Pööris. Johannes Kivipõld
nüüdisaegset hipsterit, kellele meeldib käsitsi tehtud burgereid süüa. Vova sai eriti sügaval tasemel läbi igasugu mehaanikaga, parandas ja lappis kõike, mis veeres. Frederik teadis, et teda sai usaldada ka kõige keerulisema ülesande korral. Ainus mure oli, et mees kippus vahel olema veidi keevaline, kui teised laotöötajad temaga samaväärselt töösse ei panustanud.
Ilja oli vanem, viiekümnendates eluaastates, ja töötas kontoris personaliosakonna spetsialistina. Jutukas mees, kes alati oma kolleegide sünnipäevi mäletas ja nendega sõbralik oli. Kuna MTP personalist moodustasid enam kui kolmveerandi meesterahvad, said tegelikult kõik omavahel päris hästi läbi. Üsna varsti, pärast laojuhatajaks saamist, õhtustel tundidel kui Ilja ja Frederik taas kord malet mängisid – laomees valge, spetsialist must –, usaldas kolleeg talle väikese saladuse.
„Sa oled nüüd väikestviisi boss. Praegu veel küll alles jupijumal, aga ikkagi enam mitte mingi tavaline lohv laost. Seepärast, ma annan sulle hüva nõu, mida pea alati meeles! Sa oled tubli ja töökas poiss. Meeldid mulle. Meenutad mulle iseennast. Kuulad mind nüüd hoolega?“ juhatas Ilja endale omaselt juttu aeglaselt sisse. Ta ei olnud päris selline lühikese-jutu-mees nagu Frederik, kes otsustas proovida vastase tähelepanu hajumist endale soodsalt ära kasutada.
Tema oli oma etturi käinud ruutu e4 ja Ilja vastas etturiga ruutu e5.
„Personaliosakonnast ei tohi kunagi ühtegi küsiva näoga inimest minema saata,“ seletas kogenud mees toona. Tema kitsad silmad puurisid tugevaid miinuseid korrigeerivate prillide tagant pingsalt Frederiku, kes proovis Parhami rünnakut ja asetas lipu ruutu h5, otsaesist.
„Miks? Äkki on jube kiire või on tema küsimus lihtsalt loll?“
„Jah, sageli nii ongi. Aga kui sa tahad, et töötajad oma ülemusi usaldaksid ja oleksid valmis vahel panustama rohkem, kui oleks viisakas nõuda, siis arvesta sellega, et personal tegeleb kõikide inimeste jaoks kahe kõige tähtsama asjaga: palgad ja puhkus. Mitte keegi meist poleks tööl, kui poleks neid kahte kalamehe konksukest. Järelikult, selles küsimuses ei tohi ega saagi inimesi nörritada. Ma soovitan sedasama ka sinule. Jah, kõik alluvate küsimused on olulised, aga alati sea oma tegutsemisel prioriteetideks raha ja vaba ajaga seonduv.“ Ilja oli oma jutuga nii hõivatud või ei uskunud ta, et Fred tahaks oma lippu vahetada etturi vastu ja jättis selle ohu märkamata. Tõstis hoopis ratsu ruutu c6.
„Palju ma selle nõuande eest maksma pean?“ naeris Frederik ja libistas sujuvalt oma lipu vastuseks ruutu c4. Nüüd sihtisid juba tema kaks nuppu ühte Ilja etturit oda ees.
„Seekord oli tasuta. Järgmise eest võtan juba palgast maha!“ ei jäänud Ilja vastust võlgu ja muheles oma teadmiste üle, kui põhjalikumalt lauda silmitses.
„Mis see järgmine nõuanne siis on?“ kiirustas Fred oma vastast taas keskendumist kaotama.
„Fred, oled ikka sina üks uudishimulik fašist. Olgu, ma ütlen. Ja töötasu ka ei kärbi. Lihtsalt, oled mulle ühe lonksu sees mõni päev,“ Ilja ootas vestluspartneri heakskiitva noogutuse ära ja jätkas siis: „Inimestega läbisaamine peab olema teadlik pingutus. Vaata, issanda loomaaed on kirju ja seetõttu liigub siin igasuguseid pudrupäid. Mõne iseloom on nii sitt, et kõlbaks vabalt põllule väetiseks laotada. Aga kui sa tahad, et sinu töö oleks sujuv ja keegi näkku ei paneks, tuleb ise olla paindlik ja pehme nagu taigen.“ Ta tõstis hooletult teise ratsu ruutu f6, sest talle meeldis väga kahe ratsuga avang, ja jätkas õpetajalikul toonil: „Keegi ütleb midagi, noogutad, naeratad, ei nähva vastu. Hoiad sünnipäevi meeles, teretad, surud kätt ja pakud oma abi. Isegi nendele tõbrastele, kes seda ei vääri. Siis sa teed enese vihkamise raskeks ja keegi ei söö sind siit välja. Ja isegi kui mõni jobilõug peaks sind vihkama hakkama, seab nagu sihtmärgiks, et sinust lahti saada, eks ole, siis teised ikkagi armastavad ja hoiavad ega lähe mahhinatsioonidega kaasa. Vot. Neid kahte asja meeles pead, siis oled juba tehtud mees.“
„Näib nagu mõislik jutt. Aga ega ma neid jobusid karda.“ Frederik võttis lipuga ruudus f7 õhinas Ilja etturi ära.
„Jah, tunduvad tõesti mõttetud mehed, aga ära kunagi alahinda ühe tolbajoobi võimet kogu masinavärk täis pasandada. Seda nad oskavad. Vahel isegi naudivad. Ja kui sitt juba korra kruvide vahele voolab, siis on seda sealt ülimalt pask kätte saada. Mõistad?“ viibutas Ilja sõrme ja jäi siis toppama, kui malelaua reaalsus talle tasapisi kohale jõudma hakkas.
„Mõistan. Šahh ja matt, mu armas sõber.“
Ilja sülgas tuld ja tõrva, süüdistas oma vastast eksitamises ja uinutamises ning tagatipuks lausa dopingu tarvitamises, aga lõpuks taltus siiski ja mehed alustasid uue mänguga. Seekord personalimees keskendus sajaprotsendiliselt ja keeldus laomehe jutuprovokatsioonidele allumast.
Tegelikult olid Ilja nõuanded väga siirad ja antud kõige paremate soovidega, mitte lihtsalt, et saaks kellelegi ees eluasjade õpetamisega eputada. Frederik pidas temast väga lugu ja püüdis kingitud mõtteteri meeles pidada.
Võib-olla just nende õpetussõnade abil võitis laojuhataja oma ülemuste usalduse, sest nüüd oli ju teda tahetud edutada väga vastutusrikkale kohale.
Umbes aprilli keskpaigas jalutas Frederik bussipeatusest tööle nagu ikka. Astus laohoone ustest sisse ja võttis suuna õli, higi ning jumal-teab-mille järgi haiseva garderoobi poole. Enne kui ta jõudis riideid vahetama hakata, tõttas tema juurde tõstukijuht Vova.
„Kuule, Haljaslaid tahab sinuga rääkida.“
„Tohoh. Tead sa ka, milles asi?“
„Ei. Võib-olla tahab ta, et sa ta võmpa veel imeksid, et meid kiiremini maha jätta ja Läände hea elu peale putkata.“
„Vova. Kui ma üldse kellegi peenist manipuleeriks, siis oleks see sinu oma, autasuks, et sa nii viks ja viisakas töötaja oled. Ära muretse, küll sa tuled mulle Saksamaale külla ja siis leiame sulle seal ametikoha ja …“
„Aitäh mees, aga nagu ma ütlesin sulle ka varem, ma ei taha tulla. Minu koht on siin. Naine ei laseks eales mind minema.“
„Novot, näed, ja sa veel küsid, miks ma vallaline olen. Rohkem raha ja vabadust, vähem muresid. Aga okei, ma põrutan siis bossi juurde. Ütle teistele, et ma jään tsipa hiljaks, aga üldiselt on tellimused minu laual, võite juba asja kallale asuda.“
„Aitäh lubamast, teie kõrgeausus. Kas vaseliinitame oma tagumikud ka juba ära …?“
„Vova. Püüa olla nüüd. Kui sa nii kõva töömees poleks, oleksin su juba ammu suuvärgi pärast lahti lasknud. Ja kust need sellised mõtted üldse tulevad?“
Retooriline küsimus jäi õhku rippuma, kui mehed laiali läksid. Üks suundus vilistades lattu, teine kõrvalmajja kontorisse, bossi juurde.
„Tahtsite mind näha?“ astus Frederik pärast koputust oma ülemuse kabinetti.
„Jah. Istu.“
Kiirete ja resoluutsete sõnade põhjal võis ennustada, et ega sealt mingid head uudised kindlasti teel polnud. Härra Haljaslaid hingas paar korda sisse, et midagi öelda, aga siis peatus, et uuesti uue nurga alt läheneda.
„Tead. Sihuke lugu on. Noh, sa oled lugenud uudiseid, eks ole. Majandusega on nii, nagu ta on. USA süü kõik, andsid halbasid laenusid ja siis see kõik ja nüüd on igatahes sedasi, et põhimõtteliselt vist tuleb sul ikkagi siia jääda. Vaata, tarbimisnumbrid on languses ja meie kaks koostööpartnerit Madalmaadest lähevad vist hingusele ja seega nõudlus kohe vähenes. Meie enda numbrid on kah nirud, eks sa oled näinud, et saadetisi läheb vähem, no ja seepärast on nõukogu soovi avaldanud praegu sealt otsast üldse asi kinni panna. Nagu Düsseldorfist. Või siis vähemasti ootele. Et me rendime seal pinna välja, kui saab, ja siis tegelikult seame oma fookust rohkem itta, sest seal on nagu põnts väiksem. See pole üldse minu otsus, lihtsalt analüütikud räägivad ja juhatus otsustab ja mina teen. Eks sa tead isegi.“
„Ahah. Okei. See on muidugi kurb. Ma olen teinud päris mõned kulutused Saksamaale kolimise asjus juba. Viisa ja tööluba, lennupiletid. Kahju, et see praegu lörri läks.“
„Ei-ei, saada