Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas
kui see neile meeltmööda on.”
Celaena jõllitas teda. Arobynn saatis nad siia… orje hankima? Kuidas ta võis nii rõvedalt madalale laskuda? Ja öelda, et Celaena läheb Kolbalahte ühe asja pärast, kuid saatis ta tegelikult siia selle pärast… Neiu tundis ninasõõrmeid paisumas. Sam teadis tehingust, ent kuidagi unustas mainida tõtt nende külaskäigu taga – isegi nende kümne merel veedetud päeva jooksul. Niipea, kui Celaenal õnnestub temaga kahekesi jääda, paneb ta Sami seda kahetsema. Aga praeguseks… Ta ei saanud Rolfe’ile oma teadmatusega vahele jääda.
„Parem, kui te seda untsu ei keera,” hoiatas Celaena Piraadipealikut. „Arobynnile ei meeldi, kui midagi valesti läheb.”
Rolfe mugistas naerda. „Teil on minu sõna. Kõik kulgeb plaanipäraselt. Ma pole Piraadipealik niisama pärast, kas teate.”
Celaena nõjatus ettepoole ja lamendas hääle investeeringu pärast muretseva äripartneri ilmetuks tooniks. „Kui kaua olete täpsemalt orjaäris osalenud?” See ei saanud olla pikk aeg. Adarlan hakkas orje kinni võtma ja müüma alles kaks aastat tagasi – enamik neist olid sõjavangid mis iganes aladelt, kes söandasid nende vallutuse vastu mässata. Paljud pärinesid Eyllwest, kuid endiselt leidus vange ka Melisandest ja Fenharrow’st või Valgekihva mägede isoleeritud hõimust. Enamik orje viidi Calacullasse või Endovieri, mandri suurimatesse ja kurikuulsaimatesse töölaagritesse soola ja väärismetalle kaevandama. Ent üha enam orje jõudis Adarlani ülikute majapidamisse. Ja kui Arobynn sõlmis räpase kaubandusleppe – mingi musta turu tehingu… See määrib üleni Palgamõrvarite Gildi mainet.
„Uskuge mind,” ütles Rolfe käsi ristates. „Mul on piisavalt kogemusi. Peaksite muretsema rohkem oma isanda pärast. Orjakaubandusse investeerimine on garanteeritud kasum. Paraku tuleb Arobynnil võib-olla ressursse meelepärasest rohkem kulutada, et meie äri valede kõrvadeni ei jõuaks.”
Celaena sisikond keerles, kuid ta teeskles ükskõiksust meisterliku sarmiga. „Arobynn on nutikas ärimees. Mida iganes teie suudate tarnida, võtab tema sellest parima.”
„Loodan Arobynni enda pärast, et see on tõsi. Ma ei taha oma nimega niisama riskida.” Rolfe ajas end püsti ja Celaena ning Sam tõusid koos temaga. „Lasen ürikud allkirjastada ja homseks tagasi tuua. Seniks…” Mees osutas ukse poole. „Lasen teile kaks tuba valmis panna.”
„Vajame ainult ühte,” segas Celaena vahele.
Rolfe’i kulmud kerkisid paljutähenduslikult.
Celaena nägu lõõmas maski all ja Sam läkastas naeru käes.
„Ühte tuba, kahte voodit.”
Rolfe kõkutas, jalutas ukseni ja avas selle. „Kuidas soovite. Lasen ka vannid valmis panna.” Celaena ja Sam järgnesid talle kitsasse pimedasse koridori. „Teile mõlemale kulub see ära,” lisas mees silma pilgutades.
Celaenal vajas kogu enesevalitsemist, et tüübile mitte allapoole vööd virutada.
3
Neil kulus viis minutit kitsukese ruumi piiluaukude või muude ohuallikate leidmiseks, viis minutit raamitud piltide nihutamiseks puitpaneelidega seintel, põrandalaudade läbi koputamiseks, ukse ja põranda vahel laiuva vahe sulgemiseks ning akna katmiseks ilmast puretud Sami musta keepmantliga.
Olles kindel, et keegi teda ei kuule ega näe, rebis Celaena kapuutsi peast, sidus maski lahti ja virutas Samile raevunud pilgu.
Sam konutas pigem lavatsina mõjuval asemel ja tõstis peopesad neiu poole. „Enne, kui mul pea otsast hammustad, luba öelda, et läksin sellele kohtumisele sama väheste teadmistega kui sina.” Noormees hoidis häält igaks juhuks tasasena.
Celaena vahtis vihaselt ja nautis värsket õhku kleepuval, higisel näol. „Ah, tõesti?”
„Sina pole ainus, kes oskab improviseerida.” Sam lõi saapad jalast ja vinnas end voodile. „See mees armastab end sama palju kui sina ennast. Tüüp ei tohi mingil juhul aimata, et tal on meie suhtes parem käsi.”
Celaena surus küüned pihku. „Miks saatis Arobynn meid siia tõelist põhjust ütlemata? Noomida Rolfe’i kuriteo eest, millel pole temaga mingit pistmist! Äkki valetas Rolfe kirja sisu osas.” Neiu ajas end sirgu. „See võib küll olla väga hästi…”
„Rolfe ei valetanud, Celaena. Miks ta peaks selleks vaeva nägema? Tal on tähtsamatki teha.”
Celaena mõmises portsu koledaid sõnu ja tammus ringi, mustad saapad ebaühtlastel põrandalaudadel kolksumas. Piraadipealik, no tõesõna. See oli parim tuba, mida ta sai neile pakkuda? Tema on Adarlani Palgamõrvar, Arobynn Hameli parem käsi, mitte mingi põiktänava lirva!
„Sellest hoolimata on Arobynnil omad põhjused.” Sam sirutas end voodil välja ja sulges silmad.
„Orjad,” sülgas Celaena ja libistas käega läbi põimitud juuste. Sõrmed takerdusid korraks palmikusse. „Mis häda on Arobynnil orjakaubandusse astuda? Me oleme sellest üle – me ei vaja seda raha!”
Kui Arobynn just ei valetanud, kui kogu tema pillav kulutamine ei toimunud olematute rahade arvel. Celaena eeldas alati, et Arobynni jõukus on põhjatu. Mees kulutas terve kuningliku varanduse Celaena kasvatamisele – ainuüksi garderoobile. Karusnahk, siid, juveelid, nädalane kulu üksnes selleks, et Celaena püsiks jätkuvalt imekaunina… Arobynn rõhutas muidugi pidevalt, et Celaena peab temasse tehtud investeeringud tagasi maksma ja neiu andiski Arobynnile oma palgast teatud osa, aga…
Võib-olla tahtis Arobynn jõukust kasvatada. Ben poleks oma eluajal iial sellega kaasa läinud. Ben tunneks sarnaselt temaga sama suurt tülgastust. Lasta end värvata korrumpeerunud valitsusametnike tapmiseks on üks asi, aga võtta sõjavangid, jõhkrutseda seni, kuni nad enam vastupanu ei osuta ja määrata siis eluaegsesse orjusesse…
Sam avas ühe silma. „Võtad kohe vanni või lähen enne sind?”
Celaena viskas teda mantliga. Sam püüdis riideeseme ühe käega kinni ja heitis põrandale. „Mina lähen esimesena,” teatas neiu.
„Muidugi lähed.”
Celaena heitis noormehele räpase pilgu, tormas vannituppa ja tõmbas ukse pauguga kinni.
Kõigist aegade jooksul peetud õhtusöökidest oli see Celaena arvates kõige hullem. Mitte seltskonna tõttu – see oli, möönis ta vastumeelselt, mõnevõrra huvitav. Ega mitte ka toidu tõttu – see lõhnas imeliselt ja nägi selline ka välja. Olukord oli põrgulik seepärast, et ta ei saanud neetud maski tõttu midagi süüa.
Sam näis muidugi taldrikule kahmavat kõike üksnes tema mõnitamiseks. Rolfe’ist vasakul istuv Celaena peaaegu et lootis, et toit on mürgitatud. Et Sam võttis liha- ja hautisevalikust midagi alles siis, kui nägi Rolfe’i söömas, võis niisiis ka selle soovi täitumise luhtunuks lugeda.
„Emand Sardothien,” lausus Rolfe, tumedad kulmud laubal kõrgele kerkimas. „Peate vist näljast nõrkema. Või pole mu toit sedavõrd peene maitse jaoks küllalt meeldiv?”
Keebi, mantli ja tumeda särgi all ei nõrkenud Celaena mitte ainult näljast, vaid tal oli hullupööra palav ja ta oli surmani väsinud. See osutus tavaliselt koosmõjus ägedusega surmavaks kombinatsiooniks. Nemad muidugi ei tohtinud sellest midagi näha.
„Mul on päris hästi,” valetas ta vett peekris keerutades. See loksus külgede vastu ja narris teda iga tiiruga. Celaena lõpetas mõttetu tegevuse.
„Kui võtaksite maski eest, oleks teil kergem süüa,” ütles Rolfe röstitud parti haugates. „Kui just see, mis maski all peitub, meie isu ei röövi.”
Viis ülejäänud piraati – kõik kaptenid Rolfe’i laevastikus – itsitasid.
„Jätkake samas vaimus ja ma annan teile põhjuse maski kandmiseks,” sisistas Celaena peekri jalga pigistades. Sam virutas talle laua all jalaga ja Celaena pani vastu. Osav löök säärtesse oli piisavalt kõva, sest Sam kukkus läkastama.
Osa kohale