Värav. Kersti Kivirüüt
hästi hoitud, kui jätta kõrvale üksikud roosteplekid kütusepaagil ja rattakodaratel. Laanehunt kergitas üllatusest kulme, kui märkas rehvile kleepunud rohukõrsi – justkui oleks võrr läbi märja rohu sõitnud. Küllap siis leidub veel soosügavustes paiku, kus põualaine soorõskusele alla vandus.
Poes nägi Laanehunt ka võrri omanikku – see oli umbes viiekümnendates eluaastates meesterahvas, kes ladus toidukraami ostukorvi asemel suurde khakivärvi presentseljakotti. See pidi olema tema, sest teisi külastajaid poes ei olnud. Mehel oli seljas rääbaka välimusega nõukogude armee sõjaväevorm.
Laanehunt piidles põlglikult, kuidas tüüp näppis ja kompas mustusest läbiimbunud sõrmedega toidukraami. Müüja ei paistnud seda justkui märkavatki – ta oli süvenenud oma nutitelefoni.
Tõtt-öelda, ega külapoest midagi valida ei olnudki – eriti nende kaubaartiklite osas, mille jahile oli ametnik Laanehunt tulnud. Joogiks tuli leppida gaseeritud mineraalveega. Ainus valgehallitusjuust külmkapis kandis juba viimset „parim enne” kuupäeva ja seetõttu pidi rahulduma tavaliste juustusnäkkidega.
Paraku seni, kuni Laanehunt kaubavaliku dilemmadega heitles, oli veider külamees jõudnud müüjani ning lasi tollel kaupu kassast läbi piiksutada.
„Saiu viis…” pomises ta kilesse pakitud saiapakki müüjale ulatades
„…suitsuvorsti kaks latti, …makarone kolm pakki…”
Mehe pudrune diktsioon reetis pakilist vajadust hambaproteeside järele.
Kuna enne iga kaubaartikli ulatamist tuli flegmaatiliselt seljakotis sobrada, muutus Laanehunt juba rahutuks.
„Kas midagi veel?” uuris müüja külamehelt, kui seljakotis olev kaup sai lõpuks ära arvestatud.
„Kuulge, te raiskate mu aega! Ma maksan oma asjad ära,” hõikas järjest närvilisemaks muutuv Laanehunt vahele, kuid temast ei tehtud väljagi.
„No anna siis mulle veel kaks punamütsikest ja üks tibulind…” jätkas mees segamatult oma ostusoovide esitlemist. Ka müüja ei teinud märkamagi, et järjekorras seisab veel üks kunde, kelle maksujõulisus oli suurem kui terve kuu jooksul poodi sattunud klientidel kokku. Ta ulatas riiulilt võrriomanikule kaks Laua Viina pudelit ning sajagrammise topsiviina.
„Kolmkümmend kaheksa viiskümmend kaks,” kõlas kokkulöödud ostusumma kui kohtuotsus.
Mees ladus vormikuue taskust letti viiekümneeurose ja seni, kuni müüja raha tagasi luges (Laanehundile tundus, et kiuslikult aeglasemalt kui võinuks), kummutas külamees topsiviina kurgust alla sealsamas leti taga. Pole kahtlustki, et see sada grammi hinge all ei takista meest võrriga koju sõitmast.
Laanehunt ohkas sügavalt ja pööritas hukkamõistvalt silmi. Järgmine kord, kui on kohtumine Siseministeeriumi kolleegidega, võtab ta kindlasti üles perifeersete omavalitsuste haldussuutlikkuse.
Lõpuks sai Laanehunt ka enda mineraalvee ja juustutüki eest ära makstud. Kui ennist plaanis ta viieeurose ülejäägi müüjale jootrahaks jätta, siis nüüd pistis ta tagasisaadud raha sendi täpsusega taskusse. Võib-olla on tõesti hea, et siia kanti rahvusvahelise tähtsusega looduskaitseala ei tule – turistid peletataks esimesel päeval kehva teeninduskultuuriga eemale.
Laanehundi tuju ja pessimistlikuks muutunud meeleolu parandas aga Mehikoorma majaka läheduses asuv kitsuke liivane rannaala. Pole hullu. Lisab aga rahvuspargi projektile juurde ka koolituspaketi ja harib kohalikud ettevõtjad Euroopa standardite väärilist teenust pakkuma. Aega võtab, aga järjekindlus on edu pant.
Söönud ära juustutüki ning karastanud ülekuumenenud organismi tubli tunniajase suplusega, jäi Laanehunt suuri visioone vaimusilma ette manades rannaliival lebotades tukkuma.
„Kuule, ära jää siin magama,” ärkas ta äkilise õlaraputuse peale. Unesegasena tõusis ta istukile ja vaatas kella – ta oli maganud pisut rohkem kui pool tundi. Tema kõrval kükitas piirivalvuri mundris meesterahvas.
„Kuidas sul enesetunne on?” uuris ärataja. „Pea ei valuta?”
„E-ei-ei,” pomises Laanehunt ja hõõrus silmi. Pea tõesti ei valutanud, aga ajutegevus oli takerdunud otsapidi veel unenägude maale.
„Kindel?”
„Jah, kindel, kindel,” sõnas Laanehunt märksa energilisemalt. „Aitäh, et äratasite. Oleksin siin ei tea kui kaua maganud, aga ma pean veel täna Meerapalule jõudma.”
„Niimoodi palja peaga praeguse kuumaga päikese kätte magama jääda… Sa ei oleks ei Meerapalule, Nuustakule ega Pariisi täna enam jõudnud. See oleks sul viimane magamine olnud,” kõvatas piirivalvur. „Ja mis sul Meerapalule asja?”
„Ametiasjad,” jäi Laanehunt napisõnaliseks.
„Tjah…” Piirivalvur vaatas mõtlikult Peipsi avaruse suunas. „Veider koht see Meerapalu. Justkui maailmalõpp. Ühelt poolt piirab küla Peipsi järv talviste jäämägede, kevadiste üleujutuste ja sügiseste tormidega. Teisel pool algab külatänava viimaste majade tagant Emajõe Suursoo, kus veel tänapäevalgi leidub kohti, kuhu inimese jalg vist kordagi astunud pole… Kas tead, et Meerapalu ja Mehikoorma vaheline tee ehitati alles…”
„Jah, aitäh. See kõik on muidugi väga huvitav, aga … aga ma pean nüüd minema…” Jutukas piirivalvur oli muutunud juba tüütuks.
„No olgu nii. Edu sulle siis!” Piirivalvur lõi hüvastijätuks isegi moepärast kulpi, aga ära ei läinud. Madis Laanehunt pani selga üleriided ja lappis kokku rannalina, ise vargsi piirivalvurile kõõrdpilke heites. No mida ta veel siin passib – siin pärakolkas on kõik hullud, igaüks isemoodi.
„Kas te piiri ei peaks valvama, või midagi…” nähvas Laanehunt lõpuks ärritunult oma äsjasele elupäästjale.
„No ma ju valvangi,” vastas piirivalvur ametniku õelutsemisele huumoriga, „äkki kavatsed üle Lämmijärve ujuda … või midagi.”
Madis Laanehunt ei vastanud midagi. Piirivalvuriga pilkkontakti vältides pani ta oma rannavarustuse paki auto tagaistmele. Enne rooli taha istumist ühmas ta sümboolselt: „Head aega siis…” ning tegi lahtist rannaliiva järsu stardiga ülespaarutades minekut. Hakka veel siin hulludega jutulõnga punuma…
Rakkerühm, mis muud. Niipea kui Laanehunt jõuab Tallinnasse, kutsub ta kokku ministeeriumiteülese rakkerühma – kõige kõrgemal tasemel on vaja vastu võtta strateegiliseid otsuseid Peipsiääre marginaliseerumise peatamiseks. Esimene küsimus on Laaneotsal Politsei- ja Piirivalveameti juhtidele juba valmis – miks on Mehikoorma kordonis tööl kaheldava adekvaatsustajuga piirivalveametnik.
Üksluise hallikstolmutatud võsavaatega auklik kruusatee Mehikoormast Meerapallu ei aidanud sugugi kaasa Laanehundi meelerahu taastumisele – pigem vastupidi.
Teid ja radu, mida mööda kulgeda, on kahte sorti. Enamik maanteid on rajatud kaupmeeste ja sellide poolt, kandes pärandusena esimeste rännumeeste soovi teha teekonnast sama nauditav sündmus kui kauaoodatud kohalejõudmine. Need loodusega harmoonias olevad maanteed kulgevad ojapervedelt kaunite vaadetega küngastele ning salumetsade varjust lillelõhnalistele heinamaadele selleks, et aeg-ajalt ristuda sõbralike külade keskväljakutel ja kõrtside hoovides. Mõned maanteed on aga raiutud kroonuvõimu poolt kiirustades, pööramata vähimatki tähelepanu rännumeeste hingelistele vajadustele. Need teed on kui risti-rästi armid maapinnal, mida kulgeja võimalikult kiiresti läbida püüab. Mehikoorma-Meerapalu lõik oli just üks sellistest maanteedest, mille riik enne teist ilmasõda läbi metsa ja soo raius, et luua sajandeid omaette olnud Meerapalu ja Pedaspää küladele side tsivilisatsiooniga. Laanehundil tekkis äng mõttest, et ta peab veel sedasama üksluist teed pidi ka tagasi sõitma. Selles osas oli piirivalvuril olnud õigus – Meerapalu näis olevat tõeline maailmalõpuküla, kus käega maaniulatuvat taevavõlvi puudutada saab.
Peagi lõppes võsamüür ja teeäärt ilmestasid heinamaad ja põllulapid, mille kohalikud elanikud olid kunagi raske töö ja vaevaga soolt kätte võitnud ja mis nüüd enamjaolt sööti seisid. Ka enamik enne külakeskust hajali olevaid maju