Westoffhauseni häärberi saladus. Margit Peterson
avas Keiro oma suu: “Tädi Marelle, minu issi rääkis, et kuud ei tohi vaadata, muidu võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest küsisin, mida see tähendab, siis ta ütles, et tegu on haigusega. Peale seda hakkasin kuud kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda. Kerdo vaatas ikka ja saigi selle haiguse. Issi ise ütles ühel õhtul.
Ta riidles Kerdoga, et kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib jälle nagu kuutõbine öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas kuutõbi ongi selline haigus, kus haige hakkab öösiti uksi paugutama? Mina täitsa kardan.
Siin, selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste paukumist. Ükskord ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid Kerdo magas sügavalt, ka Mari-Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja onu Ralfi tuppa, ka teie kõik magasite. Ühtegi võõrast ka majas polnud. Kas sellel majal on ka kuutõbi?”
Keiro vaatas suuril silmil Marellele otsa ja ootas vastuseid.
“Tädi Marelle…” tahtis ka Kerdo naist küsimustega pommitada, kuid Marelle peatas ta, sest seda kõike oli korraga liiga palju.
“Teeme nüüd nii, Keiro, sina sulge aken, Kerdo, sina võta binokkel ja pane see vana kummuti sahtlisse tagasi. Mari-Liis, sina tee kõikide voodid magamiseks korda. Siis käige pissil ja pesemas ära ning pugege voodisse.
Täna vastan unejutu asemel teie küsimustele, ainult juhul, kui te lubate head lapsed olla ega hakka jälle keset ööd padjasõda pidama. Muidu räägin kõigest Kardole ja poisid ei saa mitte kunagi enam ööseks meile jääda.”
Lapsed noogutasid, hüüdsid jälle kooris: “Jaa!” ja läksid kohustusi täitma.
Ralf oli häärberi alumise korruse diivanil televiisori ette tukkuma jäänud. Marelle sulges televiisori, vaatas, et kõik maja uksed ja aknad oleksid lukus ning seadis sammud ärklikorrusele, kui kuulis koputust verandauksele. Ta võpatas, süütas verendatule, hiilis vaikselt ukse juurde ja otsustas enne mitte häält teha, kui kuuleb uut koputust.
Kõikjal valitses vaikus. Vaid ärklikorruselt kostis laste jutuvadinat. Naist valdas hirm, kuna tema andmetel tähendas koputamine lähedase inimese surma. Tõsi küll, keegi võis ju korra koputada, kuid see pidi võõras olema, kuna omad koputasid ikka häärberi peauksele. Samas jättis Marelle selle versiooni kõrvale, kuna aiavalvur Murka oleks ometi häält teinud vähemalt võõra lahkumise ajal. Murkal oli huvitav komme kõik võõrad vaikides, silmanurgast piiludes, Westoffhauseni häärberisse lasta, kuid väljudes kippus ta vahel isegi tuttavatele hambaid näitama, kui need talle mingil põhjusel ei meeldinud. Sellel õhtul koer vaikis ja see tekitaski Marelles hirmu, mis iga minutiga süvenes.
Kuid väsinud Ralfi ta äratada ei söandanud, kuna neil olid tekkinud erimeelsused laste kasvatamise suhtes. Naine püüdis oma õudu taltsutada, kuid kui ta laste magamistuppa jõudis, taipasid nood kohe, et midagi on teisiti, kuna Marelle oli näost kaame ja ta silmad peegeldasid hirmu. Ega lapsed ju rumalad ole, nad on väga terased meeleolumuutusi nägema. Vanemad kipuvad lapsi tihti alahindama.
“Emme, mis juhtus?” päris Mari-Liis.
“Ei midagi! Ma olen lihtsalt natuke väsinud, “ peitis naine enda hirmu hädavale taha. “Kui lubate mul hommikul kauem magada ega hakka taas omavahel sõnelema, siis võtan teie küsimustejada kohe ette.”
Lapsed olid nõus.
“Jah, kui päike loojub, siis on temal aeg magama minna. Kuu tuleb tõesti tema asemele valvesse, aga ei kuu ega päike valva meid igal ööl ja päeval. Kui on vihmased ilmad, siis nutab kogu taevas, ka kuu ja päike nutavad koos meiega. Vahel rõõmust, vahel kurbusest. Nagu ka lapsed vahel nutavad, nii rõõmust kui kurbusest. Vihm ongi taevapisar. See ei ole üldse paha, kuna pisarad puhastavad silmi ja hinge. On ju ka taeval silmad.
Loodusele on väga vaja vihma ja lund. Kui kogu aeg oleksid vaid päikesepaistelised ilmad, siis loodus kõrbeks, sureks välja. Loodus on tegelikult ka surelik nagu inimesed, aga liiga kiirgava päikese puhul sureks ta korraga ja siis ei saaks ka inimesed enam elada.
Inimese füüsiline keha ka sureb ja saab maamullaks, kuna maamullast oleme tulnud ja sinna me ka tagasi läheme, aga hing läheb taevasse. Kas paradiisi või põrgusse.
Kui inimese hing paradiisi jõuab, siis hakkab ta meid pilvepiirilt suunama ja juhendama. Eriti lähedase inimese hing. Põrgus aga ei saa inimese hing rahu, siis tuleb tema pärast palvetada ja teda suunata, et ta paradiisi jõuaks.
Päikest ja kuud võib õeks ja vennaks kutsuda küll, kui see teile meeldib. Ka mulle meeldib ja ma lapsena arvasin sama. Nad mõlemad ju on taevakehad. Korraga ei ole nad taevas sellepärast, et päikene on looduse poolt pandud päeviti meid valvama, soojendama ja valgust näitama, kuu aga ööseks. Ei, kuu ei külmeta, aga vanarahvas usub, et kui kuu ümber tekib ring ehk sõõr, siis läheb ilm külmemaks, nii see on ka. Öö on ikka magamise ja päev ärkvel olemise aeg. Ma päikest tüdrukuks ja kuud poisiks ei liigitaks. See on sul natuke vale ettekujutlus, Mari-Liis.
Keiro, kuud tohib ikka vaadata. Kusagilt aegade algusest on tulnud ütlus, et kui kuu magajale peale paistab, saab magajast kuutõbine. Seda pole suudetud tõestada. Tõbi tähendab tõesti haigust. Kui limonaadi hilisõhtul juua, siis tuleb öösiti mitu korda pissihäda peale ja hea, kui laps tajub selle ära ja läheb pissile, mitte ei märga voodit. Aga rahva suus on selline ütlus põhjusel, et unine inimene ei pruugi vahel pissil käimist mäletada, tema meeled alles magavad ja siis ta võib tõesti unesegasena valest uksest sisse astuda. Ma arvan, et teie isa Kardo just seda silmas pidaski, “ jutustas Marelle, kuid takerdus äkki vaikusesse, kuna talle meenusid öised ustepaukumised, millele ta seletust ei osanud anda.
Ilmselt oli ta oma jutu liiga pikaks venitanud, sest lapsed juba magasid ja Marelle pääses. Ta kustutas vaikselt tule ja seadis sammud magamistuppa. Enne seda otsustas naine uuesti uksed ja aknad üle kontrollida, kuna koputusehirm elas endiselt tema sees aktiivset elu. Kui ta häärberi alumisele korrusele jõudis, kuulis ta keldrist lapsenuttu. Marelle ehmatas näost kaameks ja hakkas üle kere värisema.
9. peatükk
“Tere hommikust, härra Eischen! Kuidas meil siin nüüd kulgeb? Põsed nii roosad. See näitab, et eluvaim on tagasi tulnud. Seda on rõõm näha. Ahjaa, eile jäi mul teiega jutuajamine pooleli. Ma ikka selle Marelle pärast. Ega ta juhuslikult teie naine ole? Ma vaatasin, et teie tütreke on nii Marelle nägu, lausa ema suust kukkunud, võiks öelda. Esimese hooga lausa ehmatasin, kuna just sellisena on Marelle mu mällu talletunud. Ega ma ometi eksi?”
Sama õde oligi taas tööl. Ralfile tundus õde väga tüütu, kuid viisaka mehena ei tahtnud ta seda välja näidata. Hulk mõtteid jooksis ta peast läbi. Ralfile meenusid ilusad ajad Marellega, kui nende suhe veel õitses, ja talle tegi see teema valu. Mees vaikis veidi, kuid õe küsiv pilk ei lahkunud temalt hetkekski. Ega vist pääsu ole, mõtles mees, neelas pisarad alla ja hakkas rääkima.
“Jah, minu eksnaise nimi on tõesti Marelle…”
“Jee! Ma teadsin, ma teadsin! Ma tundsin teie tütres Marelle ära! Ma olen nii õnnelik! Tänane päev sai kohe päikest täis!” hüüdis tüütu õde vahele.
Ralf oli segaduses. Üks oli kindel, midagi halba ei tohtinud ta Marelle kohta rääkida isegi kogemata, kuna tegu oli ikkagi eksnaise kunagise klassiõega, lausa pinginaabriga. Ralf mäletas, et kooliajal jagati pinki ikka parima sõbraga.
Tegelikult ei olnudki Ralf keelekandja. Ta hoidis igasugustest keelelaksutamistest eemale. Pigem oli ta tuntud kui üks usaldusväärsemaid sõpru, kellega võis ka luurele minna, sest ta ei reetnud kunagi. Kui keegi seltskonnas hakkaski kedagi klatšima, oli Ralf see mees, kes sekkus ja arvustatava positiivsed küljed välja tõi. Ralf lihtsalt ei kannatanud silmakirjalikkust, vaid ütles paljud asjad otse välja. Küll oli ta vahel põikpäine, nagu jäära tähtkujus sündinud inimestele loomuomane on.
“Ma tahaksin juba homme Marellega kohtuda. Üle aastakümnete kokku saada. Saad sa mulle ehk ta telefoninumbri anda?” rõõmustas vahetusõde.
“Muidugi saan! Muidugi! Hea meelega annan Marelle numbri!” rõõmustas ka Ralf ja esimest korda pärast intsidenti