Talveks suletud. Йорн Лиер Хорст
suletud
1
Merelt saabuv tihe udumass oli vallutamas maad, kattes märja asfalti kohal õhu ja tekitades halo ümber tänavalaternate.
Ove Bakkerud juhtis autot ühe käega roolides. Maastik tema ümber oli pakitud pimedusse.
Talle meeldis see aeg aastas, mil sügisesed lehed polnud veel langenud. Viimast korda oli ta teel Stavernis asuvasse suvilasse, et kruvida akendele ette luugid, tõmmata paat kaldale ja sulgeda kogu maja talveks. Ta oli seda oodanud kogu suve. See oli tema nädalavahetus. Töö ei võtnud enam kui paar tundi pühapäeva pärastlõunast. Kogu ülejäänud aeg kuulus vaid talle.
Ta vähendas kiirust ja keeras peateelt maha krudisevale kruusale. Autotulede valgus libises mööda kibuvitsahekki, mis kattis tee servi kuni parkimisplatsini. Süüdet välja keerates näitas kell armatuurlaual 21:37, ta astus autost välja ja tõmbas kopsud täis soolase mere värsket lõhna. Kallast rammivad lained kostsid kaugel kõmava äikesena.
Vihm oli järele jäänud, andes nüüd maad teravate iilidena puhuvale tuulele, mis udu laiali pühkis.
Tvisteinis asuva majaka valgusvihk libises regulaarses rütmis üle maa, pannes vihmast märjad rannakaljud helkima.
Ta tõmbas jaki tihedamalt ümber, kõndis auto taha ja tõstis pagasiruumist toidukotid välja. Juba rõõmustas ta toidu üle – õhtusöögiks verine lihalõik, hommikusöögiks praemuna ja peekon. Meeste toit. Ta torkas vaba käe taskusse kontrollimaks, kas võtmed on alles, ja hakkas rada pidi üles, kaljudel oleva suvila poole sammuma. Kerge tõus ja tema ees laius kogu meri. Kuigi oli pime, tunnetas ta võimsat vaadet, mis teda alati omamoodi rahuga täitis.
20 aastat tagasi, kui perekond suvila ostis, oli see olnud vaid lihtne, punaseks värvitud laudadest, isoleerimata ja kõdunemiskahjustustega majaköks. Niipea kui oli tekkinud rahaline võimalus, oli ta lammutanud kogu suvila maani maha ja ehitanud vanale vundamendile maja tagasi. Tükk tüki haaval olid nad naisega endale isikliku paradiisi loonud. Kui ta esimestel aastatel oli kulutanud iga vaba hetke ehitustöödele, siis nüüdseks oli saanud sellest paik, kus võis käsivarred lõdvaks lasta, hingata ja välja lülituda. Koht, kus ei vaadatud kella, kus aeg käis omatahtsi ja omi radu, sõltudes vaid ilmast ja tuulest.
Suvila ette jõudnud, lasi ta kotid käest maja ees olevatele kiviplaatidele ja otsis võtmed välja. Majakas libistas oma valgusvihu üle suvila seina ja kadus taas. Ove Bakkerud tardus ega suutnud hingata. Parem käsi pigistas võtmekimpu. Ta tundis, kuidas suu muutus kuivaks ning kananahk levis kätest ja kaelast allapoole.
Taaskord pühkis majaka valgusvihk üle majaseina, justkui kinnitamaks seda, mida ta vilksamisi oli näinud. Uks oli irvakil. Piit oli purustatud ja lukk maas vedelemas.
Ta heitis pilgu enda ümber, kuid ei näinud muud kui pimedust. Eemalt tihnikust kostis mingi hääl, kuskil murdus oks. Kaugemalt oli kuulda koera haukumist. Siis jäi kõik vaikseks. Jäid vaid sügiseste lehtedega rabistav tuul ja randa löövad lained.
Ove Bakkerud astus paar sammu edasi, ukselehe ülemist serva puutudes lükkas ta ukse lahti. Kobades lülitini jõudnud, süütas ta õuevalgustuse ja lambi esiku laes.
Nad olid naisega mõelnud, et kunagi võib selline asi juhtuda. Ta oli lehest lugenud nii poisikeste kampadest, kes majadesse tungisid ja majapidamistes laamendasid, kui ka professionaalsematest jõukudest, kes rüüstasid väärtasju jahtides terveid suvilarajoone. Siiski oli valus uskuda, et see oligi juhtunud tema endaga. See tundus paiga pühaduse rikkumisena. Temale kuuluva paiga.
Kõige hullem oli elutuba. Sahtlidkapid olid avatud ja sisu põrandale laiali loobitud. Lõhutud klaase ja taldrikuid, diivanipadjad maha visatud. Kõik müügikõlbulik oli läinud. Uus lameekraanteler, muusikakeskus ja kaasaskantav raadio. Kapp, milles nad hoidsid veine ja kangemat alkoholi, oli tühi. Ainsana oli sinna jäetud pooltühi konjakipudel.
Ta kummardus, et tõsta põrandalt üles tavapäraselt kaminariiulil seisnud pudelilaeva, mille klaasi oli tekkinud suur mõra. Kaks selle hapra purjealuse mastidest olid murdunud. Ta mäletas neid tunde, mil ta oli istunud ja vanaisa jämedaid sõrmi vaadelnud, mis imekombel nendest tillukestest juppidest päris laeva kokku said. Kui laev pudelisse paika sai, oli vanaisa tõmmanud niite, mis tõstsid mastid üles.
Tema hääl värises, kui ta end politseisse helistades tutvustas.
„Millal sa viimati suvilas käisid?“ uuris dispetšer.
„Kaks nädalat tagasi.“
„Sissetung on seega toimunud pärast 19. septembrit?“
Ove Bakkerud vaatas enda ümber toimunud varaste laastamistööd. Ta tundis end äkitselt täiesti tühjana.
„Tead sa, kas ka teistes suvilates on sees käidud?“ tahtis politseinik teada.
„Ei tea,“ vastas Ove Bakkerud ja vaatas aknast välja. All, Thomas Rønningeni suvilas, olid tuled sees. „Ma just jõudsin siia.“
„Saame saata homme patrulli sinna seda üle vaatama,“ jätkas politseidispetšer. „Oleks hea, kui te seni puudutaksite nii väheseid asju kui võimalik.“
„Homme? Aga …“
„Kas sind saab sellelt numbrilt kätte kui helistame, et anda teada, kui meil on mõni auto vaba?“
Ta avas suu, et protesteerida, nõuda, et politsei peaks kohe koos koerte ja sündmuskohaekspertidega kohale tulema, kuid vaikis. Ta neelatas, tänas ja lõpetas kõne.
Kust peaks ta alustama? Ta tõi köögist harja ja kühvli. Siis tuli talle meelde politseiniku manitsus, et sündmuskoht tuleb hoida puutumatuna. Ta pani need käest, läks akna juurde ja vaatas allpool asuva naabersuvila poole.
Ta pani imeks, et seal tuli põles. Thomas Rønningen ei käinud siin sügiseti sageli. Tal oli igareedese mahuka vestlussaatega piisavalt tegemist. Kuid siiski oli mees võtnud aega, et tähistada augustis alanud hooaja avasaadet. Nad olid istunud konjakit juues koos välikamina ees, Rønningen oli jutustanud lugusid kõigest sellest, mis toimus kulisside taga enne, pärast ja saate ajal.
Alumise maja elutoa suurte valgustatud akende eest libises mööda kellegi vari. Murdvargad võisid olla ka seal käinud. Ega ta ei teadnud, äkki olid nad ikka veel seal. Ta astus kiirete sammudega ukse poole, haaras kaasa taskulambi, mis puutumatult oma tavalisel kohal seisis. Võibolla politsei prioriteedid muutuvad, kui nad saavad kuulda, et sama saatus oli ka Thomas Rønningeni tabanud.
Rada alla mere poole lookles läbi tiheda võpsiku ja paksude okstega kõverike mändide. Lamp valgustas küll teel olevaid siledaks kulunud puujuuri ja kive, kuid ei aidanud vältida männiokaste ja okste tekitatavaid kriimustusi.
Suvila akendest paistis valgus, kuid selles seinas olid paigutatud aknad nii kõrgele, et sisse ei olnud võimalik näha.
Ta näitas valgust enda ümber ja läks siis välisukse juurde viiva trepini. Tuul rebis ukse lahti ja lõi selle pauguga vastu veranda käsipuud. Ühtäkki mõistis ta, et tal ei olnud midagi, millega end vajadusel kaitsta. Teda valdas tugev rahutus, külmavärinaid jooksid kaela mööda edasi seljale.
Lambivalgus langes uksepiidale. Sellel olid samasugused sissetungi jäljed nagu tema omal, kuid miski oli siiski teisiti.
Ukse ülaosal olid vereplekid.
2
See oli olnud pikk päev.
William Wisting istus diivanil, kummardunud laua kohale, silmad kinnitunud tema ees olevale võtmele. Võti, mida polnud kaua aega kasutatud, oli roostes.
Ta tõusis ja kõndis üle elutoa põranda. Aknaklaasile jäänud tihedad piisad andsid tunnistust möödunud vihmast.
All, Staverni tänaval, kihutas läbi tänavate üks alarmsõiduk. Sinine vilkurituli lõikas rütmiliselt läbi pimeduse. Oli võimatu aru saada, kas tegemist oli politsei või kiirabiga. Ta saatis masinat pilguga, kuni see Helgeroaveieni tänavale kadus. Ta pööras ringi ja võttis nurgakapist pudeli. Sildilt selgus, et see pärines Hispaaniast. Kuldsete trükitähtedega seisis etiketil aastakäik 2004. Mäletamist mööda oli ta selle saanud Kaubanduskojalt ühe ettekande eest. Vein paistis olevat hinnaline ja kapis seismine polnud kindlasti selle kvaliteeti vähendanud. Talle meeldisid veinid, kuid tal ei olnud kunagi aega ega piisavalt huvi, et end kurssi viia viinamarjasortide, erinevate tootjate ega veinipiirkondadega,