Westoffhauseni häärberi saladus. Margit Peterson
aias olev konnatiik kinni valada, kuna sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, aga tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi ja kartis, et tiik võis kassidele saatuslikuks saada, kuna hais, mis sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe laibalehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada, kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade ilmadega. Üleaedsel oli taas selle jaoks oma versioon varrukast võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nagu külajuttudel, nii on ka legendidel tõeiva sees.
Kunagi ühel grilliõhtul väisas Ralfi sõjaväekaaslane koos sõbraga Ralfi. Sõjaväekaaslase sõber juhtus olema soolapuhujast esoteerik, kes kohe mööda aeda pendeldama hakkas ja väitis, et pool aiast on halva energeetikaga. Ralfil viskas kops üle maksa, ta võttis esoteeriku pendli ja uputas selle haisutiiki. Pärast seda hakkas peremehe elu muidugi rööpast välja minema, kuid Ralf ei uskunud, et selle taga võib üks ullikesest soolapuhuja olla. Samas meenus talle seik noorusajast, kuidas kord Valka linnas üks mustlanna ta nurga taha tiris ja talle ajaloolist pärandust ennustas. Ralf naeris mustlase välja, aga Westoffhauseni häärberi omanik sai temast ikka.
6. peatükk
“Paluksin teie isikutunnistust, “ öeldi Ralfile jaoskonnas.
Ralf tõusis püsti ja püüdis asja naljaks keerata, kuid ägestus: “Oodake mõni hetk, ma lähen käin migratsiooniametis ära. Aga te peate sellisel juhul lausa mitu nädalat ootama, sest Eesti seaduste järgi just nii palju päevi kulub ID-kaardi väljastamiseks. Aga murjanid, raisk, nendele tassitakse lausa aurav toit koju kätte ja tehakse kõik ette-taha ära! Mul on siiber juba sellest, milline ebaõiglus meie riigis valitseb! Ja mis nüüd? Tahate mulle mingit paska pähe määrida vä? Tahate mu häärberit pagulastele sittamiseks anda vä? Kurat, võtke need pervod vastutusele, kes on tõeliselt trelle väärt! Ei noh, mida ma siin ikka halan, see onupojapoliitika kehtib meie persse kukkunud riigis igal sammul. Keegi on kellegi lehma lellepoeg ja… Sihuke tunne on, et mine ja pane sellele valitsusele pomm alla!”
“Rahu, issi! Nad ei saa meile ju midagi teha! Mitte midagi halba ei ole ju juhtunud! Emps, ma vihkan sind! Kas kuuled? Ma vihkan sind kogu südamest!” astus Mari-Liis Ralfi kaitseks välja.
Politseijaoskonnas valitses närviline õhkkond. Ainus, kes toolil istus ja naerusel ilmel aknast kaugust piidles, oli Marelle. Õel naine tundis ennast lausa kuningannana, sest talle tundus, et trumbid on tema käes. Teda ei huvitanud tütre ega eksmehe valu. Teda huvitas pigem Westoffhauseni häärber, mille omanikuna ta ennast vaimusilmas nägi. Marellel oli plaan saata Ralf trellide taha ja Mari-Liis lastekodusse. Kui vaid Ralf oleks teadnud, millist madu ta aastaid oma rinnal oli soojendanud! Kui ta vaid oleks teadnud…
“Heakene küll! Palun ulatage mulle oma pass, härra Eischen, “ ütles rahumeelne politseinik. Ralf püüdis rahuneda ja võttis taskust passi, mille ta viimasel minutil enne vilkuriga masinale minemist kodukummutilt kaasa haaras.
“Aga palun! Asuks nüüd asja juurde. Mida kurja ma siis teinud olen, et te mind ja mu tütart traumeerite? Kas isaarmastus on tõesti tänapäeval keelatud?” püüdis Ralf asjasse selgust saada, kuid tema jutu katkestas pahatahtlik Marelle.
“Hahaa, isaarmastus! Sa pole iialgi Mari-Liisi isa olnudki! Sa tahad mu tütart vaid seksuaalselt ära kasutada nagu mind, kui ma alles alaealine olin! Või teeme äkki DNA vä?”irvitas ta Ralfile näkku. Ralfi ja Mari-Liisi kannatus katkesid. Nad tõusid ühel ajal toolidelt, kuid korravalvurid suutsid neid korrale kutsuda.
“Emps, pthüi, pthüi, ma ei taha sind isegi empsiks enam kutsuda! Ma vihkan sind! Kuidas sa võid üldse sellise lolluse peale tulla?! Ma olen kogu aeg Ralfi oma isaks pidanud. Kogu aeg on just tema minu jaoks olemas olnud, kui sina ringi hoorad! Kuidas sa võid…?!” puhkes Mari-Liis nutma.
Ralf istus, käsi rusikas. Esimest korda elus oli tal tunne, et tahab naisterahva vastu kätt tõsta. Esimest korda elus tundis ta Marelle vastu põlgust, samasugust põlgust kui naise lihane tütar. Ralf teadvustas endale, et ta oli pigem minevikus kinni, mitte ei armastanud Marellet. Vaid tütre nimel üritas ta ennast vaos hoida, kuigi tulevik näis tume ja homne päev nagu sõit ohtlikel Ameerika mägedel. Mari-Liis ei suutnud jahmatusest toibuda ja korravalvur ulatas viisakalt talle salvrätiku pisarate kuivatamiseks. Tüdrukut valdas paanikahoog, mille kindlaks põhjuseks oli naine, kes ta kunagi ilmale tõi, naine, keda Mari-Liis aastaid emaks oli pidanud, kuid kes talle nüüd lausa noa selga visata tahtis. Ta ei kujutanud ette elu koos emaga, kelle ta oli hetk tagasi mõtteis maha matnud. Ka ei tahtnud tüdruk mõelda sellele, et peab maale vanavanemate juurde elama minema. Veel hullem – lastekodusse! Oli ju Marelle kunagi tütrele sisendanud, et hoopis Ralf tahab temast loobuda, kuid Mari-Liisil ei olnud aimugi, et selle kurja taga on ta lihane ema.
“No nii! Tundub, et sellest tuleb pikem kohtuprotsess! Teie, härra Eischen, ei tohi seni kodumaalt lahkuda, kuni kohtuotsus on tehtud. Teie, preili Rohemets, peate minema tagasi koju elama. Anname teile teada, millal kohtuistung toimub, aga seniks rahulikku suve lõppu!” tuli otsus nagu välk selgest taevast.
“Ei noh, täitsa pekkis! Ma vihkan seda naist! Ma ei lähe tema juurde elama mitte mingil juhul! Enne lähen turvakodusse, varjupaika või lastekodusse, aga mitte selle valeliku muti juurde!” räuskas katkise hingega Mari-Liis.
Marelle irvitas võidurõõmsalt. Ralf oli justkui puuga pähe saanud. Ta tõusis vaikselt ja poetas alandliku küsimuse huulilt: “ Kas mu kallis tütar võib vähemalt oma asjad kodust võtta?”
“Tuleme teiega kaasa. See on lubatud vaid meie järelvalve all. Ja pidage meeles, et reeglitest tuleb kinni pidada, muidu on kuri karjas!” sai ta vastuseks.
Nii ka tehti.
Ralf istus vaikselt ööhämaras häärberis ja tühjendast karahvini viskist. Tema maailm oli justkui karahvini põhja uppunud. Heade kavatsustega mehe sisse oleks justkui vanakurat ise pugenud. Ta lõi vanaaegse peegliga pitsi kokku, kuni vihastus peegelpildi peale ja lõi selle rusikaga kildudeks. Viimane, mida ta mäletas, oli see, kuidas ta veritsevale rusikale otse karahvinist viskit peale valas. Edasine oli tume maa.
Mari-Liis ja Marelle jõudsid pooltühja, aegadest räsitud ühetoalisse korterisse, mille Marelle oli ühelt vanamemmelt leivaraha eest üürinud. Uberikus ei olnud isegi pesemistingimusi ega kraanikaussi. Vesi tuli tuua hoovist vanast puurkaevust ja kemmerg asus koridoris, see oli majarahvaga ühine ja haises koledasti. Pole ka ime, kuna selles onnis elasid põhiliselt elukooli läbinud või vanurid. Naaberkorterist voorisid sisse-välja vaid nokastunud sinininad, kes tihti ka Marelle ukse taha ära eksisid. Tõsi küll, ega Marelle ise ka patust prii ei olnud. Kui ta joomatsüklisse sattus, mis kestis lausa mitu nädalat, olid sinininad just tema parimad kamraadid. Pealegi oli Marellel taas omakasu mängus. Memm, kes talle selle uberiku üüris, elas ise samas majas, ainukeses korralikus, renoveeritud kolmetoalises korteris. Lapsi ega sugulasi tal ei olnud, raha aga oli kuhjaga. Marelle ootas 89-aastase memme surma, et ta korter pärida. Naine kohe oskas vanainimest ümber näpu keerata, valetades oma kurva ja vaese lapsepõlve kohta. Sinisilmsel memmel oli muidugi õnnetust Marellest kahju ja lahkematel päevadel käis ta isegi naisele peaparanduseks ohtralt pappi välja, mille tagajärjel muidugi uus padujooma hoo sisse sai. Oleks ta vaid teadnud, mis tegelikult suletud uste taga toimus!
“Kus mina siis magama hakkan? Kas selles seakünas?” viitas pettunud ja kuri Mari-Liis nurgas asuvale hallitanud ja ilmselt täis kustud kušetile.
“Heh! Nalja teed vä? See on minu seksodroom! Koonikus on terve virn vanu vatitekke. Laota need põrandale, kui