Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli
mõistma, et keegi ei oska ilmetu näoga midagi sellist nii meisterlikult edasi anda kui Leah.
Viimaks hakkasin aga märkama, et Nick vahetab lõuna ajal kohti Bram Greenfeldiga – see läbimõeldud vahetus oli loodud andma maksimaalset tõenäosust istuda Abby lähedal. Ja siis need silmad. Need kuulsad Nick Eisneri ainiti vahtivad, armuhaiged silmad. Oleme käinud sellel oksele ajaval teel varemgi, kui keskkooli esimese aasta lõpus tuli tegemist teha Amy Everettiga. Kuigi ma pean tunnistama, et Nicki närviline intensiivsus on omamoodi köitev, kui talle keegi meeldib.
Kui Leah näeb seda ilmet Nicki nägu läbimas, sulgub ta lihtsalt täielikult.
Mis tähendab seda, et leidub tegelikult üks hea põhjus, miks olla Martin Addisoni abilisest-kosjasobitajast kukk. Kui Martin ja Abby kokku viia, laheneb Nicki-probleem äkki iseenesest. Siis saaks Leah võtta veits rahulikumalt ja tasakaal taastuks.
Nii et asi pole üksnes minus ja mu saladustes. Asi on vaevalt üldse minus.
1 Advanced Placement on USA ja Kanada üleminekuprogramm, kus keskkoolis pakutakse võimalust läbida kolledžitasemel kursusi ja eksameid, mis tagavad kergema sissepääsu kolledžitesse-ülikoolidesse.
2
KELLELE: [email protected]
KELLELT: [email protected]
TEEMA: Re: kui sa teadsid
Päris seksikas lugu, Sinine. Selles mõttes, et põhikool on nagu lõputu õudusjutt. Noh, mitte võib-olla päris lõputu, sest see on lõppenud, aga põletab ikka tõesti end su hinge. Vahet pole, kes sa oled. Puberteet on halastamatu.
Olen uudishimulik – oled sa teda pärast oma isa pulma näinud?
Mina isegi ei tea, millal ma sellest aru sain. Seal juhtus terve rida väikseid asju. Nagu see imelik Daniel Radcliffe’i unenägu, mida ma kord nägin. Või kuidas ma põhikoolis Passion Piti järele hullusin ja sain siis aru, et asi polnudki eriti muusikas.
Ja siis, kaheksandas klassis, oli mul oma tüdruk. See oli üks nendest asjadest, kus sa käid kohtamas, aga ei lähe iial koolist väljapoole. Ja tegelikult ei tee koolis ka midagi. Meie arvatavasti hoidsime käest kinni. Nii et kaheksanda klassi tantsupeole läksime paarina, aga kogu õhtu sõime sõpradega Fritose krõpse ja luurasime tribüüni alt inimesi. Ja siis ühel hetkel tuleb see suvaline plika minu juurde ja teatab, et mu tüdruk ootab mind võimla ees. Pidin sinna minema ja ta üles otsima. Ilmselt peitus asja mõte selles, et hakkame amelema. Sellisel suu-kinni põhikooli moel.
Nii et see on mu uhkeim hetk: jooksin ja peitsin end vetsu nagu kuradi lasteaialaps. Nagu selles stiilis – uks kinni, kükitan tualetil, et jalad ei paistaks. Justkui oleks plikad sisse murdnud ja mind vahele võtnud. Jumala ausõna, püsisin seal kogu õhtu. Ja ei kõnelenud oma tüdrukuga enam kunagi.
Lisaks veel see valentinipäev – sest ma olen nii stiilne. Nii et, jah, kui olen endaga lõpuni aus, siis selleks hetkeks teadsin ma kindlalt. Ainult et mul on sellest ajast peale olnud veel kaks tüdrukut.
Sa teadsid, et see on ametlikult kõige pikem kiri, mille olen kirjutanud? Ma isegi ei tee nalja. Sa võid olla ainus inimene, kes saab minult rohkem kui 140 tähemärki. See on natuke nagu äge, eks ju?
Igatahes, ma vist lõpetan siin. Ei hakka valetama. On olnud pisut veider päev.
Jacques
<SAADETUD 17. OKTOOBRIL KELL 12:06>
KELLELE: [email protected]
KELLELT: [email protected]
TEEMA: Re: kui sa teadsid
Mina olen ainus? See on kahtlemata üsna äge. Tunnen tõesti au, Jacques. Naljakas, sest ka mina ei saada tegelikult eriti kirju. Ja ma ei räägi sellest värgist kunagi kellegagi. Ainult sinuga.
Muidu mõtlen ma, et oleks uskumatult masendav, kui sinu tõesti uhkeim hetk juhtuski põhikoolis. Sa ei kujuta ette, kui väga ma põhikooli vihkasin. Mäletad, kuidas inimesed tuimalt põrnitsesid ja ütlesid: „Ee, okeeei,” kui olid oma jutu lõpetanud. Kõik lihtsalt pidid tegema nii selgeks, et mida iganes sa mõtlesid või tundsid, sa olid täiesti üksi. Kõige hullem osa oli muidugi see, et mina tegin täpselt sama teistele. Ainuüksi selle meenutamine ajab mul veidi südame pööritama.
Nii et mida ma põhimõtteliselt üritan öelda, on see, et peaksite tõesti endale asu andma. Olime siis kõik jubedad.
Sinu küsimusele vastates. Olen teda pulmast alates paar korda näinud – ilmselt kaks korda aastas või nii. Mu kasuemal näib jaguvat terve hulk suguvõsa kokkutulekuid ja värke. Tema on abielus ja tema naine on vist nüüd rase. See pole täpsemalt öeldes ebamugav, sest kogu see asi toimus mu peas. Tõeliselt äge, on ju? Keegi võib vallandada su seksuaalse identiteedi kriisi ja neil pole aimugi, et nemad seda teevad. Ausalt, arvan siiani, et ta peab mind endiselt oma nõo veidraks kaheteistaastaseks kasupojaks.
Nii et see vist on ilmselge küsimus, aga ma küsin ikkagi: kui sa teadsid, et oled gei, kuidas said sul olla tüdrukud?
???
Kahju, et sul oli veider päev.
Sinine
<SAADETUD 17. OKTOOBRIL KELL 20:46>
KELLELT: [email protected]
KELLELE: [email protected]
TEEMA: Re: kui sa teadsid
Sinine,
Jep, see kardetud „okeeei”. Alati saadavad seda kergitatud kulmud ja põlgavaks väikeseks pepuauguks väänatud suud. Ja tõsi, ka mina ütlesin seda. Me kõik olime põhikoolis nii nõmedad.
Eks seda tüdruksõbra-värki on vist natuke raske selgitada. Kõik nagu lihtsalt juhtus. Kaheksanda klassi suhe oli muidugi täielik möll, nii et see tundus teistsugune. Nende ülejäänud kahega: põhimõtteliselt olid nad sõbrad. Siis avastasin, et ma meeldin neile ja hakkasime kohtamas käima. Ja siis läksime lahku ning mõlemad jätsid mu maha, ja see kõik tundus üsna valutu. Olen endiselt sõber tüdrukuga, kellega ma keskkooli esimeses klassis käisin.
Aga ausalt? Tegelik põhjus tüdruksõprade omamiseks oli arvatavasti see, et mul puudus sajaprotsendiline usk sellesse, et olen gei. Või äkki ei arvanud ma, et see jääb minusse püsivalt.
Tean, et sa ilmselt mõtled: „Okeeeeeei.”
Jacques
<SAADETUD 18. OKTOOBRIL KELL 23:15>
KELLELE: [email protected]
KELLELT: [email protected]
TEEMA: Kohustuslik…
Okeeeeeeiiiiiiiii!
(Kulmud, pepuaugusuu jne)
Sinine
<SAADETUD 19. OKTOOBRIL KELL 8:01>
3
Kõige sitem asi selle Martini-olukorra juures on see, et ma ei saa seda Sinisele mainida. Ma pole harjunud tema ees saladusi pidama.
Selles mõttes, et on palju asju, mida me üksteisega ei jaga. Me räägime kõigist suurtest asjadest, kuid väldime paljastavaid detaile – sõprade nimesid ja kõike liiga konkreetset kooli kohta. Kogu seda värki, mis minu arust mind varem määratles. Kuid ma ei pea neid asju saladusteks – see on rohkem nagu sõnatu kokkulepe.
Kui Sinine oleks päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane oma kapi ja keskmise hinde ja Facebooki profiiliga, usuksin üsna kindlalt, et ma ei räägiks talle midagi. Selles mõttes, et ta muidugi ongi päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane – ma