Meele aeg. Michel Chaskalson
palju targemini ja tõhusamalt.
Seega on ülalkirjeldatud olukorras LVMi esimene samm lasta asjadel olla nii, nagu need on. See ei tähenda siiski külmust ja ükskõiksust, sest peale tarkuse on lubamisel ka kaastunde pool.
Kaastunne kätkeb suuremat lahkust ning kõigi olukorraga seotud isikute – sinu ja teiste – aktsepteerimist. Praegusel juhul võib see tähendada, et olles hooliv ja murelik, tajud sa kogu seda kurbust, mida ema ja vend tuttavat draamat etendades endas loovad. Ja see tähendab, et sa oled lahke ja mures kõigi pärast, kes on selle hetkega seotud, sealhulgas ka iseenda pärast.
Kaastunne peab algama sinust endast. See läheb sageli vastuollu sellega, mida kaastunde või lahkuse all tavaliselt mõistetakse. Kui me aga suudame olla lahkemad enda vastu, aitab see meil olla lahkemad ka teiste vastu.
Nii lihtne ja tavapärane on olla karmilt enesekriitiline. Mõnikord ütleme iseendale asju, mida me teistele kunagi ei ütleks. „Kuhu ma oma võtmed jätsin? Kui rumal ma olen! Ma olen jälle võtmed ära kaotanud. Ma kaotan neid kogu aeg. Ma olen tõeline idioot!“ Kui aga sõber sulle ütleks, et kaotas võtmed ära, ja sina talle selliste sõnadega vastaksid, peaks ta seda väga veidraks.
Lubades oleme lahkemad enda suhtes ning lahkemad ja tunnustavamad teiste suhtes. Igal inimesel on oma kujunemislugu, kõik püüavad oma elu võimalikult hästi elada ja sellega toime tulla. Muidugi võib mõni inimene sind pahandada ning teised võivad kalkide ja ebasõbralikena tunduda, ent kui me saaksime tõepoolest mõista, kuidas asi nende poolt vaadatuna tundub – nagu asuksime nende kohale –, siis me ehk polekski nii kriitilised. Lubades saame leevendada oma kalkust ja kriitilisi hinnanguid iseenda, teiste ja olukorra suhtes, kuhu oleme sattunud.
Niisiis lubad sa ema ja venna juhtumi puhul endal käesolevat hetke kogeda just sellisena, nagu see on.
Sa ei pahanda endaga, et lased olukorral end häirida. Sa ei saa pahaseks teiste lauas istujate peale – sellest poleks kasu. Selmet abitult soovida, et asjad oleksid teisiti, võid sa tunnistada, et asjad on just nii. See kas meeldib sulle või mitte, kuid mis juhtub, see juhtub.
LVMi teine osa on vaatlemine.
Vaatlemine tähendab elavat huvi iga kogetava hetke vastu. Vaatlemisvõimet arendades astud sa väga huvitavasse maailma. Sa hakkad märkama seda, mis toimub sinu sees – mõtetes, tunnetes, aistingutes ja impulssides – just praegu. Sa tunned suurt huvi ka selle vastu, mis toimub käesoleval hetkel sinust väljaspool, sind ümbritsevas maailmas. Sa tunned huvi teiste inimeste vastu: mis nendega toimub? Ning sa tunned huvi selle vastu, mis toimub sinu ja teiste vahel – üksteisega suhtlevate inimeste pidevalt muutuvate ja põnevate vastasmõjude vastu.
Vaatlemine valgustab käesoleva hetke rikkalikku ja keerukat mustrit. Sa saad teadlikumaks igast hetkest ning hakkad inimesi ja olukordi sügavuti nägema.
Kirjeldatud peretüli puhul hakkad sa kiire reageerimise asemel suuremat huvi tundma. Sinu tähelepanu avardub. Selmet lasta end toimuval kaasa haarata – nagu lased end kaasa haarata telesaatel, oodates pingsalt, mis järgmisena juhtub –, tunned sa huvi hetkel kogetava vastu. Sind hakkab huvitama, mida teised lauas istujad võiksid tunda. Sa märkad ümbritsevas ruumis asju, mis võiksid juhtuvat mõjutada.
Sinu meelde kerkivad küsimused: „Mida ma tunnen siin ja praegu?“, „Mida ma näen pereliikmete nägudel?“, „Milline õhustik valitseb toas just praegu?“, „Mida sellist ma näen, mis annaks mulle sündmuste põhjuste kohta vihjeid?“.
Sa oled avatud, haaratud ja huvitatud. Teadlik sellest, mis juhtub. Hooliv, lahke ja teadmishimuline.
LVMil on veel kolmas element, metateadlikkus.
Sa oled oma kogemuse sees, tundes ja tajudes toimuvat, kuid suudad samal ajal märgata mõnd võimalust, mida see sinule avab.
Sa märkad ja suudad teatud määral kirjeldada oma mõtteid, tundeid, keha aistinguid ja impulsse, mis parajasti tekivad ja mööduvad. Märkamise võib seadistada kitsamaks, nii et fookus on sinul ja sinu sisemistel kogemustel, või laiemaks. Tähelepanu võib suunata endast väljapoole – märgata suhtluspartnerite kehakeelt ja näoilmeid, toa soojust/jahedust ning toas valitsevale meeleolule vastanduvat elavat ja lõbusat taustamuusikat.
Metateadlikkus on tunnetamisviis, mida me kõik mingil määral valdame, kuid mida saab tublisti arendada. Toome näite, mis võib aidata sul metateadlikkust pisut paremini mõista.
Kui sa oled kunagi tipptunnil Londoni metroosse sattunud, on see kogemus sulle tuttav. Sa seisad kell pool kuus õhtul perroonil, on palav ja rahvarohke. Sul oli raske päev ja sa oled väsinud. Sa ei suuda ära oodata, millal koju jõuad, et saaksid kingad jalast võtta, endale joogi valada ja lõdvestuda. Rong sõidab ette. Mõned inimesed trügivad rongist välja – rahvast täis perroonil pole ruumi – ja teised rüselevad, et peale saada. Sind tõugatakse tagant ja sa pääsedki rongile. Seisad hingetuna vagunis, sul on palav, ja kui rong sõitma hakkab, pressitakse sulle igast küljest peale. Hingamiseks pole ruumi. Ärritus üha kasvab.
„Ei, see on talumatu,“ mõtled sa. „Miks ma endale niiviisi teen? Inimesed on nii hoolimatud! Kui see oma seljakoti mulle näkku surub, hakkan karjuma! Hommikuti haisevad nad tualettvee ja lõhnaõli järele, õhtuti levivad kehalõhnad. See on totter! See on täiesti talumatu …“
Ja nõnda edasi.
See on üks viis toimuvasse suhtuda.
On ka teine võimalus. Sinus hakkab tekkima ärritus, kuid metateadlikkus asub tööle. Sa märkad, et oled hambad kokku surunud ja pea sügavale õlgade vahele tõmmanud. Sa taipad, et su mõtted ja tunded on jõudnud kasutu sisemise lärmamise režiimi.
Sa lõdvestad lõua ja õlad ning lõpetad lärmamise: „Tohoh! Millised ärritunud mõtted!“
Erinevus on selles, et ühel juhul sa ärritud ja teisel juhul märkad, et sul on ärritunud mõtted ja tunded.
See üürike kõrvaleastumise hetk ning mõistmine, mida sa teed ja mis toimub, on väike muutus, kuid see muudab kõike.
Ühel hetkel oled sa alateadlikult ärritunud – süvened oma sisemisse lärmamisse ja käsitled maailma kui talumatut paika (asi ei ole nii – sa sõidad rongiga iga päev, järelikult on talutav). Järgmisel hetkel teadvustad endale oma tegevust ja hakkad tegema valikuid. Sa lõdvestad lõua ja õlad, vähemalt mingil määral, ja seisad, tajudes küll hetke ebamugavust, kuid teades, et see kestab üksnes mõne minuti. Ilmselt mõistad, et see kuulub niisuguses elavas, paljude suurepäraste võimalustega suurlinnas elamise juurde.
Metateadlikkus tähendab teadvustada, mis meiega – sinu mõtete, tunnete, keha aistingute ja impulssidega – igal hetkel toimub. Kui me seda endale teadvustame, saame valida järgmise sammu. Kui ei teadvusta, jääme toppama tuttavale, sissejuurdunud rajale.
………….…………
Kui lubamine, vaatlemine ja metateadlikkus mistahes kombinatsioonis kokku saavad, loovad need keskkonna, kus saame olukorrast olenemata pigem teadlikult kui pimesi reageerida. Pea meeles, et LVM tähendab võimalust valida.
Eespool kirjeldatud juhul perega lauas istudes võimaldab LVM sul olla palju leidlikum. Sa mõistad toimuvat sügavamalt ning see lubab sul valida. Sa võid oskuslikult ja hoolivalt sekkuda, kui see näib sulle võimalik. Sa võid aga valida ka sellest loobumise, kui võimalus puudub. Ükskõik, mida sa teed või ei tee, sinu reaktsiooni aluseks on tundlik, heasoovlik ja teadlik valik. LVM on vastand alateadlikule reaktsioonile, mis ei luba selle pere suhteid lahti harutada.
Siiski tuleb mõista, et LVM ei tähenda ükskõiksust. See, et me ei luba ennast tõmmata tuttavasse reaktsioonimustrisse, ei tähenda, et me toimuvale kaasa ei ela. See ei tähenda, et me oleme hoolimatud ning see ei muuda meid kuidagi ükskõikseks. Lausa vastupidi. LVM lubab meil olla palju leidlikum: me võime tegutseda hoolivalt, heasoovlikult ja huvi tundes või siis mitte midagi teha – kuidas parajasti kõige sobivam tundub. Meil on võimalus toimuvale loominguliselt vastata või arutult reageerida kõigele, mis ette tuleb.
LVMi arendamine suurendab sinu võimet olukorrale loominguliselt reageerida. See võib kaasa tuua märkimisväärse erinevuse, mis puudutab