Pildid sinust. Caroline Leavitt
aru, et ema ei tule mitte kunagi talle järele ja Luke ei lahku sealt kunagi.
Isabelle kandis Püha Christopheri medalit, õppides uues keskkoolis, kuhu ta sai sisse, kuna oli võltsinud ema nime dokumentidele, mistõttu ta sai oma paberid üle toodud. Ta ei sõbrunenud tegelikult kellegagi, sest milline kuueteistaastane elab koos oma poisiga ja mitte vanematega. Kes veel peale tema töötas kõik vahetused, mis vähegi sai, Viltuses Pitsatornis, et säästa raha filmi jaoks, selle asemel et minna välja ja lõbutseda? Ta kandis medalit kõigil neil kordadel, kui helistas koju ja talle ei vastatud, pigistades seda peos lohutust ja lootust otsides. Ta kandis seda ka fotoateljees töötades, talle meeldis tunda seda oma naha vastas, tunda selle libisemist ja välgatust, kui ta kohendas lapse juukseid või muutis valgustust. Ta vandus, et medal pani kliendid paremini käituma, sest nad arvasid, et ta on usklik, kui tegelikult polnud tal aimugi, mida uskuda.
Ja siin ta nüüd on – kolmekümne kuue aastane ja abielus, enam mitte laps ja ise lastetu. Kunagi ei olnud nii palju raha, et õppida kolledžis, nagu ta oli lootnud. Kuigi ta näeb vaeva oma fotodega, pole ta kunagi ühtki müünud ja tal pole olnud ka ainsatki näitust. Kett toob talle ereda lootusekiire ja ehkki see on naeruväärne, leiab ta ketist lohutust, kui tunneb seda ümber kaela. See tekitab tunde, et kõik võib muutuda.
Ta kerib aknad üles ja lülitab kliimaseadme sisse. Auto kliksub ja turtsub. Luke püüdis paar viimast aastat teda veenda, et ta ostaks parema auto, väikese värvilise linnaauto selle musta kasti asemel, mis kogu aeg katki läks.
„Kuidas sa saad armastada asja, mis kunagi ei tööta õigesti?” küsis Luke alati. Ja Isabelle’i naljatlev vastus oli alati sama: „Noh, ma ju armastan sind, eks ole?”
Möödunud on kolm tundi ja Isabelle sõidab ikka veel. Ta teab, et peab tegema peatuse ja bensiini võtma, seetõttu keerab ta lõunasuunalt kõrvale ja suundub sügavamale Connecticuti osariiki. Ilm on lämbe ja imelik, justkui ei teaks, mida tahab, ei suuda otsustada, kas hakata sadama või lasta päikesel särada.
Tal on seljas valge suvekleit, ent sellegipoolest pärlendavad seljal higipiisad. Ta püüab ühe käega juukseid üles tõsta, kuna ta sõna otseses mõttes istub juustel. Mõnikord lapsed ateljees vahivad teda ja küsivad, kas ta on nõid, kuna tal on pikad mustad juuksed, ja kas ta oskab nõiduda. „Olen hea nõid,” ütleb Isabelle naeratades, kuid täna ei ole ta selles nii kindel. Traatraamidega prillid, mida ta autojuhtimisel vajab, libisevad ninal alla, ja kui ta need eest võtab, on ninaseljal punane jälg, nagu tahtnuks keegi teda alla kriipsutada. „Sa oled liiga tundlik, see pole sulle hea,” ütles Luke ikka.
Nojah, seda ta ju on, kas pole? Ta tunnetab külma rohkem kui Luke, pakib end kohe sügisekülmade saabudes sviitritesse. Kuumus närtsitab teda. Ta saab ka haiget kergemini. Sellest, kui kaardid, mis ta emale saadab, tulevad tagasi ja üle kaardi on ema enda käega kritseldatud märge adressaat tundmatu. Või pilgust, mille Luke talle mõnikord heidab, kui ta üllatab meest baaris. Ehkki ta ütleb, et tal on hea meel naist näha, tõmbuvad mehe sinised silmad tuhmiks nagu taevas enne lähenevat tormi.
Ka tööl kommenteerisid inimesed tema tundlikkust. Mõnikord öeldi, et ta näeb asju, mida seal tegelikult polegi. Ta võib tabada tavaliselt rõõmsameelse lapse näol tõsise, mõtliku ilme. Või annab haprale väikesele tüdrukule raudse ilme. Mõned ütlevad, et Isabelle tabab lapse hinge, et see on lausa õudne, kuidas sa vaatad Isabelle’i tehtud fotot ja mingil moel näed lapse tulevikku. Aastaid hiljem tulevad vanemad tagasi ateljeesse ainult selleks, et öelda Isabelle’ile, kuidas tõsine ja advokaadi välimusega lapsuke, keda ta oli pildistanud, tahab nüüd saada aktuaariks. Kuidas hapra kehaehitusega beebi oli Joffrey balletitruppi vastu võetud. Kuidas te teadsite? küsivad vanemad. Kuidas ta ometi võis teada?
„Ma ei tea,” vastab Isabelle. Või mõnikord, kuna see teeb klientidele rõõmu, ta valetab ja ütleb: „Ah, ma lihtsalt tean.”
Aga ta ei teadnud. Ta ei teadnud midagi. Ta ei teadnud isegi seda, mis toimus ta enda elus. Möödunud aastal leidis ta mustapesukastist valge läbipaistva salli, köögist hõbekäevõru, ja ükskord isegi prügikastist tampooni, kui tal polnud päevi. Ja Luke’i sõnul kuulusid kõik tema sõpradele baarist, kes olid läbi astunud. „Kas sa ei arva, et kui ma varjan kedagi, siis hoolitsen selle eest, et peidan ta asjad?” küsis ta. Mees käitus nii, nagu oleks Isabelle peast segi.
Isabelle tuli mõnel õhtul mehe baari ja nägi Luke’i ilusate naiste ringis naermas, lubades neil panna käsivarred üle ta õlgade, kuid niipea kui mees märkas Isabelle’i, raputas ta need endalt nagu vihmapiisad ja suudles teda. Kuid siiski tundus miski olevat võlts, justkui poleks mees tegelikult olnud temaga.
Kolm ööd tagasi äratas telefonihelin Isabelle’i sügavast unest ja kui ta haaras telefonitoru, küünitades üle Luke’i, oleks ta võinud vanduda, et kuulis üht naist vaikselt nutmas. „Halloo?” sosistas ta ja kõne katkes. Ja kui ta pead pööras, nägi ta rabatult, et Luke’i silmad olid pärani ja märjad. „Kallis, mis on?” küsis ta ärevalt. Ta tõusis istuli, pilk mehel.
„Lihtsalt halb uni,” vastas Luke. „Jää magama.” Ja mees oli keeranud end tema poole, pannud käe üle ta puusa, ja paari minuti pärast juba magas, kuid Isabelle lamas lakke vahtides ärkvel.
Ja selsamal hommikul, kui Luke oli baaris, helistas üks naine talle, pahvatades välja Isabelle’i nime. „Isabelle.” Ja siis rääkis naine Isabelle’ile, et ta on Luke’i sõbratar, et on olnud mehe sõbratar juba viis aastat. „Ma tean sinust kõike, Isabelle,” ütles naine telefonis. „Kas sa ei arva, et on aeg, et ka sina teaksid minust?”
Isabelle toetas käega köögiletile.
„Ma olen rase ja ma arvasin, et sa peaksid teadma,” ütles naine.
Isabelle’i jalad nõtkusid. „Keegi on ukse taga,” suutis ta sosistada ja pani toru hargile, ja kui telefon uuesti helises, ei teinud ta sellest välja.
Rase! Tema ja Luke tahtsid meeleheitlikult lapsi. Ta oli püüdnud pea kümme aastat rasedaks jääda, kuni kõik testid ja ravimtaimed ja protseduurid ta lõplikult muserdasid. Luke ei võtnud adopteerimist kõnekski. „Kas see on kõige hullem asi maailmas, kui meil sinuga ei ole lapsi?” küsis ta. Isabelle’i arvates oli küll, aga ta ei teadnud, mida selles suhtes teha. Ta nõudis, et Luke aitaks tal muuta vaba toa, mis pidi saama lastetoaks, pimikuks, ja ainukesed lapsed, kes seal elasid, olid need, kelle nägusid ta pildistas.
Kui ta sai teada Luke’i rasedast sõbratarist, arvas ta algul, et see on maailma lõpp. Ja siis ta ütles endale, et see on vaid ühe maailma lõpp. Kindlasti väärib ta midagi paremat kui see, mis tal praegu on. Ta heidab selle elu endalt nagu kookoni.
Nüüd valutab tal selg ja ta ajab end seljatoe vastas sirgu. Möödunud kuul oli ta massööri juures käinud ja massöör, kollase hobusabaga noor naine, oli koputanud teda üle terve keha. „Teil on siin pinged,” ütles ta Isabelle õlanukke mudides. „Siin on viha.” Ta surus peoservad vastu Isabelle’i kaela. „Siin on kurbus,” sõnas ta ja puudutas Isabelle’i selga ning võpatades pigistas Isabelle tugevasti massaažilaua serva.
Siin on kurbus.
Naerata ja sa tahadki naeratada, tavatses ema talle alati öelda. Jumal aitab õnnelikke. Inimesed panid fotoateljees alati tähele tema naeratust – säravat, eredat, mis tõmbas lapsi magnetina ligi. Aga nüüd ta ei suuda naeratada, ükskõik kuidas ka ei pingutaks.
Isabelle vaatab kella. On juba pärastlõuna ja tal hakkab kõht tühjaks minema. Mobiiltelefon heliseb, kuid ta ei võta kõnet vastu, kartes, et see on jälle Luke’i sõbratar. Ma ei tea isegi ta nime, mõtleb Isabelle. Nüüd on Luke juba kodus ja on leidnud kirja. Võib-olla ta läheb endast välja, võib-olla haarab kuue ja võtmed ning läheb teda otsima, soovides meeleheitlikult teda leida. Võib-olla ta on maruvihane, taob nõusid köögipõrandal puruks, nagu siis, kui Isabelle kohe alguses ütles talle, et ta pole siin õnnelik, et tal on tunne, nagu Cape lämmataks teda. Kõigi kooselatud aastate jooksul pole Luke talle kunagi haiget teinud, mitte kunagi kätt ega isegi häält ta peale tõstnud, kuid on purustanud viis nõudekomplekti, mitu klaasi ja tillukese kuldketiga šoti terjeri kujukese, mille oli ise Isabelle’ile naljaviluks