Seitse päeva suvel. Marcia Willett
ja munapirukas.
„Mm, kui hea näeb välja, eks?” kiidab Baz kaksikutele toitu. „Aitäh, Liv! Ma pidin ju ise lõunat tegema?”
„See on lihtsalt üks kerge amps,” ütleb Liv. „Ja ma vaatasin, et sa olid nii ametis Jenksile kivide loopimise ja karpide korjamisega.”
Ta saadab Bazile vallatu muige, samal ajal kui mees aitab Floral toolile ronida, tõstab selle siis lauale lähemale ja naeratab naisele vastu.
„Karistuseks ei vii ma sind pärast lõunat jullaga sõitma,” lausub Baz ja võtab istet.
Otsemaid puhkeb laua ümber kära: kaksikud tahavad ise jullaga sõitma minna.
„Me läheme kõik jullaga sõitma,” ütleb Liv kindlalt, tõstes nende taldrikutele pirukat ja salatit, „aga ainult sellisel juhul, kui lubate, et istute väga vaikselt ja teete täpselt nii, nagu Baz ütleb.”
„Ei karga ringi,” manitseb Baz rangelt. „Ei kummardu üle paadiääre.”
Freddie ja Flora vaatavad Bazile otsa ning Liv teab, et nad peavad mõttes aru, kas lubada kenasti käituda või mitte. Ta näeb, kuidas nad söömise ajal üksteisega sõnatult suhtlevad, täpselt nagu ta ise Andyga teha tavatses. See salajane, seletamatu side on nii kummaline – nii salapärane ja tähtis. Ta näeb ära täpselt selle hetke, mil nad vaikselt otsusele jõuavad, et Baziga mereleminek on väärt seda, et mõnda aega kenasti käituda, ning särades vaatavad nad talle oma avalate, süütute nägudega otsa nagu väikesed inglid.
Baz silmitseb neid kahtlustavalt ja Liv itsitab.
„Nad on paid,” lubab ta, „ja me teeme ka mõned pildid, mida issile näidata.”
„Hm,” mõmiseb Baz, keda see ootamatu kuulekus eriti ei veena.
„Mis sa arvad, kas Jenksile meeldib paadiga sõita?” küsib Freddie.
„Ei!” vastab Baz otsemaid. „Jenks ei tule mitte mingil juhul meiega jullasse. Ta ei ole merekoer ja pealegi võib tal halb hakata.”
Kaksikud, kes tahavad juba protestipasunad valla päästa, on hetke vait ja vaatavad ärevate nägudega Jenksi, kes lahtises ukseavas lebab.
„Kas tal hakkaks tõesti paha?” küsib Flora.
„Jaa,” ütleb Baz kiirelt, Livile hoiatavalt otsa vaadates, et naine talle vastu ei vaidleks. „Sellistel koertel nagu Jenks hakkab alati merel halb. Ta on kolli – ta karjatab pigem lambaid. Ta on maismaakoer.”
Kaksikud otsivad Livilt silmadega kinnitust ning naine noogutab.
„Vaene Jenks on liiga vana, et õppida, kuidas merekoer olla,” räägib ta neile. „Ja ta on tänahommikusest rahmeldamisest täitsa väsinud. Talle kulub ära üks mõnus uinak ja pärast õhtusööki saame temaga kaljude peale jalutama minna. Kui te nüüd söönud olete, siis minge üles ja pakkige oma seljakotid lahti, mina koristan seni laua ära ja siis me saamegi merele minna.”
Lapsed ronivad toolidelt alla, aga suunduvad esmalt Jenksi juurde ja kükitavad tema kõrvale, teevad talle pai ja sosistavad hellitusi. Koer tõstab pea ja põntsutab sabaga vastu põrandat ning sirutab end siis päikese käes jälle välja. Liv jälgib neid: kui armsad nad on oma ilusates rannariietes. Ta süda on armastusest tulvil. Nad tulevad tuppa tagasi ja lähevad trepist üles ning Liv pöördub laua poole ja näeb, et Baz silmitseb teda kummalisel ilmel.
„Mehed armastavad oma naisi, naised armastavad oma lapsi, lapsed armastavad oma loomi,” sõnab ta.
Liv vaatab teda üksisilmi ja mõtleb miskipärast peaaegu süüdlaslikult Matti peale. Tõsi ta on, et kaksikute sünnist alates pole neil Mattiga teineteisele just eriti palju kvaliteetaega jagunud. Kogu aeg on nii palju teha, jagada aega bistroo ja kaksikute vahel. Mõnikord – sagedamini, kui Liv seda tunnistada tahaks – magab Matt hoopis külalistoas, siis kui ta bistroost hilja öösel koju jõuab ja naist segada ei taha, ning neid hinnalisi intiimseid hetki – nagu enne laste saamist oli – on palju vähemaks jäänud. Liv natuke kardab, et kuna ta lapsi nii väga armastab ja nendega nii hõivatud on, häirib see teda ennast vähem, kui võiks. Aga mida Matt sellest arvab? Küll on jama, et ta praegu nendega siin ei saa olla, et natuke üheskoos lõõgastuda. Liv kavatseb saata talle sõnumi, et nad on kohal ja tunnevad temast puudust.
Ta saadab Bazile põgusa naeratuse ja läheb oma telefoni otsima.
Kolmas peatükk
Matt istub oma väikeses kontoris ja küürutab parajasti arvete kohal, kui Livi sõnum endast piiksatusega märku annab. Ta lükkab paberid kõrvale, toetab küünarnukid lauale ja loeb.
„Jõudsime ilusti kohale. Hakkame merele minema! Appi! Igatseme. Kuidas sul läheb? ☺”
Matt naeratab virilalt. See sõnum ütleb paljutki. Peamine mõte on talle lihtsalt teada anda, et nad on turvaliselt kohale jõudnud; teiseks väike omavaheline naljamoment, kuidas nad lastega väikeses paadis on; kolmas on pisut keerulisem. Ta teab, et Liv tunneb end natuke süüdi, et jättis ta ilma tarmuka Joeta siia üksi majandama, ja ühtlasi võib siit aimata ka eemalolekust tingitud igatsust, kuigi päris nii vara ta seda ei oodanud.
Matt sõidab oma tooliga arvuti juurest eemale ja vahib tühjusesse. Paar viimast aastat on olnud intensiivsed: palju stressi ja eneseületamist. On muidugi olnud ka hetki täis suurt rõõmu, nalja ja naeru – nad mõlemad ju armastavad kaksikuid lausa pööraselt –, aga need vanad head ajad täis mõnusat koosolemist, spontaanset seksi ja muretut intiimsust on möödas. Nad olid Liviga kolmekümnendate eluaastate lõpuni vabad hinged ja see uut sorti vastutus – halastamatu, täistambiga lapsevanemlus – on nende suhte dünaamikat muutnud. Nüüd, mil Freddie ja Flora rohkem aega lasteaias veedavad, on juba pisut lihtsam, aga sellest pole eriti abi nendel õhtutel, kui eriüritused – kohalike autorite vestlusringid ja raamatuesitlused, luuleõhtud, viktoriinid, elav muusika –, millele bistroo maine suuresti üles on ehitatud, Livi esinduslikku kohalolekut vajavad. Ta on sellistel üritustel nagu kala vees: juhatab vägesid, võõrustab, on lihtsalt olemas, et inimestega rääkida, neid naerma ajada.
Matt paneb käed risti rinnale ja sirutab oma pikad jalad välja. Koha ehitasid nad üles Liviga koos, kujundades sellest tavalise bistroo asemel ühe erilise paiga ürituste, pidude ja vastuvõttude jaoks. Teisel korrusel asuv Ülemine Koht on pidevalt broneeritud igasuguste ettevõtmiste tarbeks ning sealne õhkkond on omamoodi eriline: seal on puhast ja minimalistlikku kaasaegset kunsti kõrvuti riiulitega täis kapsaks loetud raamatuid ning tumepruunide kulutatud nahast diivanite vahel ilutsevad kahvatud bambustoolid. Miskipärast see kooslus toimib. Livil on selles suhtes eksimatu vaist ja Matt suhtub sellesse suure austusega.
Praegusel ajal on aga päris keeruline neid üritusi koos läbi viia, kui lapsehoidjat ei leidu, ning mõlemad tunnevad puudust sellest ühisest toimetamisest, elevusest ja kergendustundest, kui kõik hästi välja kukub, ja rahuldustundega koju naasmisest, et koos voodisse vajuda – mitte tingimata armatsemiseks, sest sageli on nad selleks liiga väsinud, aga lihtsalt, et lebada seal ühtepõimununa, oma raske töö edust ikka veel joovastust tundes.
Praegu on sagedamini nii, et selliseid õhtuid viib läbi ainult üks neist, kuna teine lastega kodus on. Nüüd, mõtleb Matt nördinult, ei räägi Liv talle bistroost koju tulles enam tolle õhtu seikadest, vaid küsib palju proosalisemalt: „Kas sa pesumasina panid käima? Kas sul oli meeles prügi välja viia?”
Vahel, kui Matt ise vägesid juhatab, leiab ta koju jõudes Livi juba voodis magamast ning läheb siis külalistuppa, et naist mitte häirida. Aga ta igatseb neid õhtuid täis lähedust ning ühist füüsilist pingemaandamist pärast korda läinud õhtu elevust, ja teda paneb muretsema see, et Liv ei tundu sellest sugugi nii palju hoolivat kui ta ise.
„Ma olen nii väsinud,” ütleb naine – ja seda on ka Matt – ning ta teab, et on sageli pahur ja kannatamatu, ja nad mõlemad teavad, miks. Samuti on Liv nüüd viimasel ajal hakanud märku andma, et ta tahaks ellu mingit muutust. Kui ta naist esmakordselt kohtas, oli Liv aidanud oma ülikoolisõbral ja tolle abikaasal rajada Cornwalli põhjarannikule Port Isaacisse Penharrow’ puhkemajade kompleksi. Üks Livi