Westoffhauseni häärberi saladus. Margit Peterson

      Toimetaja: Anneli Sihvart Esikaane pildi joonistas: Ariel Marksalu Tagakaane portree: Kristina Reineller ISBN 978-9949-7252-5-0 (epub)

      1. peatükk

      Ralf avas akna, ringutas, käis kusel, pesi käed ja pani kohvivee tulele. Just nimelt tulele, kuna talle meeldis teha pätikohvi tulel keedetud veest.

      “Fakk, kell on alles kuus hommikul ja minu uni on nagu peoga pühitud! Mis paganama asi see täna mind küll kuke ja koiduga voodist välja ajas?” küsis ta endalt.

      Ralf oli hommikuse unega, meeleldi oleks ta alati põõnanud lõunani, kui töökohustused teda kella kümneks tööle poleks ajanud. Tõsi küll, vahel ta tegi ka patupäevi, helistas alluvatele ja mainis, et on komandeeringus. Seda hädavalet kasutas ta eriti noil hommikutel, kui oli õhtul ohtralt kesvamärga pruukinud.

      Õlut Ralf armastas. Võiks lausa ütelda, et ta oli õllest sõltuvuses, kuna õhtuti arvuti taga ja teleri ees lahendas ta six pack’i ikka ära küll. Vahel ajas see hamba veel rohkem verele, kuid õnneks või õnnetuseks leidus mehe baarikapis alati ka kangemat kraami, mille ta vajadusel lahti nööpis. Aga tööd tema üha süvenev alkoholilembus ei seganud – ausalt öelda ülemus ju tihtilugu ongi see inimene, kes mitte ei tee tööd, vaid käib tööl.

      Ralf elas uhkes üksinduses vanas renoveeritavas häärberis, mille tube ehtis barokkstiilis mööbel. Isegi häärberi välisvoodrit oli nõukogudeaegsete kattematerjalidega taastada püütud. Eeskoja seinu kattis vana lubi, mille spetsiifiline hais oli nii mõnegi külalise nina krimpsutama pannud. Maja renoveerimiseks ostis Ralf töömeestele poest suuremas koguses mullivett, kuna see pidavat lubikrohvi eluiga pikendama. Aga eks nii mõnigi Eestisse tagasi tulnud Kalevipoeg lasi pohmas peaga mulliveel hea maitsta. Viib ju gaseeritud jook minema pohmelli ja väljutab organismist ülearused soolad.

      Ralfi majal uksekella polnud. Ta nikerdas vanast hobuserauast välisuksele koputi, mida ise imetlemast ei väsinud. Nali naljaks, aga Ralfi häärberis oli veel ka kuivkäimla, mida sibiautol töötav kasuvend kord aastas paari õlle eest tühjendamas käis, kuna Ralf oli kooner ega täinud ometi selle töö eest pappi välja käia.

      Rahapuudust mehel küll ei olnud. Pigem oli ta oma kopsakamad tugrikud fondidesse paigutanud. Kes seda täpselt teab, palju tal sukasääres veel olla võis. Kokkuhoidliku mehena oskas ta rahadega ümber käia. Tubli mees!

      Kui hommikukohv joodud, asus Ralf kraanikausi kohal oma paaripäevast habet ajama – ikka žiletiga, sest pardel raiskaks ju voolu. Siis kuulis ta koputust häärberi välisuksel.

      “Mida kuradit! Kes see idioot nii varahommikul siin kondab?” küsis ta endalt ja läks vahuse lõuaga ust avama.

      “Seda et emme viskas mind kodunt välja, “ nuuksus ukselävel Ralfi endine kasutütar, neljateistkümneaastane Mari-Liis, ja langes kurvastusest Ralfile kaela.

      Ralf ja Mari-Liis ei olnud kohtunud ligemale kaks aastat, sest kahe aasta eest jooksis Ralfi ja Mari-Liisi ema Marelle kooselu karile. Kooselu, mis oli juba kihlasõrmusega ühendatud. Kooselu kihlatuga, kellega peeti pulmaplaane. Saatuslikuks sai Mari-Liisi bioloogilise isa kõne Marellele, too oli lõpuks endale jalad alla saanud, soovis tütrega kohtumist ja lubas hakata kopsakaid alimente maksma. Ralfile aga ei mahtunud see hinge, kuna tema oli Mari-Liisi kasvatanud nagu oma lihast last juba mähkmeajast saati. Pealegi haudus Ralf plaani pärast pulmi Mari-Liis lapsendada, kuid kogu ta maailm varises vaid ühe telefonikõne järel põrmu.

      Ta ei suutnud kihlatule andestada ja viskas Marelle keset ööd tänavale. Tõsi küll, Mari-Liis, kelle magamistuba asus häärberi ärklikambris, võis jääda, teda üles ei aetud. Talle lubas Marelle hommikul järele tulla, kuid kõik päevad pole vennad ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Kodutul Marellel ei olnud öösel kusagile minna, ta astus öölokaali uksest sisse ja lasi koolarummil hea maitsta, kuni ärkas võõra mehe kaisus, kelle emakeelest ei saanud ta mitte ühtegi sõna aru. Marelle ärkas kuu aja eest Eestisse pagulusse põgenenud murjani kaisus.

      Sealt sai alguse ta teekond allakäigu redelil.

      Kuigi Ralf Mari-Liisile ust ei näidanud, otsustas tüdruk sõita vanavanemate juurde. Vanavanemad elasid maal, vanas eestiaegses rehetalus, mille nad olid pensionile jäädes endale odava raha eest soetanud külakesse, kus lähimad talud asusid kahe kilomeetri raadiuses ja puudus elekter. Memm karjatas kolmekümnepealist lambakarja ja taat müüs metsa palkmajadeks.

      Tõsi küll, vanasti olla see talu asunud metsa sees. Hommikuti majast väljudes seisnud toonane pererahvas tihti silmitsi karudega. Eriti kurjad olid emasmesikäpad siis, kui neil pojad juhtusid olema. Ükskord olla karuema lausa mesitarudega puhta töö teinud.

      Endised elanikud elanud seal kõrge eani. Memm lausa üheksakümne viie aastaseks. Pärast vanurite maise teekonna lõppemist olla lapselapsed, keda vaid suurlinna tuled köitsid, talu metsaärikatele maha müünud. Seega oli tee tallu metsaveomasinate poolt rööpasse sõidetud ja aiast saanud söötis heinamaa.

      Ega metsaärikad ju talust enesest hoolinudki, neile oli tähtis, et oleks koht, kus pärast väsitavat tööpäeva leiba luusse saaks lasta. Üks oksapoistest olla koguni oma maise teekonna selles hoones purujommis olekus poomise läbi lõpetanud – või oli tegu mõrvaga, kes seda täpselt teab. Igal juhul jäeti talu pärast seda saatuse hooleks, kuni lõpuks Mari-Liisi vanavanemad selle läbi naabrite leidsid ja kohale uue hingamise andsid. Tõsi küll, linnatüdruk Mari-Liis, kes kartis vihmausse ega pidanud ennast grammigi rohenäpuks, igatses tagasi linna.

      Nii ta ühel päeval linnas lonkides emaga kokku jooksiski ja tema juurde jäi, kuigi nädalalõppudel saatis Marelle tütre ikka jalust ära, vanavanemate turjale. Väidetavalt veetis Marelle nädalalõpud baarileti taga baaridaamina, kuigi kurjad keeled rääkisid, et naine olla hoopis kehaga raha teeninud. Kus tegijaid, seal nägijaid, ütleb ka vanasõna.

      2. peatükk

      Oma bioloogilise isaga suhtles Mari-Liis küll, kuid tütre ja isa kontakti nende vahel ei tekkinud. Bioloogiline isa oli talle nagu võõras mees tänavalt, keda ta pigem põlgas. Mauno, ingerisoome juurtega mees, küll jutustas neiule oma lahkumise põhjusest, sellest, kuidas ta Soome emigreerus, kuna tema vanaema, ainus elav sugulane, oli hinge heitmas. Marelle aga keeldus Soome elama minemast ja lõikas sideme Maunoga läbi, sest oli juba toona kiindunud tolleaegsesse Mauno parimasse sõpra Ralfi.

      Mari-Liis tunnistas isaks ainult Ralfi. Talle tundus kohati, et ema ei armasta teda. Pigem tundis ta oma lemmikvanema olevat just Ralfi. Pole tähtis, kes on su bioloogiline isa, vaid kes sind hoole ja armastusega kasvatab nagu oma lihast ja verest last. Isaks ju ei sünnita, selleks saadakse. Sama kehtib ka naiste puhul. Mõnel naisel tuleb lapsi nagu konveierilt, kuid armastavat ema ei saa temast iialgi. Polnud ime, et näiteks Ralfi kasuvend oma kahte last üksinda kasvatas. Nimelt olla kasuvenna eksnaine sünnitanud kunstliku viljastamise teel kaks poega, siis armunud oma kolleegisse, jätnud mehe ja lapsed kus see ja teine ning sidunud ennast kolleegiga. Pärast veel olla uhkel ilmel maininud, et ega tema lapsi tahtnud, see olla ainuüksi abikaasa soov olnud. Igal juhul oli Ralfi kasuvend oma lapsi kasvatades õnnelik. Vähemalt oli lastel isa, kuigi noorem poeg ei suutnud algul leppida, et ema nad hülgas.

      Marelle sünnitas Mari-Liisi juba puberteedieas, viieteistkümnesena. Järgnesid korduvad abordid Ralfist. Pole ka ime, et Ralfist lahku minnes hakkas Marelle elust võtma kõike, mis võtta andis. Lapsepõlv jäi ju poolikuks.

      “Issi, kallis, ma tahan sinu juurde elama jääda!” nuuksus Mari-Liis. Ralf vaikis, silmad veekalkvel, ja neelas pisaraid alla. Nad seisid tükk aega vaikides teineteise embuses.

      “Ma ei taha igal nädalavahetusel maale vanavanemate juurde orjama minna. Pealegi on taat väga haige ja ma kardan, et ta võib surra. Ma ei elaks seda üle. Ma kardan meeletult surnuid. Memm aga käsib mul kogu aeg peenraid rohida, puid laduda ja sitaseid lambaid karjatada. Aga ma kardan lambaid ja nende hais ajab mind öökima. Ükskord sai mu käsi sitaseks, küürisin seda pool päeva, aga ikka ei saanud haisust lahti. Pealegi lehkavad mu juuksed ka maalt tulles alati kopitanult, pese neid, palju tahad, hais ikka ära ei kao.

      Eelmisel nädalal murdsin lausa kaks kunstküünt ära. Ema mulle nende hoolduse tarvis raha ei andnud ja sellest meie tüli alguse saigi. Niikuinii on