Hariton Naganovi surm ja ajatus. P. I. Filimonov
Anna mäletas. Ema kirjeldus vastas üldjoontes sellele Haritoni iseloomule, mis oli ka Anna mällu talletunud. Ta oleks võib-olla valinud vähem keeruka formuleeringu, kuid jah, Hariton oli olnud toimekas natuur.
„Ja annab kohe asjalikku nõu?”
„Asi pole isegi selles. Lihtsalt ta on pärast lahkumist üht-teist ümber mõtestanud.” Anna ema, peen ja loominguline natuur, vältis sõna „surm” kasutamist, asendades seda eufemistlikult „lahkumise” ja muude sääraste derivaatidega, mistõttu mõnikord oli raske sotti saada, millest ta räägib. „Kui soovid, siis inimlikumaks muutunud. Nii et arvan, et ta saab ka sinule milleski abiks olla. Lõppude lõpuks peab isa ju tütre elus jõudumööda osalema. Keegi ei nõua temalt ei tea mida. Lihtsalt kuulaku ära ja andku nõu. Paar tühist asja, selleks ei kulu palju aega. Seda enam, et olgu muuga, kuidas on, kuid aega peaks tal nüüd rohkesti olema. Ma ei kujuta üldse ette, millega võiks seal tegelda.”
Ning jälle oli Anna sunnitud emaga nõustuma. Eluajal polnud Hariton inimlikkusega silma paistnud, niipalju kui Anna teda mäletas.
Lühidalt öeldes, igal juhul suhtus Anna ema sõnadesse vajaliku aupaklikkusega ja otsustas tõesti isaga nõu pidada. Tema isiksuse emapoolne, müstiline külg lausa kisendas selle järele, et abielluda ainult erilisel päeval. Iseloomu isapoolne külg väljendus aga selles, et Anna ei läinud mingite nõidade ega meediumide juurde (kuigi kaalus päris kaua Albert Stepanjanile helistamist, kellega, nagu juba öeldud, olid tal seotud teatud lootused), vaid sukeldus lihtsalt internetti. Oma ajastu lapsena oskas ta küllaltki kiiresti välja guugeldada kõike, mis tal vaja oli, isegi väga nappide lähteandmetega. Nii ka nüüd leidis ta üsna kiiresti tutorial´i vaimude väljaütlemistest ja sellest, kuidas nendega õigesti suhelda. Aga edasine oli juba tehnika küsimus. Joonistas suurele paberilehele tähed, ostis küünlad ja mustad markerid, vere hankimine ei ole tänapäeval samuti probleem, lihaosakonnas saab vist isegi valida, millist nimelt eelistad – kas sea, veise või veel mingit, talt isegi ei küsitud, milleks talle see, ega antud seega võimalust kasutada suurepärast, mingisuguse loomingulise inspiratsiooni ajel valmis mõeldud legendi soovist kodustes tingimustes verivorsti valmistada (kõik geniaalne on lihtne, jah). Ning istus musta neljapäeva keskööl peegli ette, järgides kõiki asjakohaseid rituaale. Kõige raskem oli just välja arvutada, millal see va must neljapäev tuleb. Kuid ka selle ülesandega sai ta hakkama, kulutades selle peale paarkümmend minutit. Kui kõik vajalikud arvud said mingisugusesse Hispaania katoliiklase tuletatud valemisse paigutatud, tuli välja, et must neljapäev langeb kord kuu teisele, kord kolmandale neljapäevale, mõnikord aga võib olla kaks korda järjest. Mõnesid formaalsusi eirates võis mustaks neljapäevaks isegi reedet lugeda. Õige kah, mõtles Anna, et ei peaks liiga kaua ootama. Formaalsusi eirama ta siiski ei hakanud. Must neljapäev, mille ta välja valis, vastas sellele määratlusele kogu oma ranguses. Keegi poleks selle kaduvuse kallal norida saanud.
Mis siis imestada, et Hariton ei lasknud end oodata. Püüdis algul oma tütart kohutada, ulgus torudes, kustutas mõned korrad küünla, kuid tüdruk polnud argade killast. Oma veri, teadagi, haistab omasugust. Ei jäänud üle muud, kui mürgeldamine jätta ja dialoogi astuda.
„Mis tahad, plika?” Anna oli kohe palunud Haritoni, et too räägiks lühikeste lausetega, sest tal on spiritismi alal vähe kogemusi ja ta ei jõua kõike üles kirjutada.
„Mul on pulmadega probleem.”
„Oleks minul sinu probleemid,” ei saanud tema kadunud isa salvamata jätta, kuid lubas ära kuulata.
Anna rääkis Haritonile oma mure ära ning too pani end tema olukorda. Palus mõtlemisaega, vajus mõtisklustesse, hakkas jälle toa erinevates nurkades ulguma ning teatas lõpuks oma otsuse.
„Pole ju mingit probleemi,” ütles ta.
„Kuidas pole? Ma ju rääkisin sulle, üksikasjaliselt.”
„Abiellu 13.13.13-ndal või siis 14.14.14-ndal, mida siin ikka mõelda.”
Ja tõesti, nii lihtne mõte polnud kuidagi Annale pähe turgatanud. Kust ta üldse selle võttis, et sääraseid päevi ei tule rohkem enne, kui alles 2020. aastal? See on see elava inimese totter lineaarne mõtlemine. Tuleb välja, et mõnikord tuleb siirduda mingisse teisse ruumi, et õppida normaalselt mõtlema.
„Oi, aga tõesti! Aitäh, paps!”
„Pole tänu väärt. Ära unusta kutsuda.”
„Sa siis saaksid?”
„Arvan, et sihukese sündmuse puhul lastakse tulema.”
Sellega oli isa ja tütre lühike infotund lõppenud. Nad on ikkagi hämmastavalt sarnased, ei mingit tundlemist, rohkem asjalikku juttu. Isegi intonatsioonid on sarnased, ehkki üks tekitas heli häälega, teine aga koputas tuhmilt vastu radiaatorit. Ikkagi on neis midagi vaevu tabatavalt ühist.
Seetõttu need, kel ei õnnestunud Haritoni elusast peast trehvata, võivad koostada küllaltki täieliku ettekujutuse tema välimusest, kui vaatavad Annat tähelepanelikult ja kujutavad seejuures ette, et ei näe enda ees mitte tütarlast, vaid noort meest. See ülesanne paistab keeruline vaid esmapilgul. Kui piisavalt pingutada ja, mis peamine, tahta, on kõik võimalik.
Hiljem juba rääkis Anna selle loo ühele Haritoni semule, kes edastas selle omakorda meile, see semu, kes tundis hobitasemel huvi okultismi vastu, konsulteeris teda väheke ja teatas muu hulgas, et mustal neljapäeval välja kutsutud vaim minetab edaspidi võime teda välja kutsunud sugulasega ükskõik mil moel kommunikeeruda. Jämedalt öeldes tähendas see, et Hariton rohkem Anna kutse peale ei tule ega mingit edasist nõu ei anna. Oleks Anna seda varem teadnud, poleks ta nii napi jutuajamisega mõistagi piirdunud, vaid oleks katsunud isast kõige-kõige-kõige kohta võimalikult palju teavet välja õngitseda. Kuid läks nii, nagu läks, mitte alati pole tagasiteed.
5. PEATÜKK
Haritoni varajane lapsepõlv ei olnud mitte millegi poolest tähelepanuväärne. Kõik oli seal nagu teistel, tema edurikas vanem polnud toona veel oma ainelise uhkuse trepimademelegi tõusnud, teisalt ei kannatanud perekond algusest peale puudust, seda tänu Haritoni vanaemale ja vanaisale, Ljudmila vanematele. Nood olid juba kuuekümnendatel pigem ebaausal kui ausal teel kahmanud endale maatüki Rannamõisas ning ajapikku kultiveerinud selle täisväärtuslikuks suvilaks, kus kasvatasid mingeid täiesti erakordse suitsuse maitsega õunu. Vanaisa Vanja ja vanaema Katja olid kuidagi kohe algusest peale omavahel kokku leppinud, et ei hakka suvilat aiamaaks muutma – see oli tolle aja kohta igatahes ebatriviaalne, võiks öelda, et isegi julge otsus, toona oli kõik, mis sind sama elutasemega kaaskodanikest eristas, paras julgustükk (ent teisest küljest, millal see pole olnud julgustükk, praegu on täpselt sama lugu) – ega kasvatama seal kõikvõimalikke juur- ja puuvilju, mis võiksid pere mustadel päevadel hädast välja aidata ja et tütrepoeg sööks enda kasvatatud naturaalseid aiasaadusi. Kuid õuntele nad ei suutnud vastu panna: algul istutasid prooviks paar puud, hiljem aga, kui asi käima läks, rajasid terve õunaaia, korrigeerides pisut oma suvekodu kontseptsiooni puhkuseks looduserüpes, mis oli seni ette näinud vaid muru ja kastmissüsteemi. Kust kohast nad selle haruldase sordi välja võlusid, sellest ajalugu vaikib, ainult et selliseid õunu ei kasvanud lähemas naabruses rohkem mitte kellelgi. Üsna pea hammustasid suvitajad oma hea õnne pähkli ise ka läbi ning ei andnud istikuid ega mingeid pookoksi enam põhimõtteliselt mitte kellelegi, isegi mitte kõige lähematele sõpradele, kes jätkasid mangumist samuti juba rohkem põhimõtte pärast.
Jerusalim Naganov on hiljem väitnud, et just tema oli ämmale ja äiale esimesena välja käinud idee hakata ebamaiseid vilju Keskturul müüma, kuid see on pigem üks neid legende, mis ta on enda kui nutika ärimehe imago toetuseks pooleldi välja mõelnud. Pooleldi seetõttu, et ta usub ka ise sageli nende juhtumuste tõelusse. Tegelikult hakkasid Nezadorinid (Ljudmila vanemad) õunu müütama kaua aega enne, kui nende ellu ilmus Jerusalim, rääkimata juba Haritonist. Mastaap ei olnud küll algul nii tootlik, milliseks see sai hiljem, kui Hariton oli juba sündinud. Esiteks suurenes puude hulk aastast aastasse ning saavutaski umbes tol ajal teatud kriitilise piiri, kus ühest küljest ei õnnestunud sihukest õunahunnikut iseseisvalt ära süüa isegi terve pere ägeda kõhulahtisuse hinnaga, mooside,