Kalgid südamed. Шарон Сала
oli tarvis rääkida Lissaga.
Kaks
TREY läks parajasti patrullauto poole, kui tema telefon helisema hakkas. Ta vaatas helistaja nime ja võttis kulmu kortsutades vastu.
„Tere, ema. Mis on?” küsis ta.
Betsy Jakesi hääl värises. „Kas on tõsi, et Paul Jackson on surnud?”
Trey seisatas patrullauto juures.
„Pagan, halvad uudised levivad väikelinnades kiiresti. Jah, aga ma pean veel lähedastele teatama ja seda tuleb teha enne, kui keegi ette jõuab.”
Trey kuulis, kuidas ema õhku ahmis ja seejärel justkui suures valus oigama hakkas.
Trey kulm läks kipra. „Ema?”
Telefonist kostis tuututamist ja Trey sai aru, et ema oli kõne katkestanud. Mehe kulm läks veelgi rohkem kortsu. Kui Dick Phillips suri, oli ema käitumine teda ehmatanud, ehkki tookord oli ta pidanud ema reaktsiooni põhjuseks seda, et ema oli surnukeha leidnud. Nüüd aga paistis, et ema oli samasuguse vapustuse äärel. Pagan küll. Trey pidi olema samal ajal kolmes kohas. Siis mõtles ta oma kihlatu, Dick Phillipsi tütre Dallase peale. Tema võiks ema vaatama minna.
Trey helistas kiiresti koju.
Dallas võttis pärast teist helinat vastu. „Tere, kallis, kas unustasid midagi?”
„Ei. Täna läksid asjad juba varakult peesse. Paul Jackson on surnud. Paistab, et tõstuk kukkus talle peale. Ole hea, mine palun mu ema juurde ja kui ta käitub imelikult, jää mõneks ajaks temaga, kuni ma tulen. Ma pean temaga rääkima, aga läheb aega, enne kui sinna jõuan.”
Dallas oli vapustatud. Tal oli isa mõrv alles värskelt meeles ja ta tundis otsekohe kaasa.
„Jah, lähen kohe. Mul on nii kahju, kallis. Jään tema juurde, kuni sa tuled.”
„Aitäh,” kostis Trey, pani telefoni taskusse ja läks autosse Lissa juurde.
Paistis, et naine oli vahepeal oma meiki värskendanud. Tema silmad olid ikka veel punased ja natuke paistes, aga ta oli ennast jumestanud ja paistis rahulikum.
„Oled sa ikka kindel, et tahad tööle minna?” küsis Trey.
„Jah, olen kindel,” kostis naine. „Kui on vaja, et ma kuskile alla kirjutaksin, helista lihtsalt kantseleisse ja jäta mulle teade. Saan pärast kooli jaoskonnast läbi tulla.”
„Earl ütles, et sa juba andsid talle oma tunnistuse,” ütles Trey, käivitas auto ja hakkas sõitma.
Naine noogutas. „Polnud kuigi palju rääkida. Tulin vaatama, kas mu auto on valmis, ja …” Ta neelatas, püüdes vabaneda kurgus olevast klombist, siis aga hingas sügavalt sisse. „Läksin sisse ja nägin, mis oli juhtunud. Jooksin nuttes välja. Mu sõbranna Margaret Lewis kutsus politsei.”
„Kas ta läks sisse ka?” küsis Trey.
Naise hääl hakkas jälle värisema. „Oi ei, keegi peale politsei ei käinud sees.”
„Ole hea ja ära teistele üksikasjadest räägi, eks.”
Naine judistas end. „Muidugi.”
Mõne hetke pärast keeras Trey ümber nurga ja pidas koolimaja eesukse juures kinni.
„Oledki kohal. Kuigi ma arvan ikkagi, et peaksid koju minema.”
Lissa naeratas põgusalt. „Aitäh küüdi eest,” ütles ta, ronis välja ja suundus oma kodinatega kohmitsedes koolimaja poole.
Trey sõitis tagasi jaoskonda. Ta vajas Pauli pojale helistamiseks oma kabineti privaatsust ja kartis seda telefonikõnet peaaegu samamoodi nagu tookord, kui leiti Dick Phillipsi laip ja tal oli tulnud helistada Dallasele.
Kabinetis istus ta laua taha, otsis veebist Summertonis asuva Jacksoni metsabörsi numbri ja lausus kiire palve.
MACK Jackson seisis oma metsabörsi juures varikatuse all ja vaatas, kuidas üks tema töötajatest laadis tellitud koormat peale. Ta silmitses tagapool väikest rida veokeid, millest neljale laaditi samuti koormat. Kui ta oli veendunud, et kõigi tema klientidega tegeldakse, suundus ta tagasi peamajja ja mööda fuajeed oma kabinetti.
Ta meeldis töötajatele ja oli Summertoni üks ihaldatumaid poissmehi. Tema aga ei soovinud oma poissmeheseisusest loobuda. Naistuttavatega oli ta sõbralik, kuid ei läinud kunagi põgusast sõprussuhtest kaugemale. Tema raamatupidaja, keskealine daam nimega Bella Garfield, oli öelnud, et ta näeb välja nagu tumedate juustega Daniel Craig, mis pani Macki alati muigama. Polnud paha, kui teda võrreldi nüüdisaja James Bondiga.
Ta seisatas koridoris, et võtta joogiautomaadist purk kokat, ja oli selle just avanud, kui Bella tuli fuajeesse ja viipas talle.
„Mack! Sulle on neljandal liinil kõne.”
„Aitäh,” kostis Mack ja lisas sammu. Ta sulges enda järel ukse, pani joogipurgi lauale ja võttis telefoni vastu. „Mack kuuleb. Kuidas saan teid aidata?”
„Mack, siin Trey Jakes.”
Mack istus naeratades toolile. „Terekest, semu. Mida ma sinu heaks teha saan?”
„Ma kardan, et mul on halbu uudiseid. Oled sa üksi?”
Macki naeratus haihtus. „Jah, olen üksi. Mis juhtus?”
„Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga sinu isa leiti täna hommikul töökojast surnuna.”
Kui kuuldu Mackile kohale jõudis, kargas ta püsti, nagu oleks elektrilöögi saanud.
„Mida? Ei! Jumal küll, ei! Kas ta sai infarkti? Kas …?”
„Ei, Mack. See polnud infarkt.” Trey võttis ennast kokku, et edasi rääkida. „Ta töötas eile hilisõhtul ühe auto kallal ja paistab, et tõstuk läks rikki ja auto kukkus talle peale.”
Kui Mack midagi ei vastanud, ei teadnud Trey, mida arvata. „Mack? Mack?”
Macki hääl värises ja ta silmad olid pisaratest nii tulvil, et ta ei näinud isegi oma lauda. „Tulen kohe.”
„Kuule, Mack, koroner ei ole veel siin ja …”
„Kas sa tahad öelda, et isa on ikka veel seal? Auto all?”
„Selline on protseduur surmajuhtumite korral, mida keegi pealt ei näinud. Koroner peab nägema sündmuskohta puutumatuna.”
„Kas sa vihjad sellele, et see polnudki õnnetusjuhtum?” päris Mack.
„Ei, ma ei vihja millelegi, aga minu töö näeb ette, et ma ei saa ka midagi eeldada.”
„Saan aru. Nüüd kuula sina mind. Ma tulen sinna.”
„Ei, Mack, sa ei taha …”
Trey kuulis telefonist tuututamist. Ta ohkas. See oli täna hommikul juba teine kord, kui inimesed tema kõne katkestasid. Ta lahkus politseijaoskonnast tagaukse kaudu ja läks tagasi õnnetuspaika.
MACKIL kulus alla poole tunni, et anda metsabörs oma kaastundliku juhataja hoolde, minna koju ja asjad pakkida. Ta oli lugematu arv kordi Summertonist Mysticisse sõitnud, aga mitte kunagi sel kombel nagu nüüd. Sel korral kartis ta koju minna.
Kuueaastasena oli ta kord vihastanud, sest ei saanud vanavanemate poole minna, ja kodust minema jooksnud. Ta ei jõudnud toona kuigi kaugele, enne kui taipas, et ta ei tea teed, ja jäi seisma, siis aga ei julgenud ta koju minna, sest kartis oma teo tagajärgedega silmitsi seista. Praegu oli tal sama tunne – ta kartis koju minna, sest ees ootasid ebameeldivused.
Teda häiris ka viis, kuidas isa oli surnud. Isa oli töökojas alati ohutusele rõhku pannud ja selline stsenaarium ei tundunud usutav. Muidugi võivad hüdraulilised tõstukid rikki minna, aga Mack polnud kunagi arvanud, et need võiksid sellise hooga kukkuda, et inimene ei jõua alt ära minna. Õudne kujutluspilt tema peas läks iga kilomeetriga aina hullemaks. Kas isa oli appi hüüdnud ja keegi polnud kuulnud? Kas ta oli piinelnud?
Mack ei taibanud, et nuttis, enne kui silme