Täispööre. Fern Michaels
et ta saab end tööriistakuuri peita. Ta vaatas meeletuna ringi, otsides mingit relva. Vana puitlaua vastu olid nõjatatud tugivaiad. Mõeldes, et üht neist saab kasutada odana, vinnas ühe kätte ja silmitses vaia teravat otsa.
Ta tundis Ronnie lõhna kohe selsamal hetkel, kui too uksest sisse tuli. Ronnie nägu oli sama tige nagu vahel ema oma. Ta teadis, milleks vend võimeline oli, teadis iga ta liigutust, sest Ronnie oli ajudeta ja etteaimatav.
Ronnie nägi teda turbasamblatünni taga kükitamas ja viskus tema poole, kuid Caseyl õnnestus paigale jääda. Ronnie ründas uuesti. Seekord näitas Casey enda käes vaia. Ronnie naeris oma maniakaalset naeru, mida Casey oli nii palju kordi varemgi kuulnud. See pidi jääma viimaseks korraks.
Häbi jääb temaga igaveseks.
Alatiseks.
Nagu sõrmejälg, on ka häbi osake temast.
Ta pidi olema kaval.
Ta tõstis käe, vai kindlalt käes. Ronnie sööstis ette ja haaras Casey käest, samal ajal surus Casey vaia allapoole, Ronnie reielihasesse. Ronnie karjatas heledalt, see kõlas kui naise kiljumine. Casey tõmbas vaia välja ja oli valmis uuesti lööma. Ronnie needis teda ja hoidis jalast kinni. Casey virutas uuesti vaiaga, kuid Ronnie veeretas end eest ja verine vai tabas päevinäinud laua serva.
Ronnie sööstis uuesti tema poole, käes savipott. Ta äigas sellega Caseyle vastu pead ja neiu varises põrandale. Kui Casey eemale ronis, tundis ta sooja verd mööda kaela alla nirisemas. Kus on vaiad, kus on vaiad? Ta roomas ukse poole, siis virutas Ronnie talle oma töösaapaga. Casey sai hoobi kõhtu ja tõmbus kägarasse. Ronnie ründas uuesti, kuid Casey sai taganedes eest ära.
Nüüd oli neiu kuurist väljas ja ajas end kätega kõhtu kinni hoides sirgu, et majja joosta. Ronnie tuli talle järele; Casey kuulis, kuidas vend vedas oma vigastatud jalga üle aiakuuri tahumata laudpõranda. Casey kuulis ta vandumist, kuulis selliseid sõnu, mida polnud iialgi varem kuulnud.
Ta pidi siit minema saama. Koperdades, kukkudes, suundus ta tagumise terrassi trepi poole, kus ta kokku kukkus. Ta otsis kätega terrassipiiret, et ennast sirgu tõmmata. Ronnie oli temast vähem kui kahekümne sammu kaugusel, kui Casey märkas trepi juures luuda. Võtnud kokku kogu jõu, hiivas ta selle üle käsipuu. Luuavarre katkine ots oli talle tasuks. Ta hoidis seda enda ees, see oli tema piik ja ta valmistus torkama. Luuavars ta käes lõi vankuma.
„Veel üks samm siiapoole, ja ma rammin selle sulle kurku, Ronnie. Ma räägin tõsiselt. Veel üks samm ja ma tapan su. Tapan su.“ Kas oli põhjus ta relvas või hääletoonis, kuid Ronnie aeglustas sammu, andes talle aega majja siseneda ja uks enda järel lukku panna.
Meeleheitlikult otsis ta silmadega telefoni. Seda leidmata puhkes ta nutma. Telefon võis olla kus iganes. Ema võttis selle kogu aeg endaga kaasa ja jättis siis, kuhu juhtus. Ja siis pidid nad ootama, kuni keegi helistab, et telefoni üles leida. Täna oli taas üks niisugune päev. Ei, ei, see polnud nii, ta oli ju koju tulles helistanud. Oh jumal, kuhu ma selle jätsin? Kuhu ometi?
Ainuke tuba kogu majas, millel oli lukk, oli tema tuba.
Kõht valutas meeletult. Ta suundus teisele korrusele oma turvalisse tuppa, luuavars endiselt kramplikult käes.
Ta langes voodile pikali ja märkas esimest korda ukse juurest voodini tulevat vererada. Ta vaatas voodit ja nägi vereloiku.
See oli tema veri. Ta sulges silmad ja vajus pimedusse.
Kolm tundi hiljem astus vaikse maja uksest sisse Eve Edwards. Tal oli rumal ja isegi veidi piinlik tunne. Mõelda, et sind viiakse kõrvetiste pärast haiglasse. Siiski oli see tundunud täpselt nagu südameatakk. Parem karta kui kahetseda. Kõik on nagunii Casey süü, et ta noid mune nii ohtras rasvas praadis. See tüdruk ei oska ikka mitte midagi õigesti teha. Noh, on aeg talle õpetust anda.
Peatükk 3
Sweetwateri saar
August 1997
Casey heitis veel viimase pilgu üle ruumi, mis oli viimased kümme aastat olnud ta koduks. Ta huulil mängles kurblik naeratus, silmitsedes vaimuhaigla halle seinu. Veidike mahendasid neid odavad poest ostetud pildid, mille ta oli saabudes, ühel oma vähestest selgushetkedest üles riputanud. Pildid tundusid õnnetud ja kulunud nagu ta isegi. Temast oli jäänud vaid hale vari.
Päikesevalgus immitses sisse väikesest teise korruse aknast, mille paksu klaasi kattis selline traatvõrk, nagu kasutatakse kanapuurides. Range ja paljas, ilma igasuguse kaunistuseta. Ei mingit katset karmi muljet mahendada. Ega see polnud lubatudki. Vaade oli alati üks ja seesama. Nüüd ootasid need trellid, mis teda vangis olid hoidnud, oma järgmist ohvrit.
Casey kuulis võtmete kõlinat ja teadis, et nüüd on aeg minna. Ta vaatas veel viimast korda ringi. Palju kordi oli ta mõelnud, mis tunne oleks vaimuhaiglast välja kõndida. Ta süda jõnksatas korra, kui õde Sandra asetas käe talle õlale. Nüüd oli ta soov täide minemas.
„On aeg, kullake. Tule nüüd. Kas asjad on koos?“
„Jah. Olen valmis.“ Näis, et ta oli olnud valmis juba terve igaviku.
Sandra avas ukse ja juhatas ta koridori. Selle seinu kattis praguliseks muutunud hall värv. Mõnes kohas võis näha isegi kohti, mida oli kipsiga parandatud. Kuid üks kipsilarakas ei suuda varjata aastatepikkust hooletust. Casey süda hakkas taguma, kui ta viimase sammu koridori astus. Teda haaras hirm, mis lämmatas nagu kilekott peas. Casey hingas sügavalt sisse, lootes, et see aitab äkilist hirmuhoogu leevendada. Kuidas kõik läheb? Kas ta saab väljaspool haiglat hakkama? Kas ta võetakse tavamaailmas vastu? Teades, mis teda teel vabadusse ees ootab, jäi ta seisma. Ta polnud valmis selleks emotsioonide mölluks, mis teda valdas, nii viivitas ta veel hetke, enne kui siit üksildasest hullumajast viimaks välja astub. See oli talle tuttav koht, ta oli siin kaua olnud.
Esimene, mida ta siia saabumise ajast selgelt mäletas, oli see, et teda torgati süstlanõelaga. Hääled, osad summutatud, mõned valusalt valjud, küsisid, kas ta mäletab. Ta tundis, nagu oleks ta suu vooderdatud vatiga. Ta oli nagu udus ja silmadel oli tunne, nagu oleksid nende peal kuumad telliskivid. Jalad olid rasked, loiud, kui ta neid liigutada püüdis. Ta mäletas, et liigutada oli valus. Hell ja kibe tunne. Tühi tunne. Siis tuli olematus. Tundide viisi püüdis ta keskenduda oma tühjale meeleseisundile, kuid tulemuseta.
Nädalate või võib-olla kuude pärast – ta ei mäletanud –, oli doktor Macklin ta mõneks ajaks rahule jätnud. Kuid siis tulid ravimid. Õudusunenäod. Ta oli elanud udus nii kaua, et viimased nädalad tundusid lausa ebareaalsena. Ravimeid ei antud, ta suutis tõesti mõtelda. Midagi hakkas ka meenuma. Aeglaselt oli ta hakanud tagasi saabuma reisilt musta põrguauku.
Siinsetes üksildastes ruumides kostis endiselt kadunud kaaslaste karjete kaja. Casey kuulis nende meeleheidet. Kurbust. See siin oli olnud ta kodu ja siinsed elanikud ta perekond. Ta pidi lahkuma. Ta ei saanud siia tagasi tulla.
Sandra lükkas teda õrnalt edasi, tuues ta tagasi reaalsusesse. „Mine aga, sa saad kohe välja,“ sosistas õde.
Casey tuhmrohelistes silmades sätendasid pisarad. „Ma tean, lihtsalt kurb on lahkuda.“
Toidukärude rattad kriiksusid, metallkaante kolin kajas läbi pika koridori õhukeste seinte. Proua Mullens ehk proua M, nagu mõned teda kutsusid, astus koridori just sel hetkel.
„Sa pead minema, Casey. Saame kümne minuti pärast suures saalis kokku. Su transport peaks selleks ajaks siin olema. Ja riided, ära neid unusta,“ ütles Sandra, heitis pilgu kellale ja vabandas, sest pidi minema vanemat naist abistama.
„Vaadake nüüd, proua Mullens, mida te sellega teete?“ Õe kähe hääl kõlas üle saali, kui ta võttis väikesekasvuliselt naiselt siibri.
„Ma tahan Caseyle kingituse teda. Ta on minu tüdruk, tead seda? Tema teab. Kõik teavad. Ei tea või? Sina tead?“ pöördus proua M vinguval häälel Sandra poole.
Casey vaatas pealt, kuidas Sandra viis proua M-i puhketuppa ja aitas ta ukse kõrval olevale rohelisele aukuvajunud diivanile istuma.
„Jah, proua Mullens,