Franciscus, paavst uuest maailmast. Andrea Tornielli

      Sissejuhatus

      „Palun palvetage minu eest …“

      Kolmapäeval, 13. märtsil 2013, pärast seda, kui olin keskhommiku paiku näinud korstnast kerkivat musta suitsu ning söönud koos töökaaslastega Passetto di Borgol Roberto restoranis oma tavalise aedviljadest ja grillitud kalmaarist koosneva hommikueine, lahkusin Vatikanist, et naasta Via Barberinil asuvasse La Stampa toimetusse. Alates sellest, kui ajalehtedest said ühtaegu multimeedia veebisaidid, peavad trükiajakirjanikud tegelema ka TV-ülekannete ja audio-videoloominguga. „Kui täna õhtul on näha valget suitsu,“ oli ülemus mulle öelnud, „siis peame sellest teadaandest sedamaid edastama otseülekande ja kommentaarid …“ Kardinalid olid olnud juba peaaegu terve päeva suletud Vatikani, kus neil puudus välisilmaga suhtlemiseks vähimgi võimalus. Ajalehtede ja erinevate kardinalide prognoosides räägiti „raskest“ ja „ennustamatust“ konklaavist, mis kindlasti kestab kauem kui 2005. aastal, kui valiti Joseph Ratzinger. Kuna puudus sama tugev kandidaat, nagu seda kaheksa aastat tagasi oli olnud Usudoktriini kongregatsiooni prefekt, kes suudaks pälvida konsensuse, siis pidi 266. Rooma piiskopi valimine kestma kauem ja olema vaevalisem.

      Ometi oli mu hea sõber ja ametivend Gerard O’Connell samal päeval mulle öelnud: „Minu arvates on meil õhtuks paavst olemas …“ Sel hommikul olin ma kodust lahkunud, kotis raamatuke „El Jesuita“, Sergio Rubini ja Francesca Ambrogetti pikk intervjuu Buenos Airese kardinaliga. Kõikidest konklaavis arutatavatest paavstikandidaatidest tundsin ma kardinal Bergogliot kõige paremini. Olin intervjueerinud teda ainult ühe korra, veebruaris 2012, La Stampa temaatilise veebisaidi Vatican Insider jaoks, kuid mitmel aastal õnnestus mul kardinali harvade Rooma-sõitude ajal temaga kohtuda. Olin Bergoglioga mitu korda Kiriku elust vestelnud. Olin tutvunud padre Pepega, ühe tema preestriga, kes jutlustas Evangeeliumi Buenos Airese slummides (villas miserias), ja teda koguni oma majas võõrustanud.

      Bergoglios on mind alati hämmastanud tema sügav usunägemus, tema tagasihoidlikkus, tema sõnad, mis võivad tungida inimeste südamesse ja aidata neil osa saada Jumala armust. Aeg-ajalt olen talle edastanud oma artikleid või blogis avaldatud mõtisklusi, aga ka palunud, et ta minu eest palvetaks. Iga juhusliku kohtumise lõpul soovis ta järelejätmatult: „Palveta minu eest, ma palun, et sa palvetaksid minu eest …“

      Kuna ma Roomas viibides elasin oma ammuste sõprade Gianni Valente ja Stefania Falasca kõrvalmajas, siis olen olnud nende perekonna ja padre Bergoglio sõprussidemete tunnistaja. Samuti olen kuulnud tema lugusid kogemustest hingekarjasena ning kohtumistest usklikega, kes on teda väga armastanud, sest temas nähakse ühte eneste hulgast: kedagi, kes on tulnud neid teenima, mitte nende üle valitsema. Inimest, kes on tulnud jagama, mitte nende üle püha võimu kehtestama. Kedagi, kes on tulnud köitma neid oma armuliku naeratusega, mitte „usuga valitsema“. Inimest, kes tuli kergendama nende kohtumist Jeesusega. Lähedus, armulikkus, vagurus, kannatlikkus: need on padre Bergoglio sõnad – hingekarjase sõnad, kes rääkis, et piiskopina kurvastas ta sügavalt, kui „mõni preester keeldus ristimast vallaliste naiste lapsi, sest nad olid eostatud väljaspool püha abielu“.

      Olin näinud teda konklaavieelsetel päevadel ülimalt rahulikuna. „Ma magan öösiti nagu lapsuke,“ oli ta Giannile ja Stefaniale tunnistanud. Ta oli meile rääkinud, et ta oli juba ette valmistanud suure neljapäeva jutluse, mille kavatses pidada pärast Buenos Airesesse naasmist; ta oli meile rääkinud 23. märtsiks tellitud tagasilennust ning kohtumisest juudi kogukonnaga, kust ta ei tahtnud puududa. „Pean tagasi pöörduma oma abikaasa juurde,“ ütles ta oma piiskopkonna kohta ühtepuhku, naeratus näol – nõnda rääkis piiskop, kes Buenos Airese kirikut tõesti otsekui oma abikaasaks pidas, armastades ja teenides teda kõiges, teenides seal igaühte, alustades kõige vaesematest. Need polnud seda laadi ütlemised, et mitte näidata välja oma pelgust eesseisvate kohustuste ees. Need olid lood lihtsa inimese elust.

      Ent konklaavile eelnenud päevadel tundus mulle, nagu poleks ma kunagi varem märganud kardinal Bergoglios niisugust rahulikkust ja kuuletumist Jumala tahtele, ükskõik milleks teda võidi ette valmistada.

      Võib-olla just seetõttu asusin ma 13. märtsi pärastlõunal kohe pärast toimetusse jõudmist temast põhjalikult kirjutama, kuulates järjest kõrvaklappidest mind iseäranis rahustavat muusikat, Pachelbeli kuulsat „Kaanonit D-duuris“ Londoni Sümfooniaorkestri esituses. Kord oli nõnda juhtunud, et ma kuulasin seda seatuna harfile padre Bergoglio ja sõprade seltsis. Ja siis, kell 16.05, pärast seda, kui kajakas oli korduvalt laskunud Sixtuse kabeli katusel kõrguvale vaskkorstnale ja sealt lendu tõusnud – ennäe, just siis kerkisid sealt esimesed valged suitsupahvakud. Paavst oli valitud. Koos oma kolleegi Paolo Mastrolilliga pidin ma korraldama La Stampa veebisaidil otse-videoülekande. Ootasime teadaannet, rääkides veebi jälgijatele, mis kohe on juhtumas. Kui kardinal Jean-Louis Tauran oli lausunud prohvetlikud sõnad „Habemus Papam“ ning alustanud algussilpi „Geo …“ – Georgium –, hüüdsin ma: „Bergoglio!“ Hakkasin rääkima midagi temast, tema elust, tema loost, tema teest piiskopina, tema lihtsusest ja tagasihoidlikkusest, tema kriitikast Kiriku „spirituaalse ilmalikkuse“ kohta.

      „Kuidas sa suutsid otseülekande ajal mitte nutma hakata? Meie kõik nutsime …“ ütles mu naine Skype’i kaudu Milanost, kui ma olin lõpuks võimeline temaga rääkima.

      Paavst Franciscuse lihtsus, tema südame põhjast tulev kummardus, et inimeste õnnistus vastu võtta, tema sundimatu tervitus – „Buona sera“, „Tere õhtust“ – ning tõsiasi, et ta oli ka Rooma piiskopi ja paavstina jäänud ikka iseendaks, mõjutas miljonite usklike südant.

      Ta ei soovinud hermeliiniga ääristatud punast mozetta´t ega punaseid kingi. Ta ei soovinud oma odavat rauast risti ega väga tagasihoidlikku sõrmust välja vahetada. Järgmisel päeval läks ta üksinda palvetama Santa Maria Maggiore basiilikasse Jumalaema pühapildi „Salus populi romani“ („Rooma rahva kaitsja“) ette, loobunud uhkest kaaskonnast ja mõjukast kaitseüksusest, mis liiga sageli jätab Rooma piiskopist, hingekarjasest, usklikele mulje kui suurriigi presidendist. Padre Bergoglio, paavst Franciscus, esimene Ladina-Ameerikast pärit ja esimene jesuiidist paavst, kes esimesena võttis endale Assisi kuulsa pühaku nime ning kes oma nappide, ent ometi suurejooneliste tegudega ja oma sõnadega süvendas juba oma pontifikaadi alguses inimestes arusaamist, mida tähendab tänapäeval tunnistada Jeesust Kristust.

      „Ärgem kunagi alistugem pessimismile,“ ütles ta kohtumisel kardinalidega Sala Clementinas, „ärgem kunagi alistugem sellele kibestumisele, mida saatan pakub meile iga päev; ärgem kunagi alistugem lootusetusele ega käegalöömisele: olgem ikka kindlad, et Püha Vaim heljub Kiriku kohal, kus tema vägev hingus annab vastupidamiseks visadust ja julgust otsida uusi evangeliseerimise viise, et levitada Evangeeliumi tõde maailma kõige kaugematesse nurkadesse.“ Ning 13. märtsi õhtul sai maailm sellest kindla tunnistuse.