Sädemest tõuseb leek. Celeste Ng
valmisdetailidest kokku klopsitud majja. Ja nii siira, teineteisele pühendunu ja sügavalt armununa tundunud noorpaar oli vahetpidamata kiselnud ja vaid kaheksateistkümne kuu möödudes lahku läinud, jättes endast maha katkestatud üürilepingu, mõned puruks virutatud vaasid ja kolm katkist kohta seintel umbes pea kõrgusel, mida vaasid olid purunedes tabanud.
Proua Richardson otsustas, et tegemist oli õppetunniga. Järgmine kord on ta hoolsam. Ta palus härra Yangil seinad ära lappida ja võttis endale aega, et valida uus, õiget sorti üürnik. 18434 Winslow Road Ülemine jäi tühjalt seisma peaaegu kuueks kuuks, kuni saabus Mia Warren tütrega. Meeldiva kõnepruugiga, kunstikalduvustega üksikema, kes kasvatas viisakat, võrdlemisi kenakest ja ehk lausa geniaalselt tarka tütart.
„Ma kuulsin, et Shakeri koolid on Clevelandis parimad,” oli Mia öelnud, kui proua Richardson temalt küsis, miks nad Shakerisse tulid. „Pearl valmistub hetkel kolledžisse minekuks. Aga erakooli ma endale lubada ei saa.” Naine vaatas vilksamisi korteri tühjas elutoas vaikselt seisva Pearli poole, kelle käed olid enda ette sõrmseongusse põimitud ja kes ujedalt naeratas. Miski selles pilgus, mille ema ja tütar omavahel vahetasid, tabas proua Richardsoni südant kui liblikavõrk. Ta kinnitas Miale, et Shakeri koolid on tõepoolest suurepärased – Pearl võiks igas aines ettevalmistusklassi kursuse võtta; olemas olid reaalainete laborid, planetaarium, õppida oli võimalik viit keelt.
„Lisaks on ka suurepärane teatriprogramm, kui see peaks teda huvitama,” lisas naine. „Mu tütar Lexie mängis möödunud aastal „Suveöö unenäos” Helenat.” Naine tsiteeris Shakeri kooli motot: „Kogukonda tuntakse selle koolide järgi”. Shakeri kinnisvaramaksud olid küll kõrgemad kui mujal, kuid selle asukad said enda arvates nende eest vastu väärt teenuseid. „Aga kuna teie hakkate üürima, mitte ostma, siis saavad teile mõistagi osaks kõik hüved ilma koormuseta,” lisas naine naerdes. Ta ulatas Miale üüriblanketi, kuid oli tegelikult juba otsustanud. Ta tundis tohutut rahuldust kujutluspildist, kuidas see naine ja ta tütar end korteris sisse seavad, Pearl köögilaua taga koduseid töid teeb ja Mia töötab majatagusel kinni ehitatud verandal näiteks maali või skulptuuri kallal – uus üürnik polnud oma eelistatud kunstivormi maininud.
Moodyle, kes kuulas, kuidas ema oma uusi üürnikke kirjeldas, pakkus kunstnikust rohkem huvi temaealise „geniaalse” tütre mainimine. Mõni päev pärast Mia ja Pearli sissekolimist sai uudishimu temast võitu. Nagu ikka, võttis ta oma jalgratta, kunagi ammu Indianas ta isale kuulunud vana käikudeta Schwinni. Shaker Heightsis ei sõitnud mitte keegi jalgratta või bussiga, sõideti kas ise autoga või lasti end sõidutada. See linn oli ehitatud autosid ja autodega inimesi arvestades. Moody sõitis rattaga. Ta pidi alles kevadel kuusteist aastat vanaks saama ning ei palunud kunagi Lexiel või Tripil end kuskile sõidutada, kui seda vähegi vältida andis.
Poiss asus teele ja sõitis mööda Parkland Drive’i, mööda parditiigist, kus ta polnud elu seeski näinud ühtki parti, vaid üksnes suuri ja ülbeid Kanada laglesid; üle Van Aken Boulevardi ja kiirrongirööbaste Winslow Roadile. Ta ei käinud siin kuigi sageli – ühelgi lapsel polnud üürimajaga suurt pistmist –, aga teadis, kus see asus. Mõned korrad, nooremana, oli ta istunud tühikäigul töötava mootoriga autos, hoovis kasvavat virsikupuud jõllitanud ja autoraadiot kruttinud, sellal kui ema millegi kohale toimetamiseks või kontrollimiseks majja lippas. Seda ei tulnud just sageli ette; maja sai endaga harilikult ise hakkama, kui välja arvata aeg, mil ema uusi üürnikke otsis. Nüüd, mil ta jalgratta rattad põntsusid kõnnitee ehitamiseks kasutatud suurte liivakiviplaatide ühenduskohtadel, taipas poiss, et ta polnud kordagi majas sees käinud. Ta ei teadnud, kas ükski lastest oli seda üldse kunagi teinud.
Pearl sättis majaesisel muruplatsil hoolega puidust voodiraami tükke kokku. Teisel pool tänaval sujuvalt pidurdav Moody nägi saledat tüdrukut pikas kortsuriidest seelikus ja avaras T-särgis, mille rinnal oli kiri, mida poiss täpselt lugeda ei näinud. Tüdruku juuksed olid pikad ja lokkis ning rippusid paksu patsina seljal, jättes mulje, nagu pingutaksid salgud kõigest väest, et sealt valla pääseda. Ta oli päitsilaua sättinud majaesiste lillepeenarde kõrvale, küljelauad otsapidi selle all ja lipid nagu ribid kahele poole korralikesse ridadesse laotud. Tundus, nagu oleks voodi sügavalt hinge tõmmanud ja seejärel graatsiliselt murule laiali vajunud. Pooleldi puu taha varjunud Moody vaatas, kuidas tüdruk sissesõiduteel seisva pärani ustega auto juurde astus ning tagumiselt istmelt jalutsi välja sikutas. Poiss küsis endalt, mis Tetrist nad olid pidanud mängima, et kõik tükid nii väiksesse autosse ära mahutada. Üle muru astuva ja jalutsit selleks ettenähtud kohale asetava tüdruku jalad olid paljad. Seejärel astus Pearl poisi hämminguks tükkide vahele jäänud nelinurksesse tühimikku, kus oli madratsi koht, ning viskas pikali.
Maja teisel korrusel avanes aken ja Mia pistis pea välja. „Kõik olemas?”
„Kaks lippi on puudu,” hõikas Pearl vastu.
„Nende asemele paneme uued. Ei, oota, püsi seal. Ära liiguta.” Mia pea kadus taas. Hetk hiljem ilmus ta taas aknaavasse, käes fotoaparaat, mille paks objektiiv meenutas suurt plekkpurki. Pearl jäi poolpilves taevasse vahtides oma kohale ja Mia kummardus sobivat võttenurka otsides aknast nii kaugele välja, kui vähegi andis. Moody hoidis hinge kinni, kartes, et fotoaparaat võib naisel käest pudeneda ja ta tütre usaldavalt taeva poole pööratud näole kukkuda, et ta võib ise üle aknalaua pudeneda ja alla murule prantsatada. Midagi sellist ei juhtunud. Mia kallutas pead ühele ja siis teisele poole, otsides läbi kaamerasilma sobivat kaadrit. Fotoaparaat varjas naise nägu, selle taha jäi peitu kõik peale juuste, mis olid tumeda aupaistena pea kohale säbruliseks puntraks sätitud. Hiljem, kui Moody valmis fotot vaatas, nägi Pearl esimese hooga poisi meelest välja nagu tuhandete aastate eest eelajaloolise eluka skeletistunud kõhtu lõksu jäänud habras fossiil. Järgmisena tundus tüdruk talle puhkama heitnud ja tiivad laiali ajanud inglina. Ja veel hetk hiljem oli ta lihtsalt lopsakalt rohelises voodis magav tüdruk, kes ootab, et kallim ta kõrvale pikali heidaks.
„Korras,” hõikas Mia alla. „Valmis sain.” Naine lipsas tagasi tuppa, Pearl ajas end istukile ja vaatas üle tänava otse Moody poole ning poisi süda jõnksatas.
„Kas tahad appi tulla?” küsis tüdruk. „Või lihtsalt passid seal edasi?”
Moody ei mäletanud hiljem ei üle tänava tulekut, ratta sissesõiduteele maha panemist ega enda tutvustamist. Niisiis tundus talle, nagu oleks nad tüdrukuga alati teineteise nime teadnud, nagu oleks tema ja Pearl mingil kummalisel moel alati tuttavad olnud.
Nad tassisid kahekesi voodijupid mööda kitsukest treppi üles. Elutuba oli tühi, kui välja arvata kastivirn ühes nurgas ja hiiglaslik punane padi põranda keskel.
„Siiapoole.” Pearl haalas voodi põhjalippide sületäit kõrgemale ja juhatas Moody suuremasse magamistuppa, mida sisustas üksnes vastu seina toetatud luitunud, kuid puhas kaheinimesevoodi madrats.
„Võta,” ütles Mia terasest tööriistakasti Pearli jalgade ette asetades. „Sul läheb seda tarvis.” Naine naeratas Moodyle, nagu oleksid nad vanad sõbrad. „Hõika mind, kui veel ühte kätepaari tarvis peaks minema.” Seejärel astus ta koridori ja hetk hiljem kuulsid nad lahti lõigatava kasti sirinat.
Pearl kasutas tööriistu oskuslikult, sättis küljelauad päitsi külge paika, toetades neid kinnitamise ajal pahkluuga. Moody istus avatud tööriistakasti kõrvale ja silmitses teda kasvava aukartusega. Kui nende majas midagi katki läks – pliit, pesumasin, prügihunt või miski muu –, siis kutsus ema remondimehe seda parandama või visati ese minema ja asendati uuega. Iga kolme või nelja aasta järel, kui vedrud läbi vajuma hakkasid, valis ema välja uue diivanikomplekti elutuppa; vana koliti keldrikorrusele puhketuppa ja eelmine vana komplekt puhketoast leidis tee West Side’il asuvasse noortekodusse või kesklinna naiste varjupaika. Isa ei üritanud nende garaažis kunagi autot remontida. Kui see hakkas kolisema või kriiksuma, toimetas isa selle Lucky Wrenchi, kus Luther oli viimase kahekümne aasta jooksul Richardsonide perekonnale kuulunud autode eest hoolitsenud. Moody taipas, et ta oli tööriistu kasutanud vaid ühel korral, kaheksanda klassi tööõpetuse tundides. Nad olid rühmadeks jagatud, üks rühm mõõtis, teine saagis, kolmas lihvis ja veerandi lõpus kruvisid nad kohusetundlikult tükid kokku ning said valmis väikese kastikujulise kommijaoturi, mis iga kord, kui