Klaastroon 3: Tule Pärija. Sarah J Maas
juhtunust ja hoolimata Chaoli rollist Nehemia surmas isegi pärast seda, kui Celaena nende vahel olnu hävitas, ei suutnud tüdruk Chaoli sõrmust loovutada. Ta jõudis selle nüüd kolm korda kaardimängus kaotada, ent võttis iga kord tagasi – mis iganes vahenditega. Ribide vahele lipsamiseks seatud pistoda veenis tavaliselt sõnadest märksa enam.
Celaena liigitas selle ime alla, et üldse alla tänavale jõudis, kus varjud teda viivuks pimestasid. Ta toetas käe jahedale kiviseinale, lasi silmadel valgusega harjuda ja sundis pead tiirlemist lõpetama. Üks õnnetusehunnik – ta on üks jumalatest neetud õnnetusehunnik. Celaena mõtiskles selle üle, kas ta hooliks kunagi piisavalt, et seda mitte olla.
Naise vänge lehk ja hais tabas Celaenat enne tema nägemist. Seejärel seisid tal otse näo vastas suured kollakad silmad. Kuivanud, pragunenud huuled lõhenesid sisistuseks: „Hilpharakas! Et ma sind enam oma ukse ees ei näeks!”
Celaena tõmbus vaistlikult tagasi. Ta pilgutas silmi hulkurnaise ja ukse poole, mis… oli ju ainult üks nišš seinas. Silmini rämpsu täis tuubitud ja midagi, mis pidi olema kotitäite kaupa naise vara. Moor ise oli maadligi küürus, juuksed pesemata ning hambad üks köntide ahervare. Celaena pilgutas taas silmi ja naise nägu tõmbus teravamaks. Maruvihane, pooleldi hull ja räämas.
Celaena tõstis käed üles, taganes sammu, siis veel ühe. „Vabandust.”
Naine sülgas rögaklombi munakividele paari sentimeetri kaugusele Celaena tolmustest saabastest. Kuna ta ei suutnud jälestuse või raevu tundmiseks piisavalt energiat koguda, oleks Celaena minema kõndinud, kui poleks tatilärakalt tuhmi pilku üles tõstes korraks iseennast silmanud.
Räpased rõivad – määrdunud ja tolmused ja rebenenud. Rääkimata sellest, et ta lehkas võikalt. Ju see hulkurnaine pidas teda ekslikult… omasuguseks, kes võistleb tänavaruumi nimel.
Nojah. Kas polnud see imetore. Kõigi aegade madalseis, isegi tema jaoks. Äkki teeb see mõnel päeval naljagi, kui ta vaevub seda seika meenutama. Talle ei tulnud pähe viimane kord, millal oleks südamest naernud.
Vähemalt leidis ta mingitki lohtu selles teadmises, et enam hullemaks minna ei saanud.
Aga siis kõkutas sügav meeshääl tema taga varjudes naerda.
2
Mees – meessoost isik – sellel kõrvaltänaval oli haldjas.
Kümme aastat pärast kõiki neid hukkamisi ja tuleriitu jalutas tema poole meessoost haldjas. Puhtavereline käegakatsutav haldjas. Temast polnud pääsu, kui ta ilmus varjudest vaid mõne meetri kaugusel. Nišihulkur ja teised kõrvaltänaval viibijad jäid nii vaikseks, et Celaena võis taas neid kelli kaugetes mägedes helisemas kuulda.
Pikk, laiaõlgne, iga sentimeeter pealtnäha lihastest põimitud. See oli vägeva verega meesoost isend. Ta peatus tolmuses päikesekiires, hõbedased juuksed küütlemas.
Justkui polnuks habraste tippudega kõrvad ja veidi pikenenud purihambad piisavad, et hirmutada sellel kõrvaltänaval vedelat püksi kõigil, sealhulgas nüüdseks Celaena taga haliseval hullul naisel. Isendi kalgi näo vasakule poolele oli täkitud julma ilmega tätoveering ja musta tindi pöörised eristusid teravalt päikesest suudeldud nahal.
Neid kujundeid võinuks kergesti pidada dekoratiivseks, ent Celaena mäletas haldjakeelt veel piisavalt. Ta tundis neis ära sõnad isegi nii kunstipärases töötluses. Meelekohas algav tätoveering voolas üle olendi lõua ja kaela mööda alla ning kadus kaame keepmantli sisse. Celaenat valdas tunne, et kujundid jätkusid edasi mööda tema keha ja peitusid seal vähemalt poole tosina relva seltsis. Celaena küünitas keebi seest peidetud pistoda võtma. Ta taipas korraga, et haldjas oleks võinud olla nägus, kui tema männirohelistes silmades ei hõõguks vägivaldne lubadus.
Oleks olnud viga teda nooreks nimetada. Täpselt nagu oleks olnud viga teda ükskõik kuidas teisiti kui sõdalaseks kutsuda. Isegi kui tal poleks seljale kinnitatud mõõka ja külgedel rippuvaid jõhkraid nuge. Ta liikus surmava nõtkuse ja kindlustundega ning uuris kõrvaltänavat pilgul, nagu sammuks tapaväljale.
Pistoda käepide kiirgas Celaena käes soojust. Ta korrigeeris asendit ja üllatus oma tundest – hirm. Ja piisavalt, et hajutada rasket udu, mis viimastel nädalatel tema meeli looritas.
Haldjasõdalane sammus mööda kõrvalteed, nahast põlvsaapad munakividel ainsatki häält tegemata. Osa ringijõlkujatest tõmbus kärmelt tagasi. Teised putkasid päikeselise tänava poole, suvaliste ukseavade suunas. Kuhu iganes, et pääseda väljakutsuvast pilgust.
Celaena teadis juba enne, kui haldja teravad silmad tema omadega kohtusid, et too olend tuli talle järele. Ja ta teadis suurepäraselt, kes haldja siia saatis.
Ta sirutas vaistlikult Elena Silma, oma amuleti poole, ja avastas ehmatusega, et seda pole enam kaela ümber. Ta andis selle ju Chaolile – see oli ainus kaitse, mille Celaena sai talle lahkudes kinkida. Ilmselt viskas Chaol selle minema niipea, kui tõest aimu sai. Seejärel sai mees turvaliselt taas Celaena vaenlaseks hakata. Vahest räägiks ta ka Dorianile ja mõlemad oleksid korraga väljaspool ohtu.
Veel enne, kui Celaena andis järele käskivale instinktile mööda vihmaveetoru üles katusele sibada, kaalus ta plaani, millest jõudis juba loobuda. Kas mõnele jumalale meenus tõesti Celaena olemasolu ja ta otsustas talle mõne kondi ette visata? Celaena pidi Maevet nägema.
Noh, siin seisis üks Maeve eliitsõdalastest. Valmis. Ootel.
Ja temast hoovava jõhkra meeleolu järgi otsustades selle üle mitte kuigi õnnelik.
Kõrvaltänav jäi vaikseks nagu surnuaed, kuni haldjasõdalane teda üle vaatas. Sõõrmed paisusid õrnalt, justkui…
Olend nuhutas Celaena lõhna.
Neiu tundis veidi rahulolu teadmisest, et ta lehkas jubedalt, kuid haldjas ei lugenud seda lõhna. Ei, see oli hõng, mis Celaena Celaenana ära märkis. See oli tema pärilusliini ja vere lõhn. Just see lõhn, mis ja kes ta on. Ja kui haldjas lausuks tema nime kõigi nende inimeste ees… tuleks Galan Ashryver joostes koju. Valvurid läheks kõrgemasse lahinguvalmidusse ja see polnud üldse osa Celaena plaanist.
Tundus, et see värdjas kavatsebki midagi sellist lihtsalt selleks, et näidata, kes siin valitseb. Niisiis kogus Celaena oma energia võimalikult hästi kokku ja patseeris haldja nina alla. Celaena üritas meenutada, mida oleks teinud mitmeid kuid tagasi enne, kui maailm põrgusse kihutas. „Kena kohtuda, mu sõber,” nurrus ta. „Tõesti kena kohtuda.”
Neiu ei teinud välja šokeeritud nägudest tema ümber ja keskendus ainiti haldja seiramisele. Too seisis liikumatusega, mida suutis saavutada ainult surematu. Celaena sundis tahtejõuga pulssi ja hingamist rahunema. Ilmselt kuulis haldjas neid, ilmselt suutis haista igat Celaenast läbi mäslevat emotsiooni. Polnud mingit võimalustki teda südikusega lollitada. Isegi mitte kordki tuhande aasta jooksul. Tõenäoliselt oli haldjas nagunii juba nii kaua elanud. Vahest polnud võimalik haldjat ka alistada. Tema oli Celaena Sardothien, aga too oli haldjasõdalane ja ilmselt juba päris pikka aega.
Celaena jäi meetri kaugusel seisma. Jumalad küll, isend oli hiigelsuur. „Milline imearmas üllatus,” lausus Celaena piisavalt valjusti, et kõik kuuleks. Millal ta viimati nii meeldivalt kõlas? Ta ei suutnud isegi viimast korda meenutada, kui täislausetega kõneles. „Arvasin, et pidime kohtuma linnamüüri juures.”
Haldjas ei kummardanud, tänu jumalatele. Tema kale nägu ei liikunud grammivõrdki. Las arvab, mida tahab. Celaena uskus üsna kindlalt, et ta ei meenutanud üldse seda neiut, keda haldjale kirjeldati – ja kahtlemata naeris, kui see vanamoor Celaenat endasarnaseks hulkuriks pidas.
„Lähme,” sõnas haldjas vaid sügaval, mõnevõrra tülpinud häälel. See näis kividelt vastu kajavat, kui isend kõrvalteelt lahkumiseks end ümber pööras. Celaena oleks võinud kõva raha peale kihla vedada, et nahast käsivarrekaitsete all peitsid end terad.
Celaena oleks võinud anda haldjale pisut ülbe vastuse kas või selleks, et teda veidike veel kompida, aga inimesed jõllitasid endiselt. Haldjas lonkis edasi ega vaevunud ühelegi neist pilku heitma. Celaena ei osanud öelda, kas see avaldas