Kuu kroonikad 2: Scarlet. Марисса Мейер
tõstis jalad koiku peale risti ja ootas… Samal ajal kui lärm muutus valjemaks ja tuli lähemale, kadus korraks ning jätkus siis taas. Tal kulus selle uue kentsaka heli tuvastamiseks omajagu aega, kuid pärast pikka kuulatamist ja peamurdmist veendus vang – tegu oli trellpuuri heliga.
Ehk tegi mõni kinnipeetav kongis remonti.
Müra lakkas, kuigi mälestus sellest jäi õhku rippuma ja seintelt vastu vibreerima. Thorne heitis pilgu ümberringi. Ta kong oli täiuslik kuubik, mille kõiki kuute külge katsid siledad läikivad seinapaneelid. Selles asusid üleni valge koiku, nupulevajutuse peale seina sisse ning sellest välja libisev pissuaar ja ta ise, valge vorm üll.
Kui keegi tõesti remonti tegi, lootis ta, et tema kong võetakse ette järgmisena.
Heli algas taas, sedapuhku krigisevamalt, ja siis torgati ta laest läbi pikk kruvi, mis kolinal keset kongipõrandat maandus. Selle järel sadas alla veel kolm tükki.
Thorne ajas kaela õieli ja vaatas, kuidas üks kruvidest koiku alla veeres.
Sekund hiljem mürtsatas laest alla nelinurkne kivi, millele järgnesid siputav jalapaar ja kohkunud hüüatus. Jalad kandsid valget puuvillast kombinesooni – see sarnanes Thorne’i omaga, kuid erinevalt mehe lihtsatest valgetest kingadest olid rippuvate säärte küljes olevad jalalabad paljad.
Üks oli kaetud nahaga.
Teine peegeldavast metallist plaatidega.
Ühmatuse saatel lasi tüdruk käed lahti ja maandus kükakile keset kongi.
Küünarnukke põlvedele toetades kallutas Thorne end ettepoole ja üritas saabujast paremat ülevaadet saada. Samas ei loobunud mees oma turvalisest asukohast seina vastas. Tüdrukul oli õbluke kehaehitus, päevitunud nahk ja sirged pruunid juuksed. Ta vasak käsi, nagu jalgki, oli metallist.
Leidnud tasakaalu, ajas võõras end püsti ja pühkis rõivastelt tolmu.
„Mul on kahju,” sõnas Thorne.
Uustulnuk pööras end järsult tema poole, metsik pilk silmis.
„Näib, et oled valesse vangikongi sattunud. Kas vajad juhiseid, et taas enda oma üles leida?”
Tüdruk pilgutas silmi.
Thorne naeratas.
Tüdruk kortsutas kulmu.
Ärritus muutis võõra kaunimaks ja Thorne uuris teda lähemalt, lõug pihus. Ta ei olnud kunagi varem küborgit näinud, rääkimata mõne taolisega flirtimisest, kuid eks igaks asjaks ole esimene kord.
„Need kongid ei peaks hõivatud olema,” märkis tüdruk.
„Eriolukord.”
Võõras uuris meest pikalt, kulmud ninajuurel koos. „Mõrv?”
Thorne’i naeratus vajus laiemaks. „Tänan, kuid ei. Korraldasin hoovis mäsu.” Mees kohendas kaelust enne, kui lisas: „Protesteerisime seebi vastu.”
Tüdruku segadus kasvas ja Thorne märkas, et on endiselt kaitseasendis.
„Seebi,” rõhutas ta uuesti, kahtlustades, et kaaslane ei kuulnud. „See kuivatab liigselt.”
Tüdruk ei lausunud sõnagi.
„Mul on tundlik nahk.”
Neiu suu avanes. Mees ootas kaastunnet, kuid valla pääses vaid osavõtmatu mühatus.
Ennast püsti ajades lõi tüdruk alla sadanud laeplaadi jalaga eest ja tegi siis kongi uurides täispöörde. Ta huul tõmbus nördinult krimpsu. „Lollpea,” pomises ta Thorne’ist vasakule jääva seina juurde liikudes ja peopesa selle vastu toetades. „Ühe kambriga mööda.”
Ta ripsmed hakkasid järsku võbelema, nagu oleks neisse tolm sattunud. Urisedes lajatas ta paar korda peopesaga vastu meelekohta.
„Sa põgened.”
„Praegusel hetkel mitte,” pressis tüdruk hammaste vahelt ning järsult pead raputades. „Aga jah, üldine mõte on selline.” Võõra nägu lõi mehe süles vedelevat tahvlit nähes särama. „Mis mudel see on?”
„Pole udust aimugi.” Thorne tõstis selle tüdruku poole. „Koostan albumit naistest, keda olen armastanud.”
End seinast eemale tõugates napsas tüdruk tahvli enda kätte ja keeras selle teistpidi. Tema küborgsõrme ots avanes ja tõi lagedale väikese kruvikeeraja. Õige pea oli tahvli all asuv plaat lahti keeratud.
„Mida sa teed?”
„Võtan su vid-kaabli.”
„Mille jaoks?”
„Mu enda oma andis otsad.”
Ta tõmbas seadmest välja kollase juhtme, viskas tahvli tagasi Thorne’i sülle ja istus jalgu ristates põrandale. Thorne vaatas ammulisui pealt, kuidas tüdruk juuksed ühele küljele heitis ja kuklal paneeli avas. Viivu pärast ilmusid ta sõrmed nähtavale juhtmega, mis sarnanes äsja mehelt näpatuga, kuid selle üks ots oli mustaks kärsanud. Tüdruk paigaldas uue juhtme oma kohale, nägu keskendumisest kõver.
Rahuloleva ohkega sulges ta paneeli ja heitis vana kaabli Thorne’i kõrvale. „Tänud.”
Mees tõmbus grimassi tehes juhtmest eemale. „Sul on tahvel pea sees?”
„Umbes nii.” Tüdruk tõusis püsti ja libistas taas käega üle seina. „Aah, palju parem. Kuidas ma nüüd…” Lauset lõpetamata vajutas ta nurgas asuvat nuppu. Säravvalge paneel libises üles seina sisse ja väljastas sujuva täpsusega pissuaari. Küborgi sõrmed kobasid otsivalt seina ja paigaldise vahele jäänud tühimikus.
Oma koikule unarusse jäetud kaablist ettevaatlikult eemale nihkudes tõrjus Thorne peast pildi, kuidas tüdruk oma pealuu avas. Mees asus taas džentelmeni kehastama ja tegi katset viisakat vestlust üleval hoida, seni kuni küborg tegutses. Mees uuris, mille eest tüdruk istub ja kiitis tema metallosade kaunist koostekvaliteeti, kuid küborg ei teinud temast väljagi. Niisugune käitumine sundis Thorne’i hetkeks kahtlema, ega ta pole naissoost ometi nii kaua eraldatud olnud, et on oma võlusid kaotamas.
Aga see ei tundunud tõenäoline.
Paar minutit hiljem näis, et tüdruk leidis otsitu ja Thorne kuulis taas puuriheli.
„Kui nad su luku taha pistsid,” lausus Thorne, „siis kas neil ei tulnud pähe, et sel vanglal võivad olla teatud turvaaugud?”
„Tol hetkel ei olnud. See käsi lisandus hiljuti.” Tüdruk peatus ja põrnitses pingsalt ühte alkoovi nurka, nagu üritaks läbi seina näha.
Äkki on tal röntgennägemine. No sellele leiaks Thorne küll kenasid kasutusvõimalusi.
„Las ma pakun,” alustas noormees. „Sissemurdmine?”
Olles pikka aega vaikides väljakäivat mehhanismi uurinud, kirtsutas tüdruk nina. „Kaks riigireetmise episoodi, kui just pead teadma. Ja vastuhakk kinnipidamisel ja bioelektrienergia ebaseaduslik kasutamine. Oh, ja ebaseaduslik sisseränne, kuigi ausalt öeldes on see minu arust pisut liialdus.”
Mees põrnitses pilukil silmil tüdruku kukalt ja tundis vasakut silma tõmblema tükkimas. „Kui vana sa oled?”
„Kuusteist.”
Küborgi sõrmes asuv kruvikeeraja hakkas taas ringi käima. Thorne ootas, kuni krigin korraks lakkas. „Mis su nimi on?”
„Cinder,” vastas tüdruk ja lärm tõusis taas.
Kui müra vaibus, üritas mees endki tutvustada. „Mina olen kapten Carswell Thorne. Aga tavaliselt kutsutakse mind lihtsalt…”
Veel kriginat.
„Thorne’iks. Või kapteniks. Või kapten Thorne’iks.”
Midagi vastamata poetas tüdruk käe tagasi avausse. Näis, nagu üritaks ta midagi keerata, kuid ilmselgelt ei andnud see järele. Sekund hiljem naaldus küborg tahapoole ja puhises nördimusest.
„Saan aru, et vajad