Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina
teada, et sa puudud mõne päeva töölt isiklikes asjus.“
„Aitäh sulle.“
„Olgu sul edu selle asjaga, Kate. See ei ole kerge.“
Seejärel leppis Kate Nancyga kokku, et too Grace’i järele vaataks. Ta kasutas preemiapunkte lennu broneerimiseks ja auto rentimiseks ning alustas pakkimist.
Siis läks ta ehtekarbi juurde ja võttis välja kaelakee, mille küljes oli tilluke kaitseingel graveeringuga „Vanessa“. Ta hoidis seda pihus, kuni pisarad hakkasid mööda nägu alla voolama.
Ma püüdsin sinust kinni hoida. Ma püüdsin nii väga.
7
Rampart, New York
Ramparti politseijaoskonna aknast kostis mööduva amiši hobuvankri rahulik klippadi-klopp, mis vastandus Kate’i murelikkusele.
Pärast lennuki maandumist Syracuse’is oli ta renditud Chevrolet Cruze’iga läbinud kahetunnise teekonna. Kilomeeter kilomeetri järel hoidis ta kramplikult roolist kinni, kuni oli jõudnud linnaservale, kus Ramparti silt ütles talle: „Tere tulemast keskkoolibändide võistlusele!“
GPS-seadet järgides sõitis Kate otsejoones kesklinna paekivist hoone juurde, kus paiknes politsei peakorter. Vastuvõtutöötaja suunas ta nagiseva jäiga seljatoega pingi juurde, kus ta ootas uurija Brennanit. Ikka veel reisist ärevuseses, uuris Kate tahvelarvutist kohalikke uudiseid.
„Salapära ümbritseb kaksiksurma“. Pealkiri ajalehes Rampart Examiner ulatus üle kuriteopaigast tehtud ulatusliku õhufoto. Hävinud küüni söestunud vare lõhestas lopsakat metsa nagu haav.
Kas see on paik, kus mu õde suri?
Suure osa elust oli Kate hoidnud kinni kaugest lootusest, et Vanessa on elus, ja praegu teada saada, et ta võis surra siin, mõjus masendavalt. Ent Kate säilitas uudistele keskendudes enesevalitsuse.
Värske uudis, mis oli postitatud raadiojaama lehele, andis teada, et politsei polnud ikka veel ohvreid tuvastanud. Allikad olid siiski raadiole öelnud, et surnud mees oli usutavasti Carl Nelson, MRKT DataFlow’ kõnekeskuse IT-tehnik. Teda kirjeldati ujeda, peaaegu erakliku mehena, kelle pikap leiti tulekahjukohaks olnud matmispaiga lähedal. Salapära ümbritses jätkuvalt kuulujutte, et ilmse mõrva-enesetapu käigus jäeti maha kiri. Politsei jäi uurimise kohta napisõnaliseks, öeldi ülevaates.
Kate salvestas selle loo koos teistega, mis ta oli kogunud.
Carl Nelsonist mõtiskledes tõstis ta pilgu, kui keegi tema nime lausus.
Kate’i ees seisid kaks sportlikes pintsakutes meest.
„Mina olen Ed Brennan, see on Paul Dickson. Me täname, et võtsite ette nii pika teekonna. Kuidas reis läks?“
„Polnud viga.“
„Hästi. Me läheme sellesse ruumi, et rääkida.“
Nad sisenesid akendeta koosolekuruumi, kus Brennan pakkus Kate’ile midagi joodavat.
„Tänan teid, vesi sobiks hästi.“
„Nagu aru saan, olete te Newsleadi uudisteagentuuri reporter New Yorgis.“
„Jah.“
Üle Brennani näo libises murevari ja Dickson saatis talle paljutähendava pilgu.
„Aga te pole siin sellest juhtumist uudist kirjutamas. See on eraasi.“
„Jah.“
„See, mida me siin arutame, peab jääma meie vahele, kas mõistate?“
„Arusaadav.“
„Kena.“
Brennan seadis Kate’ile tooli valmis ja andis talle veepudeli. Kate lonksas veidi vett, sirutas käe kotti ingliga kaelakee järele ja pani selle lauale. Brennan silmitses seda ja avas siis märkmiku puhtalt lehelt.
„Kate, kas te teeksite meile heateo ja kirjeldaksite oma perekondlikku tausta?“
Kate jutustas uuesti kaelakee ajaloost.
„Kas te oleksite valmis andma oma kaelakee meile, et saaksime seda võrrelda?“ küsis Brennan.
„Muidugi. Kas ma võin näha seda, mille teie leidsite?“
„Ei, mul on kahju, sest see on esemeline asitõend. Aga me näitame teile selle fotot.“
Brennan libistas Kate’i ette kausta. Kate’il jäi hing kinni, kui ta nägi ingliga kaelakee selget, suurendatud fotot. Kee oli kannatada saanud, graveering oli loetamatu. Kee oli mustaks tõmbunud, see oli asetatud valgele taustale asitõendilipiku ja fotojoonlaua kõrvale, et näidata selle mõõtmeid.
„Keed on sarnased,“ nentis Brennan. „Me anname teie oma edasi kriminalistide meeskonnale.“
Fotol olevat põletada saanud kaelakeed silmitsedes lendas Kate’i mõte Vanessale, küünipõlengule, piinadele, mida naine kindlasti läbi oli elanud.
„Ma lihtsalt ei mõista,“ sõnas Kate.
„Mida?“
Ta tõstis pilgu fotolt. „Kui see on minu õe kaelakee, siis kuidas sai see meie Kanadas toimunud õnnetuse paigast siia?“
„Kui see on tema oma, siis on terve rida võimalusi. Vesi võis selle kaldale uhtuda. Mõni loom võis selle eemale viia. Keegi võis selle leida. Seejärel võis see aastate jooksul käia läbi vanakraamiturgudelt, hoovimüükidelt ja juveelikauplustest, pandimajadest, kes teab kust veel ja, nagu öeldakse, jõuda avalikkuse ette. Meil on hulganisti teooriaid ja küsimusi.“
„Nii et te ei arvesta võimalusega, et mu õde jäi ellu ja ilmus kuidagi siin välja?“
„Me ei ole midagi kindlalt väitnud, seega ei välista me midagi. Tegelikult oleme teinud järelepärimise Kanada Kuninglikule ratsapolitseile.“
„Kas seoses minu õe juhtumiga?“
„Kuulge, me pigem ei laskuks üksikasjadesse, ent on veel teisi aspekte.“
„Mis aspekte? Ma tahaksin teada.“
„Ma tean, kuidas see kõlab, kuid me ei saa teiega juurdlust arutada.“
„Ma lugesin, et leiti enesetapja hüvastijätukiri – mis seal kirjas oli?“
„Me pigem ei arutaks muid aspekte.“
„Olgu, ma tahaksin teda näha, seda naist, kes tapeti.“
Brennan vahetas Dicksoniga pilgu ja niheles toolil.
„Olukorda arvestades ei pea ma seda soovitavaks.“
Kate istus, teadmata, mida mõelda või öelda, samal ajal möödus pikk vaikusehetk.
„Me teeme kõik, mis me suudame, et isikud kindlaks teha,“ lausus Brennan viimaks. „Mul on seda halb küsida, ent kas on võimalus, et teil on ikka veel alles õe juuksehari või pääsete ligi tema hambakaardile?“
Kate vaatas Brennanile ainiti otsa.
„Ei.“
Kate pööras viivuks pilgu mujale.
„Kate, kas te olete valmis andma DNA-proovi?“
„Loomulikult, kui sellest on abi.“
„Oleks küll,“ sõnas Brennan. „Me laseme kellelgi osariigi kriminalistikaüksusest võtta vatitupsuga teie põse siseküljelt limaproov, kui oleme siin lõpetanud.“
Seejärel vaatas Brennan oma märkmeid ja küsis Kate’ilt lisa tema perekonna mineviku kohta ning kas talle meenub mingi seos Ramparti või Carl Nelsoniga.
„Ei, mingeid seoseid pole. Ma pole siin enne tänast kunagi käinud.“
„Kate, kas see mees tuleb teile mingil moel tuttav ette?“
Brennan näitas talle New Yorgi osariigi autojuhiloast tehtud suurendatud värvilist koopiat. Täishabemega mehe näost põrnitsesid jäised silmad, mees lähenes viiekümnele ja manas