Väävelkollane taevas. Kjell Westö
Alex elab koos ema ja väikese õe Stellaga avamere ääres Ehrensvärdsvägenil Munkholmeni ja laevatehase lähedal. Muidugi elab seal ka Alexi isa, kuid tema on alati reisil, tal on oma firma, ja Alex ütles, et ta ajab välismaal äri, teeb suuri mitme miljoni margaseid tehinguid. Tegelikult on Taga-Tölöst Ehrensvärdsvägenile lihtsam sõita bussiga, aga mulle meeldib rohkem trammimarsruut. Kui tramm on läbinud aeglasema lõigu Rahvusmuuseumist üles Lahutajale ja möödunud kaubamajadest ja Diana pargist, jätkub sõit kasvavas tempos Ulrikasborgi. Nimelt seal, sellel väikesel künkal, mis kerkib Högbergsgatani ja Johannese väljaku suunal, algab muinasjutumaailm. Diana park on šaht, salakäik, mis viib teise aega. Pärast seda parki tulevad kaunid majad, millel on sakid ja tornid ja söakad rõdud, munakiviteed ja külluslik valgus, justkui oleksid aja kulg ja mere lähedus pannud Ulrikasborgi paremini särama. Kõige paremini mäletan ma talviseid sõite, kuidas trammiakna taga hõljus lumehelbeid ja vagunisse tungis külma hingust, kui uksed avati, kuidas lumi krudises saabaste all, kui ma olin Skarpskyttegatani küürul väljunud ja läksin alla Femkantenisse ja edasi mere äärde ja Rabelli pere suurde korterisse, ja kuidas talveõhtust kiirgas külma ja üksindust, kui ma mitu tundi hiljem trammiga koju sõitsin.
Aastad lähevad juba kiiremini ja varsti seisan ma ühel sügisel Prantsuse kooli juures ja ootan Stellat. Nõjatun oma esimese auto vastu ja tõmban suitsu, auto on sidrunkollane 2CV, mille ma ostsin järelmaksuga, kui töötasin ühes vanaisa Rabelli firma kontoris. Sealgi meenub mulle tuul: varane kerge oktoobrituul, mis põski veel ei hammusta, kuid jahutab, ja kõik värvid minu ümber on erksad ja kirkad. Kui Stella väljub kooliuksest ja astub treppidest alla, on ta enamasti kahe või kolme tüdruku seltsis, kõik käib ümber tema, teised kuulavad teda tähelepanelikult ja naeravad siis oma õhulist naeru, mis on sama meeldiv nagu minu põski paitav tuul. Mõnikord tuleb Stella trepist alla mõne oma klassi poisiga, enamasti ilusa Sebastian Askelöfiga, ja siis tunnen ma armukadeduse torget. Aga kui Stella mind märkab, läheb ta nägu naerule ja ta lehvitab mulle ning jätab Sebastianiga kiiresti hüvasti ja tõttab minu juurde.
Nelikümmend aastat hiljem on see kõik, mis noorusaegadest alles. Üksnes mõned mälupildid, kui tramm peatuses seisma jääb, uksed avab ning uusi inimesi ja külma sügisõhku sisse laseb. Ja ma ei arva, et need pildid eriti olulised oleksid. Mu mälu on need talletanud sellepärast, et mulle meeldivad värvid ja meeleolu ning need annavad mulle rahu, millest olen alati puudust tundnud.
Alexi ja Stellaga veedetud varased aastad olid erilise säraga. Oli ka tumedaid varje, kuulusin nende väheste hulka, kes neid märkasid, aga niikaua kui olin laps ja teismeline, pöörasin pilgu ära ja püüdsin näha üksnes helget ja ilusat. Nüüd on need suved musta raami sees, ja ma tean, et see raam oli algusest peale. Ma lihtsalt ei näinud seda. Kui ma olin üheteistkümnene ja tramm sõitis läbi Diana pargi šahti Ulrikasborgi, olin ma liiga väike, et mõista, mis teeb muinasjutud nii lummavaks: et igas tõelises muinasjutus saabub äkki pimedus ja et see pimedus pärineb minevikust.
2.
1969. AASTAL ÜÜRISID isa ja ema Syd-Ollase talu pidavalt suurtalunik Lindqvistilt Metsasuvila. Lindqvist, kes istus Rootsi Rahvapartei esindajana parlamendis, oli ühel talvisel pärastlõunal ostnud kodumasinaid elektroonikaärist, kus isa oli juhataja asetäitja. Pood asus Kajsaniemigatanil ja Lindqvist oli teinud suure ostu, mille peale isa pakkus talle kohvi ja konjakit ning sigari, nad lobisesid tühjast-tähjast ja jõudsid mööda käänulisi teid isa unistuseni – leida perele suvitamiseks sobiv koht. Mõni kuu hiljem allkirjastas isa kahekümne viie aastase suvilalepingu, suvila asus niisuguses kohas, kus mandriosa põllud ja sügavad metsad lõppesid ja algas Ramslandet, suur poolsaar, mis sirutus otse Soome lahte ja lõuna pool ahenes. Helsingisse oli sealt tubli nelikümmend kilomeetrit. Tol suvel sain ma kümneaastaseks ja selle ajani meil suvituskohta ei olnud. Olime veetnud mõne nädala vanaema ja ema sugulaste juures Österbottenis ja vahetevahel mõne nädalalõpu vanaisa ja vanaema juures Kyrkslättis. Kuid põhiliselt olin ma linnas, võti paelaga kaelas, ja püüdsin hoida end kardetud Jan-Roger Johanssonist nii kaugele kui võimalik. Ma ei kuulunud nende hulka, keda Jan-Roger ikka ja jälle pikali pani, käte ja jalgadega klobis ja keda ta kutsus armetuteks homodeks, kes tuleks nurga taha viia ja kuklalasuga vagaseks teha. Olin suurt kasvu ja paistis, et Jan-Roger tundis minu vastu tahtmatut austust. Kuigi ma olin ara loomuga ja vilets kakleja ning sisimas kartsin teda sama palju kui teised. Aga ma varjasin seda: kui ma Jan-Rogerit nägin, siis noogutasin talle külmalt ja püüdsin jätta tugeva ja ohtliku mulje.
Aastas olen ma kindel, sest mäletan, et isa laskis elutoas grammofonilt lugu „While My Guitar Gently Weeps”, enne kui me juunikuu esimesel pühapäeval üüritud furgoonautosse istusime ning mööbli ja muu kraamiga teele asusime. Isa oli sündinud kolmekümnendate aastate algul ja tegelikult popmuusika jaoks liiga vana, aga noil aastail hakkas talle meeldima George Harrison. Biitlid ei meeldinud talle ega ka emale, kuid Harrisoni kirjutatud laulud „While My Guitar”, „Something”, „Here Comes The Sun” ja „All Things Must Pass” avaldasid isale mõju. Harrison ei olnud tema jaoks Harrison, vaid George, justkui oleksid nad sõbrad, ja isa ei tüdinenud George’i lauludest kunagi. Hulk aastaid hiljem, kui mind hakati kõvasti kritiseerima, raamatute tiraažid langesid ja mind oli tabanud kirjutuskramp, kuna ma ei olnud suutnud „Sepapargi unistaja” edu korrata, tuletas isa mulle meelde, et ega George’ilgi olnud eriti palju menukaid lugusid ning et piisas ühestainsast laulust, nagu „Something”, et muuta autor surematuks. Aga selleks ajaks oli George mõistagi surnud.
Kiindusin Metsasuvilasse ja Ramslandetisse juba esimesel suvel. Sain juuli algul sünnipäevaks jalgratta – olen sündinud Ameerika rahvuspühal – ja hakkasin ringi sõitma. Emale see ei meeldinud, ta kartis, et võin jääda auto alla. Tollal sõideti kiiresti ja inimesi sai sedavõrd palju surma, et president oli ühes uusaastakõnes liiklussurmad ära maininud ja manitsenud kodanikke aru pähe võtma. Läbi Ramslandi kulgev kruusatee, mille üks haru keeras Ramsnäsuddi ja teine, kitsam tee Ramsviki mõisa, ei olnud sugugi erand. Seal kihutasid kõik, autod ja mootorrattad külglibisesid tolmustes kurvides, aga kõige kiiremini sõitis tumesinise Saabiga sitke vanem mees, kes lülitas tuima näoga suunatule sisse siis, kui keeras Ramsviki mõisa, mis asus neeme edelatipus. See oli mäenõunik Per-Olof Rabell, vanaisa Poa, kuid seda sain ma teada alles esimese suve lõpus.
Mandri ja Ramslandeti vahelisest piirialast sai minu kodukant. Seal olid Syd-Ollase valdused, avarad nisu- ja kaerapõllud ja sünged kuusemetsad nende vahel. Seal asus ka talu, ilus kollaseks värvitud häärber, kõik tumepunased kõrvalhooned ja kaks võimsat tamme maanteeäärsel kallakul. Just selles Syd-Ollase lähiümbruses sain aru, kui väga mulle meeldib augustikuu. Õppisin armastama sooje päevi, kui nisu ja kaer ootasid liikumatuna lõikust, ja ma õppisin armastama maha jäänud teravaid õlgkollaseid kõrretüükaid. Ma nautisin kraavikalda maasikate ja ristikheina järellõhna, lapsuliblikate loperdavat lendu ja kiilide ekslevaid äkksööste meie suvila õue kohal. Mulle meeldis õhtuvalgus, mis juulivalgusega võrreldes oli nõnda külluslik ja raske, jälgisin rõõmuga haugide sabalööke, kui nad tulid jahenevas vees laheroostikku saaki otsima, mulle meeldisid isegi kihulaseparved, mis lendasid otse suhu, kui ma unustasin selle rattasõidu ajal lahti.
Metsasuvila ise oli üsna tavaline. Väsinud kolmekümnendate aastate maja, punaseks võõbatud ja ketendavate valgete nurkadega, seal olid köök, suurem ja väiksem tuba, kus mina magasin, ja pööning, kus oli nii madal lagi, et isa pidi käima seal küürus ja jälgima roostes naelu, mis laelaudadest välja ulatusid. Köögisein jäi ida poole ja õhtuti oli seal hämar ning ema paistis tihti olevat segaduses, kui ta päikeseloojangu ajal lauda kattis ja teed, leiba, poolsuitsuvorsti ja hapupiima lauale tõstis. Isa kas lõhkus puid või istus verandal ja luges Hufvudstadsbladetit, vahel juhtus sedagi, et ta jättis lugemise katki, istus ja laskis pilgul käia üle õue ning vilistas tuttavat viit. Tollal ei saanud ma sellest aru, kuid Metsasuvila oli rohkem isa kui ema unistus: kaldun arvama, et ema oleks pigem töötanud terve suve koguduse kantseleis, mina oleksin saanud päevad otsa Tölö aedades mängida ja isa oleks toimetanud Kajsaniemigatani poes, valge särgi käised üles kääritud.
Ramslandetist lõuna poole jäi meri, ja neeme lõunaküljel oli ka Seiklus. Seiklus ei alanud sel augustipäeval, kui ma Alex Rabelli esimest korda kohtasin, see algas juba esimesel poeskäigul, kui me Simcaga kaupmees