Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas. Emmy Abrahamson
sunnitud seima jääma, karvad mu käsivartel lähevad turri. Lugu räägib ebaõnnestunud kirjanikust, kes saab kõrvalises hotellis majahoidja töökoha. Tal tuleb seal terve talv koos oma naise ja väikese lapsega mööda saata. Laps on poiss. Või tüdruk. Ei, see on poiss. Isoleerituse ja hotellis luuravate kurjade vaimude tõttu läheb kirjanik talve edenedes üha rohkem omadega sassi. Kõik lõpeb vere, kaose ja surmaga. Näen jutustust vaimusilmas nii selgesti, et see ajab peaaegu hirmu nahka. Hotelli ümber vihisevat lumetuisku, inimtühje koridore, hotellitubasid, kus aeg seisab paigal, ja kirjutusmasina taga istuvat kirjanikku. Milline haarav ja hirmutav raamat sellest tuleb! Lähen jooksujalu koju, et kirjutama hakata ja ohkan õndsalt: uskumatu, et enne mind pole keegi selle jutustuse idee peale tulnud.
2
Õhtul saan kuuendas piirkonnas ühes kokteilibaaris Leonorega kokku.
Ma vihkan Leonoret. Enda kaitseks võin öelda, et ka Leonore ei suuda mind taluda, aga mõlemad oleme mõistnud meie sõpruse pakutavaid sümbiootilisi eeliseid. Kuna minu kõik ülejäänud sõbrad on suhtes ja muutuvad seetõttu otsekohe kõrvitsateks, kui kell kaksteist lööb, on tema ainus, kellega ma saan väljas käia, ja koos minuga võib Leonore teha näo, et ta on noor ja vaba, selle asemel, et olla vana ja abielus Gerhardiga või beeži mehega nagu ma teda nimetan (mitte Leonore kuuldes).
Leonore on Inglismaalt, tal on lasteaiaealine poeg, kes mingil põhjusel alati silmalappi kannab. Beež mees on Red Bulli finantsosakonna juhataja, mis tähendab, et Leonorel pole vaja enam kunagi tööl käia, selle asemel saab ta kogu oma aja pühendada näidendite produtseerimisele, lavastamisele ja turustamisele, kusjuures ta ise mängib kõikides näidendites peaosa. Eelmise aasta veebruaris mängis ta iga-aastase afroameerika ajaloo kuu ajal Malcolm X-i, selle sponsoriks oli Ameerika saatkond. Kusjuures Leonore ei ole must.
“Kas Mike töötab endiselt Berlitzis?” küsib Leonore.
Noogutan ja võtan lonksu vodkat toonikuga. Neetud kuradi Stephen King.
“Ma ei tea, kas ma peaksin talle oma järgmises näidendis osa andma või mitte,” ütleb Leonore. “Kavatsen lavastada Patrick Marberi “Ohtliku läheduse”. Ta võiks mängida Clive Oweni osa.”
Liigutan läbipaistvat plastmasspulka jäätükkide vahel. Mõtlen ikka veel kibedalt, et Stephen King kirjutas “Hiilguse” peaaegu nelikümmend aastat tagasi. See väike detail tuli mulle meelde alles siis, kui käed kirjutamiseks klaviatuurile panin.
“Nägin täna Mike’i ja ma olen üsna kindel, et ta on inglise keele õpetamisest tüdinud,” ütlen ma. “Ta oleks “Ohtlikus läheduses” mängimise üle kindlasti hiigla rõõmus. Sellel on piir, kui mitu korda suudad tunnis oleviku ja progressiivse oleviku vahelist erinevust seletada, usu mind! Kui ma pean veel üks kord seletama, miks McDonald’si loosung “I’m lovin it” on absoluutselt vastuvõetamatu, hakkan ma pead vastu seina taguma. Nii et jah, sa peaksid Mike’ile osa andma.”
Kui tema laup ei oleks nii Botoxit täis süstitud, lõppude lõpuks on meie vanusevahe siiski üksteist aastat, kortsutaks Leonore nüüd kulmu, andes sellega märku, et ma olen ta ära tüüdanud.
“Ma ei tea, kas meie keemia sobib,” ütleb Leonore.
Pole kindel, kas me räägime ikka veel Mike’ist.
“Teie omavaheline keemia vist ei sobi,” pomisen ma ja võtan lonksu oma joogist.
Pärast kokteilibaari läheme Passage’i. Ööklubi on juba rahvast täis ja me peame ootama kolme ülilühikeses seelikus ning valgetes kõrge kontsaga kingades tumedajuukselise tüdruku järel, enne kui oma mantlid garderoobi saame anda.
“Kas sinu meelest ei näe kõik tüdrukud välja nagu Balkanilt pärit luksprostituudid?” karjun ma üle muusika Leonorele.
“Ma loodan, et sa mõtled selle all ka meid!” karjub Leonore vastu.
Enne kui ma vastata jõuan, veab ta mind baari. Tellime joogid ja teeme näo, et ajame omavahel juttu, samal ajal vahime poisse. Tegelikult pole mul aimugi, miks me pidevalt Passage’i satume. DJ mängib alati väsitavat muusikat, joogid on veega lahjendatud, kempsud räpased, istuda pole kuskil, poisid on kõik Saksamaalt ja neil on tüdruksõbrad olemas. Poole tunni pärast ajame juba mõlemad poistega juttu. Minu omal naeratavad kaenlaalustes higiplekid, tema kulmud on peaaegu täiesti kokku kasvanud, ent ometi pole ta päris eemaletõukav.
“Kust sa pärit oled?” küsib ta saksa keeles.
“Rootsist,” vastan inglise keeles.
Ma oskan saksa keelt, kuigi selle grammatikat tõlgendan ma omal viisil, aga ülekaalu enda poole kallutamiseks otsustan poisiga inglise keelt rääkida. Poiss teeb suured silmad ja naeratab mulle.
“Kas sa oled Rootsis käinud?” küsin ma.
“Ei,” vastab ta ja raputab pead. “Aga ma olen nii palju Rootsi krimkasid lugenud, et tundub, justkui oleksin seal käinud. Rootsi on Wallanderimaa.”
“Wallanderimaa kõlab nagu lõbustuspark,” ütlen ma, “kus kõik järjest ära surevad.”
Näen, et Leonore püüab minuga silmsidet tekitada. Arvatavasti sellepärast, et poiss, kellega ta juttu ajab, on temast peajagu lühem ja kannab kaelas Mercedese sümboliga ketti. Austria ööklubi on nagu reis tagasi aega, mil kaheksakümnendate aastate ehteid ei kantud iroonilise vihjena ja muusikas valitses Ace of Base. Ignoreerin Leonoret ja pööran pilgu uuesti poisile.
“Üks Rootsi poiss rääkis mulle kunagi, et tegelikult pole Ystadis mingit kuritegevust,” ütleb kutt.
“Sellepärast polegi, et Kurt Wallander on kõik kuritööd lahendanud,” vastan ma.
Poiss hakkab naerma ja järsku loodan ma, et meie vahel ehk tekib midagi.
“Kust sa pärit oled?” küsin ma.
“Münchenist,” vastab ta. Esimene linnuke kirjas.
“Kas sul on tüdruksõber?” jätkan ma.
See tuleb talle üllatusena, ent siis naeratab ta veidi ujedalt.
“Jah,” ütleb ta. Paar sekundit hiljem lisab ta: “Anna andeks.”
Panen mõttes teise linnukese kirja. Sellest hoolimata annan poisile oma telefoninumbri, kui ta seda küsib.
Kui koju jõuan, vaatan RedTube’ist kaheksakümnendate aastate pornot ja viin ennast orgasmini, et saaksin uinuda. Aga sellest pole abi. Laman küljeli ja vahin tumedat seina. Otsustan, et panen järgmisel nädalavahetusel kõik raamatud värvide järgi riiulisse.
3
Esmaspäeval on mul esimene tund AMS-rühmaga. Kui klassi astun, istuvad nad juba kohtadel nagu kolm vahanukku. Ühel naisel on topeltlõug ja kuldsõrmused soonivad tursunud sõrmedesse. Tüdruk, kellel on valgeks blondeeritud juuksed, kus on märgata tumedat väljakasvu, rebib hammastega küünenahka. Vuntside ja ruudulise särgiga mehel on kummituslik äraolev pilk, ent vähemalt on tal pliiats peos valmis.
“Tere!” ütlen ma. “Minu nimi on Julia. Olen täna teie õpetaja.”
Ükski neist ei vasta mu tervitusele.
Kunagi oli mul tegelikult ka töö, mida ma armastasin. Kohe pärast seda, kui me Matthiasega Viini kolisime, sain ma tööd ajakirjanikuna. Lehe nimi oli Vienna frOnT, suured tähed pidid sümboliseerima ajalehe põlgust normide ja traditsioonide vastu. Meil oli viieteistkümnendas piirkonnas tibatilluke kontor, meie kütuseks oli Almdudler, leberkäse-võileivad ja iroonia. Lisaks kodumaistele uudistele sain kirjutada ka kolumne parempoolsete poliitikute armastusest õlgadele heidetud sviitrite vastu ja saksakeelsete riikide jogurtisse suhtumise kokkuvõtlike analüüside kohta. Vienna frOnT pidi hoidma peeglit maailma näo ees ja sellel hinge kinni lööma. Kulus viis kuud, enne kui ajaleht pankrotti läks.
“Tere, mis su nimi on?” küsin vorstitaoliste sõrmedega naiselt.
“Bettina,” vastab ta.
“Minu nimi on …,” parandan ma leebelt.
“Minu