Vees on asju. Catherine Steadman
Trill-trall.
Kinnitan endale, et kõik on korras. Ma olen seda teiste projektis osalejatega juba teinud. Kõik on korras. Tõmban ebakindlalt hinge ja tõstan toru kõrva ja suu juurde.
„Halloo?“
„Halloo, kas ma räägin Erin Locke’iga?“ Rääkija on neljakümnendates asjaliku häälega naine. Seda ma ei oodanud. See ei ole päris kindlasti Eddie Bishop.
„Jah, mina olen Erin Locke.“
„Mina olen Diane Ford Pentonville’i vanglast. Teile soovib helistada härra Eddie Bishop. Kas ma võin kõne ühendada, preili Locke?“ Diane Fordi häälest kostab tüdimust. Talle ei lähe korda, kes olen mina või kes on mees. Tema jaoks on tegu lihtsalt telefonikõnega.
„Ee … jah, tänan teid, Diane. Tänan.“ Ja ta on liinilt läinud. Kostab kõne lõppemist tähistav klõpsatus ja seejärel ootetoon.
Eddie ei ole kunagi ühtki intervjuud andnud. Ta pole kellelegi millestki sõnakestki hinganud. Ma ei usu sekundikski, et mina olen see, kelle tarvis ta nüüd avaneb. Ja ma pole isegi kindel, kas tahaksin seda. Eddie elukutselise kurjategija karjäär on olnud pikem kui minu elu. Mul pole õrna aimugi, miks ta nõustus mu dokumentaalfilmis osalema, aga nii see igatahes on. Mulle on temast jäänud mulje kui mehest, kes teeb asju üksnes kindla tagamõttega, niisiis oletan, et saan põhjustest peagi teada.
Hingan veel kord ebakindlalt sisse ja välja.
Seejärel ühendatakse kõne.
„Mina olen Eddie.“ Mehe hääl on sügav ja soe. Lopsakas kõrisulghäälikutega vürtsitatud kokniaktsent. Veider on seda viimaks kuulda.
„Tere, härra Bishop. Meeldiv teiega viimaks rääkida. Mina olen Erin Locke. Kuidas teie tänane päev läinud on?“ Hea algus. Väga professionaalne. Kuulen liini teises otsas sahinat, ta seab end istuma.
„Tere, kullake. Meeldiv teiega rääkida. Locke, jah? Niisiis veel mitte Roberts? Millal siis see tähtis päev on?“ Ta küsib seda heatujuliselt, otsekui muuseas.
Mehe hääl reedab naeratust. Selliste küsimuste esitamine oleks muudel asjaoludel igati meeldiv ja asjakohane ja ma peaaegu naeratan neid kuuldes, kuid miski sunnib mind peatuma. Sest Eddie ei tohiks mingi valemiga teada mu peatsetest pulmadest või nimemuutusest või Markist, kui ta just mu tausta uurinud pole. Ja ta istub vanglas, niisiis on ta lasknud kellelgi minu tausta uurida. Kusjuures minu tausta uurimiseks ei piisa põgusast internetiotsingust. Ma ei figureeri sotsiaalmeedias. Ma ei kasuta Facebooki. Kõik head dokumentalistid teavad, kuidas sotsiaalmeedias levivat informatsiooni kasutada annab, niisiis väldime ise selles osalemist. Seega andis Eddie Bishop mulle üheainsa lihtsa lausega teada, et on mu tausta asjatundjatel uurida lasknud. Ta on mu tausta kontrollinud. Ohjad on tema käes ning ta teab minust kõike. Ja Markist. Ja meie elust.
Viivitan enne vastamist hetke. Ta paneb mind proovile. Ma ei taha mängu nii varases etapis vale sammu teha.
„Tundub, härra Bishop, et me mõlemad oleme teineteise tausta uurinud. Kas leidsite ka midagi huvitavat?“
Minu minevikus pole midagi vastuolulist, mu kapis ei löö tantsu ühtki luukeret. Mõistagi ma tean seda, ent tunnen end ometi kaitsetuna, otsekui ohustatuna. Ta demonstreerib oma võimu, tõmbab sõnadega liivale joone. Eddie võib olla seitse aastat trellide taga istunud, kuid soovib mind ometi teadvat, et hoiab endiselt ohje enda käes. Kui ta selles osas nii avameelne poleks, siis tunneksin ma praegu hirmu.
„Ütleksin, et kõik oli vägagi kena. Andis mulle meelerahu, kullake. Ettevaatlikkusega ei ole võimalik liialdada,“ tähendab mees. Niisiis Eddie otsustas, et minust ei ole ohtu, kuid tahab, et teaksin – mul hoitakse silma peal.
Jätkan teemaga, tõusen ning üritan töölainele tagasi lülitudes telefonijuhet lahti kerida. „Suur tänu, et nõustusite osalema. Ma olen teile selle otsuse eest väga tänulik ja tahan kinnitada, et viin intervjuusid läbi nii erapooletult ja ausalt kui võimalik. Mul ei ole plaanis paksu verd tekitama hakata, ma lihtsalt jutustan teie lugu. Või tegelikult lasen teil endal oma lugu rääkida. Niimoodi, nagu teie seda soovite.“ Loodetavasti ta teab, et mõtlen seda tõsiselt. Olen kindel, et minevikus on omajagu inimesi üritanud talle puru silma ajada.
„Ma tean, kullake. Mis te arvate, miks ma muidu nõustusin? Te olete haruldane nähtus. Ainult ärge mind alt vedage, on ju?“ Ta laseb mul kuuldut hetke seedida ja lülitub siis ümber kergemale toonile. „Aga millal me siis alustame?“ Ta hääl on ärgas ja asjalik.
„No nii, meie neljasilmaintervjuu leiab kava kohaselt aset 24. septembril ehk umbes kahe ja poole kuu pärast. Ja teie vabanemine peaks aset leidma millalgi detsembri alguses. Niisiis saame vabastamisjärgse filmimise aja umbes sinna paika panna. Kas te paneksite pahaks, kui käiksin teie vabanemise päeval teiega kaasas?“ küsin. Olen nüüd omas elemendis, just nüüd peaks kogu mu planeerimine hakkama end ära tasuma. See oleks juba midagi, kui meil õnnestuks Eddie tegelikku vabastamist kõrvaltvaatajana filmida.
Mehe hääl on soe, kuid selge. „Ma ei hakka keerutama, kullake, mulle see eriti ei meeldi. See päev kujuneb liiga isiklikuks; küllap mõistate, mida ma silmas pean. Ehk annate mulle päeva-paar aega, mis? Kas see sobiks?“ Me peame läbirääkimisi. Ta tahab mulle midagi pakkuda – see on küll kindlasti hea märk.
„Muidugi. Küllap me saame kõik kenasti paika. Teil on mu telefoninumber olemas, niisiis saame kuupäevade osas hiljem ühendust võtta. Pole probleemi.“ Vaatan, kuidas kass väljas mööda aiaäärt hiilib, selg küürus, pea maas.
Eddie köhatab hääle puhtaks.
„Kas intervjuude või võttegraafiku osas on veel midagi, mis teile selles etapis huvi pakuks, härra Bishop?“ uurin mina.
Ta puhkeb naerma. „Ei, minu meelest oleme tänaseks lõpetanud, kullake, kui välja arvata see, et peaksite mind edaspidi Eddieks kutsuma. Aga oli meeldiv viimaks juttu ajada – pärast seda, kui ma sinust nii palju kuulnud olen, Erin.“
„Sinuga samuti, Eddie. Oli tore.“
„Ah jaa, ja tervita minu poolt Marki, eks ole, kullake? Tundub tore poiss olevat.“ Ta pillab selle lause otsekui möödaminnes, kuid minul jääb hetkeks hing kinni. Ta on ka Marki kohta uurinud. Minu Marki. Ma ei tea, mida öelda. Tekkinud lühike paus kasvab vaikuseks. Mees täidab selle ära.
„Kuidas teie kaks siis ka kokku saite?“ Ta jätab küsimuse õhku rippuma. Raisk. See projekt ei keskendu minule, me ei tohiks praegu minust rääkida.
„See ei ole vist sinu asi, mis, Eddie?“ küsin häält naeruseks sundides. Sõnad pudenevad mu suust sujuvalt ja enesekindlalt ja kummalisel kombel pisut seksikalt. Täiesti sobimatult, kuid ometi igati sobivalt.
„Haa! Muidugi. Täitsa täppi, kullake. See ei ole mitte üks raas minu asi.“ Eddie möirgab naerda. Kuulen ta naeru liini teises otsas vanglakoridoris vastu kajamas. „Väga tubli, kullake, väga tubli.“
Naeratan telefonile, seekord siiralt. Naeratan oma päikesevalguses kümblevas tühjas elutoas iseendale.
1 Creative England on Inglismaal loometööstusi toetav mittetulundusorganisatsioon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
4
Kuidas me kokku saime
Ma kohtusin Markiga Mayfairil asuvas Annabel’si nimelises ööklubis. Teeme asja kohe selgeks: Annabel’s ei ole selline koht, kus kumbki meist pidevalt käiks. Mina viibisin tookord seal esimest ja viimast korda. Mitte et seal oleks kuidagi kohutav olnud, mul oli seal täitsa lõbus – taevake, ma kohtusin seal oma elu armastusega –, lihtsalt meie mõlema sealviibimine oli tegelikult puhas juhus. Juhuks, kui te Annabel’sist kuulnud pole, siis olgu öeldud, et see on üks kentsakas koht. Berkeley Square’il silmapaistmatu trepi all peituv ja viimased viis kümnendit tegutsenud koht on oma treppidel kõpsutamas näinud kõiki, alates Nixonist ja lõpetades Lady Gagaga. Mark Birley avas selle koha 1960ndatel oma lähedase sõbra lord Aspinalli soovitusel kui kasiino, lähtudes rohkem Connery osalusega Bondi-filmide