Seitse päeva suvel. Marcia Willett

      Originaali tiitel: Marcia Willett Seven Days in Summer First published in Great Britain in 2017 by Bantam Press Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Nurm Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © Marcia Willett 2017 © Tõlge eesti keelde. Elisabet Karting, 2018 ISBN 978-9985-3-4454-5 ISBN 978-9985-3-4532-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Tom Dunne’ile

      Esimene peatükk

      Reede

      Suvepuhkusele: terve tee Trurost Rannahütti sõites kaksikud kas laulavad või lobisevad.

      „Heldene aeg, Charlie Brown!”^[1.] halab Baz, nende vanaisa, ja pöörab end juhi kõrvalistmel ümber, et lastele naeratada. „Kas te kaks kunagi vait ka jääte?”

      „Heldene aeg, Charlie Brown!” lõugavad nad talle kooris vastu, seejärel naerust lämbudes – ning nende ema, kes istub roolis, naerab koos nendega.

      Liv jumaldab oma äia. Nad on Mattiga nii sarnased: pikka kasvu ja elegantsed, kuigi Baz on pojast pisut laiaõlgsem. Mõlemad tunnevad end oma nahas hästi ega ütle iial ära spontaansest peost. Väljavaade veeta kaks nädalat Bazi rannamajas Lõuna-Devonis Kingsbridge’i kandis täidab Livi rõõmuga. Ta tunneb end natuke süüdi, et jättis Matti tegelema nende bistrooga, mille nimi Koht ja mis asub katedraali kaitsvas varjus, aga Trurost on rannamajja ainult kahe tunni sõit ja Matt leiab kindlasti võimaluse nendega mere ääres aega veeta.

      Ta kiikab tahavaatepeeglisse ja sirutab end, et näha kaksikuid nende väikestel istmetel – heleblondid juuksetuustid, suured sinised silmad, pead koos: Freddie ja Flora. Tema süda tõmbub kokku suurest armastusest, õrnusest ja hirmust: nii kallid on nad talle.

      „Naljakas,” ütleb ta Bazile. „Ema näitas mulle üht pilti, kus me Andyga umbes sama vanad oleme, ja see on täitsa veider, kuivõrd meie moodi nad praegu on.”

      „Geenid,” nendib Baz.

      „Ma tean,” vastab Liv ja keerab Liskeardis A38 maanteele, sihiks Saltash ja Tamari jõe sild. „Mulle vist mõjub see kaksikutevärk. Neil on sel aastal Rannahütis ilmselt megalahe, Baz. Peaaegu viiesed – nii tore vanus ju?”

      Mees hakkab naerma. „Sa tõesti arvad, et mul on nii kauged ajad veel meeles? Ära tee nalja.”

      „Vean kihla, et Rannahütt oli kogu su maailm, kui sa neljane olid,” ütleb Liv.

      Baz vahib enda ette ja kortsutab kulmu, justkui rändaks mõttes üle kuuekümne aasta ajas tagasi.

      „Mu emale seal meeldis,” lausub ta. „Me olime kõik vaheajad seal, paps aga tuli Bristolist ainult nädalavahetustel.”

      „Ja kuuldavasti olid teil aatriumis vägevad peod,” ütleb Liv suunavalt.

      Baz naeratab mõtlikult. „Oo jaa. Kui ma väike olin, istusin ikka laua all ja vaatasin inimeste jalgu. Kehakeel võib olla väga paljastav, kas tead.”

      „Katsun meelde jätta. Ja su peod on endiselt legendaarsed. Naabrid kõik ootavad, millal sa kohale ilmud. Ilmselt on juba teada, et sa sinnapoole teel oled.”

      Baz ohkab rahuldustundega, millesse on segatud kübeke kahetsust. „Ma ei jõua sinna enam nii sageli, kui tahaksin. Teekond Bristolist venib nagu järjest pikemaks ja liiklus on iga kord aina hullem. See oli sul igatahes hea mõte, Liv. Et ma rongiga Trurosse tulen ja me koos sinna sõidame.”

      „Täiesti isekas mõte,” vastab Liv. „Mul on oma merelaks vaja kätte saada. Mulle tõesti meeldivad Truro ja Koht ja kogu see melu ja üritused, mis me korraldame, aga kui päike paistab, siis ma lihtsalt pean mere äärde saama.”

      „Aga hingelt oled sa ju ikka Põhja-Cornwalli tüdruk,” ütleb Baz narritavalt. „Need kõrged mustad kaljud, ookeanilained, „Surfiaeg!” ja nii edasi. Lõuna-Devoni väikesed lauged liivarannad ja kividevahelised veelombid ei ole ju tegelikult sinu rida?”

      „Jah, mulle meeldib kõik see, millest sa just rääkisid, aga Rannahütt meeldib ka,” ütleb Liv. „See salajane liivarand on lihtsalt super ja kaksikud on nendest sooja veega lompidest vaimustuses. See on paradiis.” Ta aeglustab pisut sõitu. „Me oleme kohe silla peal. Vaadake, põnnid! Vaadake Tamari jõge ja paate.”

      Nood ajavad end sirgemaks ning piiluvad, kaelad õieli, ülesvoolu Bere Ferrersi küla poole ja seejärel allavoolu, kus Hamoaze’i sätendaval suudmealal paistavad sinisevalgekirjud purjed, mis nagu tillukesed tiivad edasi-tagasi lehvivad.

      „Sa saad nad see aasta juba paadiga sõitma viia,” tähendab Liv üleannetusnoodiga hääles, kui nad Cornwallist Devonisse jõuavad ja Plymouthi ringteelt taas A38-le suunduvad. „Tahaks seda juba näha.”

      „Mitte mõlemad korraga,” hakkab Baz kohe hädaldama. „Või vähemalt mitte ilma saatjata. See paat on ikka väga väike.”

      „Nad on ise ka väga väikesed,” ütleb Liv. „Ja mõlemad oskavad nüüd ujuda ka.”

      Mees naerab selle peale. „Spartalasest ema.”

      „Nii meid kasvatati,” ütleb Liv. „Isa tsiteeris meile kogu aeg „Pääsukesi ja amatsoone”^[2.]: „Parem juba uppuda, kui olla tossike, ja kui sa tossike ei ole, siis ei upugi.””

      „Ma ei tea, kas see meie praegusel poliitkorrektsel ajal ikka läbi läheks,” pomiseb Baz. „Su paps on üks isepäine tegelinski. Kuidas neil Juliaga Ameerikamaal läheb?”

      „Neile väga meeldib ja mõistagi on neil tore Zacki ja Caroline’i näha, ja lapselapsi. Papsil on vist tekkinud mõte jaht rentida ja järgmine kord ise üle ookeani purjetada.”

      Baz turtsatab naerda. „Vana hea Pete! Ja mis Julia sellest arvab?”

      „Emps sööks enne oma käe ära, kui papsiga ühte paati roniks. Ta on täielik veevastane. Või noh, ta lihtsalt ei mõista kogu seda värki. Ja ega isa ei pahanda. Ta lähekski parema meelega vahel mõne sõbraga merele.”

      „Eks need allveelaevades veedetud aastad on oma töö teinud,” ütleb Baz. „Kogu see kambamehevaim ja maalkäimised. Vanad harjumused kiirelt ei kao.”

      Kaksikud hakkavad virilaks muutuma: küll on neil palav, küll tahavad juua ja seda kõike mõistagi otsekohe.

      „Okei,” ütleb Liv rahustaval toonil. „Te olete väga tublid. Teeme väikese peatuse ja sööme midagi. Ja Jenks saab natuke ringi jalutada.”

      Mustavalgekirju kolli ja labradori ristand, kes on reisikottide vahel keras, tõstab selle peale lootusrikkalt pead. Kaksikud käänavad end kaheksasse, et koeraga rääkida, ning lubavad talle maiustusi, kui ta kenasti käitub.

      Liv keerab A38-lt maha väiksematele teedele ning viimaks jõutakse päris kitsastele külatänavatele. Otsemaid ümbritseb neid täielik rahu. Teeäärsetes kõrgetes hekkides siugleb viirpuude ja saarte vahel magusalt lõhnav kuslapuu ning sihvakate sõrmkübarate rasked õied vajuvad auto külgi riivama. Liv tagurdab ühest põlluväravast sisse. Saak on koristatud ja värav lahti jäetud ning ta ronib autost välja, tõstab tagaluugi üles, laseb Jenksil välja hüpata ja kuldsele kõrrepõllule putkata. Baz teeb tagumised uksed lahti ning peagi jooksevad Flora ja Freddie põllul ringi, Liv aga valab termosest kuuma vett, segab Bazile kohvi ja ulatab kruusi mehele.

      Kaksikutega ringi reisides on ta alati valmistunud pausideks ja kiireteks vahepaladeks ning ta eelistab viibida värskes õhus, mitte teeäärsetes umbse õhuga kohvikutes. „Vaata nüüd Jenksi,” ütleb ta ning võtab pudelist värskendava lonksu vett. „Küll alles naudib!”

      Jenks lidub vareste suunas, kes kõrretüügaste vahelt ussikesi kaevandavad; kaksikud on kätega vehkides ja hõisates tal tihedalt kannul. Varesed tõusevad läbisegi kähedalt kraaksudes ja mustade tiibade plaginal õhku ning Jenks haugub võidurõõmsalt, justkui oleks ta seljatanud suure vaenlase. Freddie lendab uperpalli ja karjatab. Flora peatub tema kõrval, kummardudes olukorda hindama, ning poiss tõuseb püsti ja koos tulevad nad joostes tagasi.

      „Mu põlv!” hüüab Freddie. „See on verine, emme! Rohi on nii terav.”

      Ta jõuab ema juurde ja sirutab hingeldades jala välja, et oma vigastusi näidata, silmis nördimus ja suunurgad pahaendeliselt allapoole.

      „See