Laske mul olla. Clare Mackintosh
sinise mere, mis piserdab vett nende naervatesse nägudesse. Siis ärkan ma leebelt, mu näol viivitleb naeratus, kuni ma avan silmad ja saan aru, et kõik on täpselt nii, nagu oli siis, kui ma need sulgesin.
Üheksateist kuud tagasi võttis mu isa oma firma hoovilt auto – kõige uuema ja kallima. Ta sõitis kümme minutit Eastbourne’ist Beachy Headi, kus ta jättis auto parklasse, uksed lukustamata, ja kõndis kaljuserva tippu. Tee peal korjas ta kive, et end raskemaks teha. Siis, tõusuvee kõrgpunkti ajal, hüppas ta kaljuservalt alla.
Ma tean kõiki neid asju, sest kuulasin kaks korda, kuidas koroner neid meile samm sammu haaval tutvustas. Ma istusin onu Billy kõrval, kui kuulasime leebet, kuid valusalt põhjalikku aruannet kahest ebaõnnestunud päästeretkest. Ma vahtisin oma sülle, kui eksperdid näitasid pilte tõusudest, ellujäämisprotsendist, surmade statistikast. Ja ma sulgesin silmad, kui koroner kuulutas välja, et tegu oli enesetapuga.
Seitse kuud hiljem järgnes leinast haaratud ema oma mehele, nii muserdavalt täpselt, et kohalik ajaleht nimetas seda „koopiaenesetapuks“. Mu vanemad surid seitsmekuuse vahega, aga nende seotud surmad tähendasid, et istungid peeti samal nädalal. Ma sain selle paari päeva jooksul teada palju asju, aga mitte seda, mis oli tähtis.
Miks nad seda tegid.
Eeldades, et nad ikka tegid seda.
Faktid on vaieldamatud. Peale selle, et mu vanemad ei olnud enesetapjalikud. Nad ei olnud depressioonis, ärevil, hirmul. Nad olid viimased inimesed, kellest võiks oodata elust loobumist.
„Vaimne haigus ei ole alati silmale nähtav,“ ütleb Mark, kui ma teema tõstatan. Tema hääles pole jälgegi ärritusest selle pärast, et taas kord jõuab vestlus selle teema juurde. „Kõige võimekamatel, kõige optimistlikumatel inimestel võib olla depressioon.“
Viimase aasta jooksul olen õppinud oma teooriaid endale hoidma, mitte andma häält kahtlustele, mis peituvad mu leina pealispinna all. Kellelgi teisel pole kahtlusi. Keegi teine ei tunne ärevust.
Aga ikkagi – võib-olla ei tundnud keegi teine mu vanemaid nii hästi, nagu mina tundsin.
Telefon heliseb. Ma lasen kõnepostil vastata, aga helistaja ei jäta sõnumit. Kohe tunnen, et mobiil mu taskus vibreerib, ja ma tean isegi enne vaatamist, et helistab Mark.
„Kas võib olla, et oled magava lapse all?“
„Kuidas sa küll ära arvasid?“
„Kuidas tal läheb?“
„Sööb iga poole tunni tagant. Ma üritan hakata õhtusööki tegema, aga ei jõua kuigi kaugele.“
„Jäta see – ma saan seda teha, kui koju jõuan. Kuidas sa end tunned?“ Hääletoonis on kerge muutus, mida keegi teine ei märkaks. Alltekst. Kuidas sa end just täna tunned?
„Pole viga.“
„Ma võin koju tulla …“
„Kõik on korras. Tõesti.“
Mark vihkaks oma kursuse pooleli jätmist. Ta kogub kvalifikatsioone samamoodi, nagu mõni kogub õllealuseid või välismaiseid münte; tal on nii palju kraade, et tähed ei mahu enam tema nime kõrvale ära. Iga paari kuu tagant laseb ta trükkida uued visiitkaardid ja vähem tähtsamad lühendid lükatakse üha kaugemale. Tänase kursuse nimi on „Empaatia olulisus kliendi-nõustaja suhetes“. Tal pole seda kursust vaja; tema empaatia oli ilmselge samal hetkel, mil ma tema uksest sisse astusin.
Ta lasi mul nutta. Lükkas taskurätikukarbi minu poole ja ütles, et ma ei kiirustaks. Alustaksin, kui olen selleks valmis, mitte varem. Ja kui ma lõpetasin nutmise, kuid ei suutnud ikka veel sõnu leida, rääkis ta mulle leina faasidest – eitus, viha, kauplemine, depressioon, leppimine – ja ma sain aru, et ma pole esimesest faasist kaugemale jõudnud.
Meil oli neljas seanss, kui Mark hingas sügavalt sisse ja ütles, et ta ei saa enam minuga tegeleda. Ma küsisin, kas asi on minus, ja tema vastas, et on tekkinud huvide konflikt ja see on kohutavalt ebaprofessionaalne, aga kas ma tahaksin temaga millalgi õhtusöögile minna.
Ta on minust vanem – lähemal mu ema vanusele kui minu omale –, temas oli enesekindlus tülis närvilisusega, mida ma nüüd nägin pealispinna all hõljumas.
Ma ei kõhelnud. „See meeldiks mulle.“
Pärast ütles ta, et tundis suuremat süütunnet seetõttu, et katkestas mu nõustamise, mitte patsiendiga kohtamas käimise eetilisuse pärast. Endise patsiendiga, juhtisin ma tähelepanu.
Ta tunneb end siiamaani selle suhtes ebamugavalt. Inimesed tutvuvad igasugustes kohtades, tuletan ma talle meelde. Minu vanemad kohtusid ühes Londoni ööklubis; tema omad tutvusid Marks & Spenceri külmutatud toidu osakonnas. Ja meie temaga kohtusime Putneys ühes seitsmenda korruse korteris, kabinetis, kus olid nahast toolid ja pehmed villased mööblikatted, ja uksel silt, mis ütles MARK HEMMINGS, NÕUSTAJA. AINULT EELNEVAL KOKKULEPPEL.
„Kui sa oled kindel. Tee Ella-Bellale minu poolt musi.“
„Näeme!“ Ma lõpetan kõne esimesena, ja ma tean, et tal on telefon vastu suud surutud, nagu ta ikka teeb, kui on sügavalt mõttes. Ta pidi välja tulema, et kõnet teha; kohvi või netti otsima või mida tahes kolmkümmend nõustajat teevad, kui nad klassiruumist pääsevad. Hetke pärast läheb ta teiste juurde tagasi ja on minu jaoks mõneks järgmiseks tunniks kadunud – kui ta töötab väljamõeldud probleemi juures oma empaatia kallal. Teeskleb ärevust. Väljamõeldud raske kaotus.
Talle meeldiks minuga töötada. Ma ei lase tal seda teha. Ma lõpetasin terapeudi juures käimise, kui sain aru, et ka kogu maailma rääkimised ei too mu vanemaid tagasi. Jõuad punkti, kus see valu, mida sa enda sees tunned, on lihtsalt kurbus. Ja selle vastu pole rohtu.
Lein on keeruline. Sel on tõusud ja mõõnad ja sel on nii palju tahke, et selle lahti harutamine paneb mul pea valutama. Ma võin mitu päeva hakkama saada ilma nutmata, siis aga olla vaevu võimeline hingama nuuksete vahel, mis mu keha raputavad. Ühel hetkel naeran ma koos onu Billyga millegi rumala üle, mida isa kord tegi; järgmisel olen täis raevu tema isekuse pärast. Kui isa poleks end tapnud, poleks seda teinud ka ema.
Viha on kõige selle kõige hullem osa. Tulivalge raev, ja süütunne, mis paratamatult järgneb.
Miks nad seda tegid?
Ma olen analüüsinud isa surmale eelnenud päevi miljoneid kordi; küsinud endalt, kas oleksime saanud teha midagi, et seda ära hoida.
Su isa on kadunud.
Ma kortsutasin selle sõnumi peale kulmu, otsisin puänti. Ma elasin oma vanemate juures, aga olin ööbimisega konverentsil Oxfordis, lobisesin hommikukohvi kõrval kolleegidega Londonist. Ma vabandasin end ja läksin helistama.
„Mis mõttes kadunud?“
Ema ei kõlanud arusaadavalt. Sõnad tulid aeglaselt, nagu ta hiivaks neid kuskilt sügavustest. Neil oli olnud eelmisel õhtul tüli, isa oli tormanud pubisse. Kõik see oli normaalne. Ma olin juba ammu leppinud oma vanemate suhte tormilisusega, maruhoogudega, mis raugesid sama kiirelt, kui tekkisid. Aga seekord polnud isa koju tulnud.
„Ma arvasin, et ta jäi ööseks Billi juurde,“ ütles ema, „aga ma olen nüüd tööl ja Bill ei ole teda näinud. Ma ei tea enam, mida teha, Anna!“
Ma lahkusin kohe konverentsilt. Mitte seepärast, et oleksin muretsenud isa pärast, aga seepärast, et muretsesin ema pärast. Nad hoidsid hoolikalt oma tülide põhjused minu eest varjul, kuid ma olin liiga palju kordi näinud nende tagajärgi. Isa laseb jalga: tööle, golfiväljakule või pubisse. Ema peidab end majja, teeseldes minu ees, et ta ei ole nutnud.
Kui ma koju jõudsin, oli kõik möödas. Köögis olid politseinikud, mütsid pihus. Ema värises nii tugevalt, et nad olid kutsunud kiirabi, et tema šokiga tegeleda. Onu Billy, leinast valge. Ema ristitütar Laura tegemas teed ja unustamas lisada piima. Keegi meist ei pannud seda tähele.
Ma lugesin sõnumit, mille isa oli saatnud.
Ma ei suuda enam. Maailm oleks minuta parem paik.
„Teie