Midagi tõelist. Martin Algus
Ma ütlesin, et miskis mõttes ma olengi sportlane, jah.
„Mind aeti just strippariga segi.” Ta kõõksus jälle. „Sportlane ja strippar, lahe.”
Ma ei osand tolle pääle midagi kosta, aga ta hakkas kohe edasi rääkima ja vajus siis mulle vasta külge.
Ta oli hetkel tööta.
Ja mina olin teist nädalat väljas tagasi.
Leila viskas kustund suitsu maha ja hakkas eemale kõndima, ja ma vaatasin, kuda ta sääl komberdab ja saatsin ta Koplisse koju. Ta vehkis algul kätega ja ütles, et saab ise hakkama, aga noh, väljas liikus igasugu murdjaid ja mul oli aega. Mul polnd kuskile kiiret.
Kui me juba sääl olime, siis ta sosistas trepikojas, et ma pean tasa olema, sest tal on kodus üheteistaastane tütar Marta ja viieteistaastane poeg Markus. Ma sain aru, et too jutt oli nigu miskitpidi küllakutse ja me astusime ta korterisse sisse. Aga noh, siis selguski hoopis, et Markus oli kuskil väljas ja Marta juba magas.
Leila läks vetsu ja ma siis nigu seisin üksi sääl elutoas ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saab, aga Leila tuli järsku täiesti paljana vetsust välja ja kiskus mu dressipüksid maha ja nigu imes ennast mu külge, ma sain aint oiata ja siis me juba kukkusime sinna kušetile ja ta pani mind endale sisse ja surus küüned mu õlgadesse, hoidis silmad kinni, siis pööras mulle selja, pressis ennast mu vasta ja rammis taguotsaga niiviisi tugevalt ja ma nägin, et tal olid sinikad käsivartel ja paar väiksemat armi puusal ja sain kohe aru, et keegi oli temaga halvasti käitund.
Ausalt, ma nigu surin tol esimesel korral sääl ja sündisin säälsamas kušetil kohe uuesti. Pisarad tulid silma, kui ma lõpuks ta kõrvale pikali vajusin. Too kõik oli korraga nigu rõõm ja üllatus, et keegi oli mind nõnda vasta võtnud.Ja mind ei huvitand siis, et talle polnd võib-olla olulinegi, kes toda kõike temaga teeb. Mulle tähendas too ikka miskit muud.
Mul oli varemgi naistega tegemist olnd, muidugi, aga enamus neist olid tollega võrreldes väga tuimad ja valed ja jätsid vastiku määrdund tunde. Aga nüüd, esimest korda nihukese naisega, kes nigu põles mu käte vahel, see oli nigu ilmutus.
Ma ütlen, ma võin pea ees läbi kivi minna, võin vasta hambaid saada, kuni peksta jõutakse, aga ma tunnen ära, kui asi on õige.
Ma ärkasin üle mitme aasta jälle valgete linade vahel, hämaras jahedas toas, mitte lämbes kongis, kus põleb koidust saati ere valgus. Ja tolles ühiselamus oli veel sandim, kus ma viimased nädalad olin olnd, sääl haises kõik majapidamisseebi järgi, isegi kraanivesi ja plastmassist palmipuu trepikojas.
Ma tegin silmad lahti ja vaatasin Leilat enda kõrval, tumedad juuksed padjal, suu väheke avatud, käsi rinnal, küünelakk otstest pragunend. Ma nägin enda siilipead kapiukse peeglist, toda armi ribide all ja tätoveeringut, mis ma olin kuueteistaastaselt teha lasnud, tiibadega sisalik, sihuke kulund asi mu õlal. Mu dressid vedelesid voodi ees, mul polndki miskit muud, ühiselamus oli veel räbal spordikott vahetuspesu ja mutrivõtmete komplektiga.Liiklus oli tagasi. Valgus oli tagasi. Ma vaatasin Leilat, ta pold, ütleme, päris veata, aga ta oli ilus. Ilus keha. Nibud olid tumedad ja tugevad. Nahk oli säänne pehme ja sile. Ma tõstsin tekiserva ja vaatasin toda varju tema jalge vahel ja olin hoobilt jälle valmis, surusin ennast talle sisse. Leila ärkas oigega, hoidis silmad kinni nigu öösigi ja ma mõtlesin veel, et võib-olla ta ei tahtki teada, kes ma olen? Või arvas, et ma läen nigunii kohe ära, milleks silmi avada? Võib ju isegi pettuda, nüüd, kui pea selgem on?
Aga ma läksin kööki ja panin kohvi tulele.
Ma tundsin, ma olin lõpuks koju jõudnud.
Leo
Kodus, tööl…
See haaras mind täielikult endasse. Need inimesed arvutiekraanil, see kehade ja kehaosade, erinevate kehaavauste, huulte, silmade, jäsemete ja nahatoonide segu, kogu see jäägitu andumine täielikule kontaktile. Need inimesed seal, neil oli midagi. See polnud tõeline, muidugi, see oli mehaaniline.
Mehaaniline lähedus?
Pikslid ja internetivõrk muutsid selle minu jaoks veelgi mehaanilisemaks, aga mul endal polnud mitte midagi. Mul oli vaakum, milles rippusid kummitustena Rubensi, Van Goghi ja Kandinsky reprod – kalendritest välja lõigatud trükised. Lame monument minu lõplikult roiskunud l’âme lumineuse de l’artiste’ile.
Mulle tekkisid lemmikud. Pornostaarid, kelle iga kehaõnarust, iga sünnimärki või tätoveeringut ma tundsin. Ma jälgisin isegi ühe naise maja läbi Google Earthi, libisesin kursoriga tema California elukohast mööda – aadress vilksas ühest klipist läbi. See oli muidugi ainult võttepaik, võltsing, dekoratsioon. Aga ma kujutasin ette, et me kohtume seal, selle valge kivimaja rõdul, palmilehtede all. Eemal orus seisavad pilvelõhkujad ja taustal sinetab lõputu vesi nagu ookeanisängi valatud kosmos.
Alexis Texas, Zoey Holloway, Sunny Leone.
Jumal küll…
Cloudy Wanxxx, Kendra Lust, Eva Notty.
Ma ei suutnud seda enam kontrollida. Ma istusin kontoris oma arvuti taga ja üritasin mõtteid mujale suunata, aga ma olin jälle seal, nendel lehekülgedel, selles fantaasias, mis oli mõõtmatult erutavam kui see tuim töö, mis mulle enam ammu midagi ei pakkunud. Mu kontoriboks oli muutunud veidraks steriilseks vaheilmaks, ma istusin oma laua taga nagu vigane robot, unelaadses lõputus korduses. Tõesti, see näpistav igatsus netiporno kleepjas muinasjutus oli minu jaoks nüüd palju tõelisem kui kõik muu mu elus.
Ma tulin oma boksist välja ja läksin tualetti, kontori köögis käis samal ajal mingi tähistamine – kellelgi oli sünnipäev?
Ja mina olen siinsamas.
Sellega.
Muidugi, noh…
Süütunne kripeldas alati kusagil naha all, kui ekstaas vaibus, kui brauseri aken sulgus. Sa oled üks õnnetu eneserahuldaja! Sa võid selle ilusamaks mõelda, võid mõelda, et sa pole ainus, ja noh, et mõned arstid isegi soovitavad seda teatud koguses, aga…
Ma olen siin, mõne sammu kaugusel – sellega? Ja siinsamas, õhukese seina, veetorude, juhtmete, ventilatsioonišahti ja köögimööbli taga löövad õhevil kolleegid pokaale kokku, naerdakse vaikselt, keegi räägib asjadest, mida uuest kaubanduskeskusest osta saab, keegi räägib uuest bistroost, mis siinsamas kõrval avati. Ma kuulen läbi tualetiseina lausekatkeid, kummargil oma nutitelefoni kohal, kummargil oma nihestunud elus.
Ma olin lõksus. Ei, ma ei taha midagi õigustada ega endast mingit ohvrikuju luua, aga selge ju on, et ma olin tugeva sõltuvuse küüsis. Ja ma ei suutnud sellest üle olla, sest ainus leevendus kõige vastu oligi seesama piinlik ja kurnav tegevus.
Ma nägin ennast justkui hämaras kongis suure tumeda mäe all. Minu kõrval tukkus soomustatud lohe ja mul olid tegelikult kongi võtmed – oo-jaa, ma oleksin saanud sealt hinge kinni hoides välja hiilida, aga väljas polnud mitte midagi peale kaalutu halli tühjuse.
Ma ei tahtnud veel vangistusest pääseda.
Karl
Nüüd pole pääsu?
Jah?
Nüüd tuleb kõik ära rääkida?
Nüüd, kui me juba omadega siia oleme jõudnud.
Kui see sahin tollest paugust viib mõistuse nigu peakoorest välja ja sa näedki hetkeks kõike kõrvalt, hõljud tolles seinteta ruumis, kuhu ilmuvad näod ja hääled ja kõik too, mis sa kunagi teind ja tundnud oled. Too kõik ilmub nigu õlise läbipaistmata vee alt, nigu varjust, ta hõljub raskest mustast pimedusest ja sa ei saa ta eest kuskile pakku minna. Sa oled siin, tolle kriipiva ragina sees ja sa ei saa liigutada. Sa ei saa oma silmi ega kõrvu kinni katta.
Sa oled siin.
Sina ja toosama ragin, kuskil siin, otse silmade vahel.
Too hirmus müra, mis võib järsku taevani kasvada ja kõik tükkideks kiskuda.
Leo
Müra