Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust. Robert Silverberg

      Robert Silverberg Valitud teosed 3 Märkmeid eel-dünastilisest ajastust Copyright © 2018 by Agberg, Ltd. All Rights Reserved. Valiku koostanud Raul Sulbi Koostamine © 2018, Raul Sulbi Sissejuhatuse ja juttude saatesõnad tõlkinud Raul Sulbi © 2018 «(Mina+n), (mina-n)», «Mutantide hooaeg», «Elundivärbajate küüsis», «Grupp», «Teadusliku fantastika kuulsuste koda», «Kaljukitse mängud», «Rännakud», «Topeltmõistuste Koda», tõlkinud Jaana Talja © 2018 «Head uudised Vatikanist», tõlkinud Külli Seppa © 2018 «Ettekuulutaja Thomas», «Surnute seas sündinud», tõlkinud Priit Kenkmann © 2018 «Enam ma ei tõuka», tõlkinud Martin Kirotar © 2018 «Tuul ja vihm», «Märkmeid eel-dünastilisest ajastust», «Breckenridge ja kontiinuum», tõlkinud Juhan Habicht © 2018 «Võimaluste jada», tõlkinud Maria Reile © 2018 Keeletoimetus: Eva Luts Küljendus ja kujundus: Mihkel Laar ja Raul Sulbi Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital. ISBN 978-9949-578-24-5 (kogu teos: trükis) ISBN 978-9949-578-93-1 (3. kd.) ISBN 978-9949-578-25-2 (kogu teos: epub) ISBN 978-9949-578-94-8 (epub: 3. kd.) Kirjastus Fantaasia Tartu 2018 Trükitud OÜ Greif trükikojas

      SISSEJUHATUS

      Teaduslik fantastika peaks rääkima tulevikust, kuid tegelikkuses on selle juured sügavalt olevikus kinni ning žanri olemus muutub sedamööda, nagu meie arusaam tänapäeva ühiskonnastki. Näiteks süngete, kurvakstegevate ja lootusetute 1930ndate ulme kippus olema helge ja optimistlik kraam, mis vaatas tulevikku, milles tehnoloogia aitaks meid välja suure depressiooni nimelisest majanduslikust mädasoost. 1940ndatel, kui sõda maailma tükkideks rebis, keskendus ulmekirjandus üldiselt lihtsatele melodramaatilistele hea ja kurja konfliktidele – just nii julgustati meid seda sõda nägema. 1950ndatel, kui suurema osa ajast valitses suhteline vaikus ja rahu ja me suutsime isegi aatomihävingu hirmu kontrolli all hoida, kujunes välja teatud tüüpi klants eeslinnaulme, mis oli sujuvalt kirjutatud ning mida avaldasid läikiva väljanägemisega ajakirjad. See tegeles näiteks küsimustega, kuidas oleks korraldada kokteilipidu tulnukatele või kuidas programmeerida oma majapidamisrobotit madala kalorsusega toite valmistama.

      Siis jõudsid kätte 1960ndad, mil see pilvitu eeslinnamaailm kokku varises, ning seejärel 1970ndad, kui meie ülesandeks sai nende väändunud tükkide kokku tagasipanek. Sellel hullumeelsel ajastul – mis algas mu arvates 1963. aastal Dallases John F. Kennedy’lt elu röövinud kuulidega ja kestis ligi 20 aastat – muutusid teaduslik fantastika ja fantaasiakirjandus Ameerika Ühendriikides ja enamikus teistes industriaalseis lääneriikides enneolematult populaarseiks. Mis ei tohiks olla kuigi üllatav. Kui maailm sinu ümber muutub mõistetamatuks, on mõistlik otsida vastuseid mõnest teisest maailmast. Endistel aegadel piisas kiriku poole vaatamisest: seal oli jumal, kellest lähtus armastust ja turvatunnet ning kes pakkus sulle lootust pääseda sellest hädade orust teispool asuvasse tõelisse ellu. 20. sajandi üheks probleemiks oli aga, et enamik meist oli minetanud võime leida religioonist lohutust. Võibolla on ulmekirjandus muutunud selle omamoodi aseaineks: tekstikorpus, mis vaatleb ja uurib absoluutseid väärtusi ja pakub hüpoteetilisi versioone alternatiivsetest elamismoodustest.

      Aga, nagu ma olen juba märkinud, on praeguse hetke ulmekirjandus alati oma juurtega just praeguses hetkes. Ja nii, nagu ühiskonna traditsioonilised väärtused 1960ndate teisel poolel kokku varisesid, peegeldas ka tollal kirjutatud teaduslik fantastika neidsamu nihestusi ja kildudeks purunemisi, mida meie ühiskond läbi elas. Uued autorid, kelle arsenali kuulus sädelev uus kirjutustehnika, korjasid üles ulmekirjanduse teemad ja vahendid ning tegid nendega veidraid uusi asju. Vanemad kirjanikud, kes olid varasemail kümnendeil tundnud end mugavalt turvalist ja lihtsat ulmet viljeledes, sündisid justkui uuesti, täis äkilist eksperimentaalset indu. See oli metsik ja seiklusrohke aeg, kui me kõik oma elu elades päevast päeva ja isegi tunnist tundi pidevalt improviseerisime ja selle perioodi teaduslik fantastika peegeldab seda kindlasti.

      Selle kogumiku lood on kirjutatud sel segaduste ajal, kui maailmas ei olnud enam ühtki turvatsooni – aastail 1969–1974, lõviosa neist 1972–1973. Inimesed kandsid kummalisi riideid ja olid kummaliste soengutega, suitsetasid üheskoos kummalisi aineid, lugesid ja kirjutasid kummalisi asju. Need ajastu ilmingud, mis tunduvad meile nüüd kummastavad ja tänapäeva noortele peaaegu ebareaalsed, olid loomulikult sügavama haiguse ja segaduse sümptomid. Olen sidunud selle segaduste aja alguse Kennedy atentaadiga mitte seepärast, et Kennedy oleks olnud veatu liider – tal olid omad puudujäägid, nagu me nüüd liigagi hästi teame, ja oma surma hetkeks oli ta jõudnud olukorda, kus tal oli praktiliselt võimatu oma poliitikatele Washingtonis toetust leida –, vaid seepärast et ta oli energia ja nooruse ja lootusrikka tuleviku täiuslik sümbol. Kui selline sümbol maha murti, tundus mulle ja paljudele teistele, et meid oli sädelevast lootusest ilma jäetud ning et inimkoosluse alused olid ulatuslikult puruks kistud. Ja nõnda oligi. Ma usun, et meid oleksid ees oodanud samasugused segadused ka siis, kui Kennedy oleks ellu jäänud, nii nagu oleks puhkenud Esimene maailmasõda ka siis, kui ertshertsog Franz Ferdinandi poleks Sarajevos tapetud, aga mõlemal juhul sai atentaadist ajalooline katalüsaator.

      Pärast Kennedy’t tulid uued ja rumalad liidrid, kes tirisid meid masenduse mülkasse ja lootusetusse sõtta, mille vastu meie riigi noored mässu tõstsid, ning kogu ühiskond langes kaosesse. Kaks järjestikust presidenti tõugati troonilt ja nad kaotasid oma koha, kuna rahvale ja avalikule arvamusele olid nende filosoofiad ja meetodid vastuvõetamatud. Meeleheitlikud uued käitumisstiilid peegeldasid sisemist lootusetust kõigil ühiskonna tasanditel. Me libisesime laiaulatuslikku ja katastroofilisse ühiskonnakorra kokkuvarisemisse, mille tagajärgedega tegelemine võttis aega ligi kaks aastakümmet. See murrang, mida me nüüd ajaloolise selguse huvides dateerime lihtsalt kui «kuuekümnendaid», viis meid ilustamata vastasseisu tulevikuga, ja vaatepilt, mis meile avanes – energiakriisid, kontrollimatu inflatsioon, vabavoolu ujuv terrorism ja tuumarünnaku oht mõne end suvaliselt ise meie vaenlaseks nimetanud jõu poolt – hirmutas meid hakkama tulevikukirjandusest vastuseid otsivaks ulmefännide rahvuseks.

      Olud on nüüd veidi rahulikumad, kuigi mitte oluliselt vähem ohtlikud. Nõukogude Liidu asemel on uueks muretsemise põhjuseks radikaalne islam. Inflatsioon tundub olevat oma põhja leidnud, aga globaalne soojenemine kiireneb ning pikaajaline keskkonnaprognoos paistab ehmatavalt halb. Planeedi rahvaarvu plahvatuslik kasv, mis painas meid toona, on asendunud millegi komplekssemaga – Kolmanda Maailma rahvaarvu plahvatusliku kasvuga ajal, kui Esimese Maailma elanikkond kahaneb ja vananeb. AIDS-i nimeline katk on reaalsus. Põnevad uued arvutiviirused tekivad igapäevaselt, külvates ühiskonda kaost. Ja nõnda edasi. Ja nõnda edasi. Kummalisel kombel ei pöördu me neile probleemidele lahendusi otsides enam teadusliku fantastika poole. Kuuekümnendate häiriv ja kaleidoskoopiliselt killustunud ulmekirjandus asendus juba 1980ndail ilmetute, turvaliste ja etteennustatavate fantaasiasaagadega, milles lahked võlurid andsid lootust, et Võimusau jõuab lõpuks ikka Suurkuninga kätte ning maailmas seatakse kõik asjad korda.

      Lood selles kogumikus ei ole sellised. Maailm, milles nad sündisid, oli segane, hämmastav, ohtlik ja erutav maailm. Need sündisid aastail, mil barjäärid murdusid ja tulevik kihutas paisu tagant vallapääsenud jõe jõuga olevikku sisse. Ulmekirjandus, mis USAs sündis pulpajakirjades, oli muutunud avangardistlikuks kirjanduseks.

      Kas lugejad tulid minuga kaasa, kui ma jätkasin nende veidrate eksperimentidega? Paljud senistest lugejatest ilmselgelt ei tulnud. Ma säilitasin osaliselt oma publiku – neli või viis siin ilmuvatest lugudest pälvisid Hugo või Nebula nominatsiooni, aga selle perioodi auhinnad läksid lõpuks teistele tekstidele. Ainsaks erandiks olid Nebula auhinnad, mille sain 1972. aastal lühijutu «Head uudised Vatikanist» ja 1975. aastal lühiromaani «Surnute seas sündinud» eest. Kuid preemiad on vaid kaudne lugejate meeleseisundi peegeldus, neil aastail hakkasid aga mu raamatute müügiarvud järsult kukkuma, mis kõneles märksa konkreetsemalt sellest, mida lugejad arvasid mu tollaste kirjatööde muutunud laadist. Mu kimbatusele selle üle, nagu te peagi näete, järgnes illusioonide purunemine ja viha ja lõpuks loobumine kutselise kirjaniku karjäärist, mis õnneks osutus jälle ajutiseks.

      Need lood peegeldavad oma ajastu tormilisust seega nii sisult kui kirjapaneku laadilt. Ja see seitsmeaastane paus, mis eraldab selle köite viimase loo ilmumist järgmise raamatu esimesest palast, demonstreerib mu meelest küllalt kõnekalt, kui suurt sisemist rahutust nende autor tollal tundis. Aga ma usun, et nad kõnetavad siiski ka meie praegust ajastut ja enamik neist ei ole