Ruthi teekond. Donald McCaig
isa arvas õigesti, et Augustinist oleks saanud hea preester. Nüüd ei teadnud ta enam, millise surmapatu pärast ta põrgusse saadetakse.
Tänane patrull sai tobeda ülesande: jälitada põgenenud orja, kedagi Jolid, kindral Rochambeau õepoja Alexandre Brissot’ toapoissi. Jälitamine oli mõttetu. Orje jooksis minema iga päev, tosinate, sadade, tuhandete kaupa.
Võib-olla oli põhjuseks hobune, mille Joli varastas. Võib-olla oli hobune hinnaline. Augustin täitis käsku. Ei olnud enam olulist vahet, mis oli kohane sõjaväelasele ja mis timukale.
Miskipärast tahtis kindral Joli pead. Kuigi inimestel on peenike kael, ei ole pead kerge eemaldada. Kui mõõk ei taba kahe lüli vahekohta, jääb tera luusse kinni ja veri pritsib läbiraiutud artereist lööja valgetele pükstele.
Joli ratsu kabjajäljed viisid läbi mahajäetud kohviistanduste piki Plaine-du-Nordi kohal asuvat mäeahelikku.
Augustin ja tema seersant ratsutasid muuladel. Sõdurid tõmbasid võimaluse korral hinge. Kauges Saint-Malos oleks sügis. Jahe, mõnus sügis.
Kõrgetelt terrassidelt avanes kohvipuude ridade vahelt vaade pilkupüüdvale sõbralikule sinimerele. Inglise eskaader ei püüdnud end varjata: kolm fregatti – ühest oleks piisanud – purjetasid laisalt edasi-tagasi. Laste mänguasjad. Mida teadsid need igavlevad Inglise ohvitserid, kelle pikksilmad olid suunatud purustatud Cap-Français’le ja linna kohal kõrguvale Morne Jeanile? Kui väga kadestas Augustin neid ohvitsere.
Mäekülg muutus kohvi kasvatamiseks liiga järsuks, kaarikutee ahenes jalgteeks ning lõpuks saare hiigelroomajate ja metskultide rajaks. Augustin tuli sadulast maha ja juhtis muula käekõrval. Higi nõrgus talle silmi. Nad trügisid, ronisid, raiusid, murdsid edasi läbi põõsastiku, mis haakus nende külge nagu mahajäetud armukesed, osa sõdureid vandus, teised sosistasid lapsepõlves õpitud palveid. Ka kõige optimistlikum Prantsuse sõdur ei uskunud enam, et ta veel kunagi Prantsusmaad näeb. Iga mees teadis, et ta on mort, décédé, défunt.3 Mõnikord laulsid nad lõbusat laulu härra Surmast (monsieur Mort), kes oli vahva sell.
Mort oui, aga mitte otsekohe! Mitte sel hommikul, mitte seni, kui neil mitteprantsuslikel lehtedel püsisid kastepiisad, imelikud putukad elasid oma tähtsusetut elu ja tänamatu päike kõrvetas nende laupa. Homme, monsieur Mort, kohtume sinuga. Kui sa soovid. Aga mitte täna!
Augustin Fornier’ elu oleks võinud kulgeda teisiti. Kui ainult Fortuuna oleks talle naeratanud – kas või napilt, pilgutanud mõistvalt silma… Ah, bien.
Ja ta oli end Saint-Malos pidanud õnnetuks! Milline laps! Milline hellitatud rumal laps! Augustini isa oli karm, kuid kas ta nõudis oma poegadelt rohkem kui teised self-made-men? Jah, Augustini väljavaated olid kehvemad – ta vanem vend Leo pärib kord Fornier’ laevasõidufirma –, aga vähemalt olid Augustinil olnud väljavaated!
Kui õnnelik ta oli olnud! Põõsaoksad takerdusid Augustini kuue ja mõõgavöö külge ning kiskusid tal kolmnurkse mütsi nii tihti peast, et ta hoidis seda käes.
Okkalise puu küljes rippus punane müts – pehme teravatipuline müts, üks neid „vabadusmütse“, mida jakobiinid armastasid ja Napoleon jälestas. Siidkangas tundus põgenenud teenri jaoks liiga peen. Võib-olla saab Solange seda kuidagi kasutada.
Augustin jõudis kitsal terrassil asuva lageda kohani. Patrulli ilmumisel hakkas köide pandud pruuni- ja mustakirju kits mökitama.
Väikese reszide’i ukse ette oli riputatud vaip, mis võis olla toodud mõnest rikkamast majast. Onni katuse palmilehed olid kokku seotud samast vaibast rebitud ribadega.
Seersant vinnastas musketi ja teised järgnesid talle.
Siin oli lahe õhk, sest nad olid jõudnud tasandikust palju kõrgemale. Veejuga nirises mööda sammaldunud kaljut ja sulises pesukausisuurusesse basseini.
Kits kaebles ja roheline papagoi patras, nagu taotaks puuvasaraga vastu palki. Tuul kõditas Augustini kaelakarvu. Siin oli kindlasti olnud meeldiv, sest viibiti verisest konfliktist nii palju kõrgemal. Siin tunti end turvaliselt.
Surnud tüdruk ukse kõrval ei olnud veel nii kaua surnud, et ta veri oleks mustaks muutunud. Augustin ei vaadanud talle näkku. Tal oli tarvis liiga palju nägusid unustada.
Augustin tõmbas püstoli välja. Kui ta rebis vaipukse eest, lõi talle surmalehk vastu. Kapten Fornier astus sisse, enne kui ta närv oleks üles öelnud.
Vana naise pea oli osaliselt otsast löödud ja beebi ajud pritsinud puna-halli sodina kolde ette laiali. Beebi pisikesed rusikas käed oleksid võinud olla mõne kukkurlooma jäsemed. „Meie, inimesed, ei ole inimesed,“ pomises Augustin. Ta mõistatas, kes olid seda teinud. Põgenenud orjad? Mässajad? Mõni teine patrullsalk?
Mõrtsukad olid onnis kõik ümber pööranud, tühjendanud, laiali loopinud, otsides perekonna väheseid väärtasju.
Augustin lootis, et veri, mille sees ta seisab, ei ole tunginud ta saapasääristesse. Kui veri määrib õmblused, ei õnnestu seda enam välja puhastada.
Kummulipööratud maniokikorv oli jäetud rahule. Marodöörid olid otsinud, puistanud ja eemale visanud, kuid nad polnud ümber pööranud seda maniokikorvi, kuigi selle all võis olla peidus kõik, mida nad otsisid. Korv oli puutumata: end mõnusalt tundev majahaldjas.
Kui Augustin korvile jalaga virutas, veeres see nurka.
Selle alt ilmus nähtavale püsti seisev, naeratav nelja- või viieaastane süsimusta nahaga tüdruk.
Lapse jalapöiad olid verega koos, samuti põlved, sest ta oli põlvitanud oma tapetud omaste juurde. Ohvitseri pilgu peale peitis ta verised käed selja taha ja tegi kniksu. „Ki kote pitit-la?“ lausus ta kreooli keeles. Siis lisas ta prantsuse keeles. „Tere tulemast meie majja, härrased! Meie kitsel Héloïse’il oleb hea piim. Kas te kuulma Héloïse’i mökitamist? Ma lüpsab teile hea meelega tema piima.“
Kapten Augustin Fornier, kes oli näinud kõike, mis võimalik, ahmis õhku.
Laps kordas: „Te kindlasti näljased. Ma lüpsab teile piima.“
Augustin lõi risti ette.
Tüdruku naeratus säras elurõõmsast lapselikust armsusest. „Kas te võtate mind kaasa?“
Augustin tegi seda.
TEINE OSA
Pagulased
Kui Augustin tõi tõsise ilusa lapse oma naise juurde, hoidsid inglid hinge kinni ja Solange naeratas.
Milline naeratus! Augustin oleks andnud elu niisuguse naeratuse eest.
„Sa oled täiuslik,“ sõnas Solange. „Eks ole?“
Laps noogutas sügavtõsiselt.
Pärast põhjalikku järelemõtlemist ütles Solange: „Me paneme sulle nimeks Ruth.“
Solange ei olnud kunagi last soovinud. Ta tunnustas oma kohust lapsi sünnitada, nagu oli Augustini kohus neid sigitada, millega mees toime ei tulnud, ja kui ta käsutuses oleks olnud piisavalt ammesid ja teenijatüdrukuid, kelle täita olid beebidega seotud ebameeldivamad kohustused, siis toonuks Solange ilmale pärijaid, keda Fornier’d ja Escarlette’id ootasid.
Aga lapsepõlves, kui ta õed õnnelikult utsitasid, noomisid ja riietasid tühjade silmadega portselannukke, rõivastas ja kasvatas Solange ainult ennast. Tema arvates leppisid ta õed liiga meelsasti Eeva osaga needusest, mis kaasnes paradiisist väljakihutamisega.
Ruth oli igati täiuslik: küllalt suur, et enda eest hoolitseda ja pererahvast lugu pidada, nõudmata neilt liiga palju. Ta laskis end meeleldi Solange’i tahtmiste järgi vormida ning tõi päikest tema päevadesse. Ta ei olnud hinnaline ja hirmuäratav koorem, nagu oleks olnud Escarlette’ide beebi. Kui Ruth peaks osutuma pettumuseks, siis oli alati võimalik ta maha müüa.
Solange rõivastas
Surnud, langenud, siitilmast lahkunud (pr keel).
Originaali Low Country kohta annab Google seletuse, et tuleb vahet teha nimekujudel