Tõeliselt imeline. Сара Морган
siis lõpu tegid. Selle asemel et raisata terve elu, raiskasin vaid mõned nädalad. Ma ei kanna sinu peale mõne nädala pärast vimma, Zach.“
„See oli terve suvi.“
„Ma ei pidanud arvet.“ Ta luges iga päeva. Iga tundi. „Ja mis arve pidamisse puutub, siis mu sõber maksab sulle hästi selle eest, et sa mind saarele viiksid, seega lähme. Mulle ei meeldiks sugugi, kui ta peaks su vallandama.“
„Ma ei tööta tema alluvuses, ma olen ise enda tööandja. Mina otsustan, millal ma lendan. Mina valin tööd ja inimesed.“ Midagi välgatas ta silmades. „Käskudele allumine pole minu tugevuste hulgas. Sa peaksid seda teadma.“
Brittany teadis seda. Ja ta ei hoolinud enam nii palju, et Zachi halba käitumist vabandada.
Üksikasjad Zachi minevikust olid hägused ja see hägu oli edukalt kuulujuttudele hoogu andnud. Kuulujuttudele vägivaldsest lapsepõlvest, maailmast, kus võimuesindaja ilmus uksele sagedamini kui postiljon, poisist, kes oli kolinud ühest kohast teise, jäämata kuhugi pidama. Need kuulujutud olid mööda saart ringlema hakanud ja mõned inimesed, kes polnud iial oma uksi lukustanud, olid hakanud seda tegema alati, kui Zach oli Lunni laagri stipendiumi raames kohale ilmunud.
Ta oli igal suvel tagasi tulnud ja terveks ajaks jäänud. Selle tulemusel oli temast saarel tuttav kuju saanud.
Tema taust oli teinud temast kahtlusaluse igas sooritatud kuriteos ning see ajas teismelise Brittany raevu, kuna tal oli tugev õiglustunne ja ta uskus, et kõik olid süütud, kuni neid poldud süüdi tunnistatud. Zachi ükskõiksus inimeste ebameeldivate oletuste osas oli teda ärritanud.
Isegi siis, kui Zach oli lõpuks Philip ja Celia Law’ juurde elama kolinud, polnud ta kahtlustest täielikult vabanenud.
„Ma olen väsinud,“ kraaksatas ta. „Mul on pikk reis selja taga, nii et ehk sa teed seda, mida sa teed siis, kui tahad selle asja lendama panna ja viid mind Lunni saarele.“
Üürikese, rahutuks tegeva hetke jooksul arvas Brittany, et Zach ütleb veel midagi. Seejärel ulatas Zach talle kõrvaklapid, pöördus ja sammus piloodiistme juurde, ükskõikse ja rahulikuna.
Ka Brittany püüdis lõõgastuda.
Mida kiiremini Zach juhtimise käsile võtab, seda kiiremini see piinlik kohtumine läbi saab.
Ainult et nüüd oli tema elu Zachi kätes. Kellegi kohta, kes tahtis ise oma saatust juhtida, polnud see hea tunne. Oli raske unustada, mida Zach oli tema südamega teinud, kui Brittany selle ta kätte usaldas.
Talle meenus, kuidas ta kuulis pealt, kui Philip rääkis vanaemale, et Zach oli kõige andekam piloot, keda ta kunagi õpetanud oli, ent tema meisterlikkus võib kergesti üle piiri minna ning rahutuks ja metsikuks muutuda. Zach oli kartmatu, või oli asi ehk selles, et lapsepõlv, millest ta kunagi ei rääkinud, seadis tema hirmuläve kõrgemale kui enamikul inimestel.
Kurnatud ja tuksuva randmega Brittany neelatas. Ta teadis rahutu ja metsiku kohta kõike. Ta oli Zachiga koos olles olnud mõlemat.
Ta vaatas, kuidas Zach end piloodiistmele libistas ning tundis, kuidas süda tugevalt vastu roideid tagus.
Zach oli öelnud, et lennutaks ka saatanat, kui talle selles eest makstaks, aga Brittany teadis, et saatan oli juba lennukis.
Ja tema käes oli juhtpult.
Teine peatükk
„Ma oleksin pidanud sind hoiatama.“ Emily hiivas Brittany kohvri majja, vedades selle üle sinise- ja valgetriibulise vaiba, mis tervitas inimesi rannal seisvasse pelgupaika. Värvid olid aastatega tuhmunud, ent selle tuttavlikkus oli lohutav nagu kuum supp külmal päeval.
„Kuidas sa oleksid saanud mind hoiatada?“
„Me nägime teda Skyga mõne nädala eest. Me otsustasime, et kuna sind pole siin, siis pole sul vaja sellest teada. Me arvasime, et ta on siit ammu läinud selleks ajaks, kui sa koju tuled. Kui sa poleks rannet murdnud, poleks sa teada saanudki.“
„Ära seda küll arva. See on Lunni saar. Ma oleksin sellest kuulnud kohe, kui praamilt maha astun. Siinkandis pole saladusi. Kuigi mulle oli kuidagi kuulmata jäänud tõsiasi, et sa oled majakesest välja kolinud. Räägi mulle kõigest.“
„Hiljem. Toome enne asjad autost ära.“
Brittany jalutas läbi köögi. Päike paistis aknast sisse, hüpeldes kergelt kogu ruumis. Hetkeks nägi Brittany vanaema pliidi ees seismas, ümisemas midagi segades ja maitstes.
Üks silmapilgutus ja see kujutluspilt kadus, ent valu ta rinnus jäi.
Kõik nägi samasugune välja. Purgid erksavärviliste mereklaasi tükkidega, mis olid jalutuskäikudel rannast korjatud, tormilatern ja kummalise kujuga ajupuidu tükk, mille Brittany lapsena kaldale uhutuna oli leidnud. Kõik oli nii, nagu olema pidi, kõik pusletükid, mis moodustasid kokku tema lapsepõlve pildi.
Ainsa tühja koha oli jätnud vanaema.
Brittany igatses teda pidevalt, aga praegu enam kui varem. Ta on tagasi, vanaema, ja ma ei tea, mida teha.
Emily järgnes talle tuppa. „Ma panin su kohvri magamistuppa. See kaalub terve tonni. Palun ütle, et see pole täis pronksiajastu relvi.“
„Selles kohvris on kogu mu elu. Pisut kurb, et ma suudan selle kõik ühte kohvrisse kokku suruda.“ Aga ta teadis, et vanaema poleks sellega nõustunud. Inimesed, kogemused – nendel asjadel on tõeline väärtus, Brittany.
Ta vajus köögitoolile, kurnatuna reisist ja ükskõikse mulje jätmisest Zachi ees. Kõige hullem oli see, et ta ei tahtnud teeselda. Ta tahtis end ükskõiksena tunda ja see valmistas talle muret, et ta seda ei tundnud. Kuidas see võimalik oli, et selle mehe nägemine, kes tagasi vaatamata ta juurest minema kõndis, võttis ta põlved nõrgaks. „Kas sa tead, mis selle juures hullumeelne on? Ma olen temast üle saanud. Tõesti olen. Ma tean, et inimesed ütlevad seda, aga ma mõtlen seda tõsiselt. Miks ma siis nii tunnen?“ ta tõmbas käega üle näo ning Emily tuli ta juurde ja kallistas teda.
„Igaüks tunneks end rahutuna, kui nii pika aja tagant oma eksi kohtaks, eriti kui suhe on lõppenud nii nagu teie oma. Lisaks sellele oled sa ajavahest väsinud ja valudes. Sinu tunded on täiesti normaalsed. Ära mõtle üle, Brittany.“
„Ma ei mõtlegi.“ See oli vale ja nad mõlemad teadsid seda. „Minu suhe Zachiga oli minu elu suur läbikukkumine ja ma vihkan läbikukkumist. Teda taas siin nähes on mul tunne, nagu oleks keegi seinale spreivärviga „Sa keerasid kõik untsu!“ kirjutanud.“
„Kui sa oleksid meile natuke rohkem ette teatanud, siis me oleksime võinud ta enne su koju jõudmist tappa ja laiba ära peita.“
„Kuidas te ta üldse ära tundsite? Te pole teda kunagi kohanud.“
„Esimese asjana kleepisid sa kolledžisse jõudes tema pildi seinale ja käskisid meil seda täiendada.“
„Tuleb meelde. Ma kohtasin tema pärast oma kaht parimat sõpra. Ma peaksin vist tänulik olema.“
„Mina vastutasin tüügaste eest ta ninal. Me vahtisime kolmekesi igal õhtul kolm kuud järjest ta nägu. Skylar tekitas talle oma värvidega nahahaiguse ja sina surusid ta sisse nööpnõelu. Selleks ajaks, kui sa end enam magama ei nutnud, oli tal mitmeid augustusi, mida ta endale ise valinud polnud. Päris šokeeriv oli teda näost näkku kohata ja mitte näha auke täis nägu. Ja see on meeldejääv nägu. Pole raske mõista, miks sa temasse armusid.“
„Vaata hoolega. Tema nägu pole enam nii meeldejääv, kui ma olen need täiuslikud näojooned ümber sättinud. See on hämmastav, kui suurt kahju saab üks tüdruk kipslahasega teha.“ Brittany sulges hetkeks silmad, püüdes rahustada endas pulbitsevat emotsioonide tulva, kuid isegi suletud silmadega nägi ta vaid jõulisi omadusi ja sünget maskuliinsust. „Aitäh, et sa mu ära tõid. Ma oleksin pidanud takso kutsuma, aga ma polnud valmis tegelema kõigi nende küsimustega, mis Pete mulle esitaks. Kas ma vedasin su millegi tähtsa juurest ära?“
„Ei. Ja iga asi oleks olnud vähem tähtis kui parimale sõbrale pärast