Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid. Jessica Townsend
mees püsti ja hüüdis: „Aga ta on äraneetud! See ei ole õige.” Mehe abikaasa tõmbas teda käest, püüdes teda vaigistada, aga seda polnud võimalik teha. „Kolm pakkumist? See on ennekuulmatu!” Publiku seas levis nõusolev mõmin.
Morrigan tundis, kuidas rõõm hakkas temas võbelema nagu hääbuv gaasituli. Sellel mehel oli õigus. Morrigan oli äraneetud. Mida on ühel äraneetud lapsel kolme pakkumisega peale hakata? Tal ei lubata neid kunagi vastu võtta.
Linnapea sirutas käed vaikust paludes välja. „Härra, me peame jätkama või me jääme siia kogu päevaks. Olge nüüd palun kõik tasa ja ma uurin selle äärmiselt ebatavalise sündmuste pöörde kohta pärast tseremooniat.”
Kui linnapea lootis rahu taastada, siis pidi ta pettuma, sest kui ta järgmise ümbriku kastist välja võttis, seisis sellel:
„„Jupiter North soovib teha pakkumise” … Oh, ma ei suuda seda uskuda. „Morrigan Crow’le.””
Raekojas läks lahti möll, nii lapsed kui ka vanemad hüppasid püsti, karjusid üksteisest üle ja tõmbusid näost küll roosaks, küll lillaks, nõudes, et keegi seda hullust selgitaks. Neli pakkumist! Kaks oli ebatavaline ja kolm täiesti harukordne, aga neli? Ennekuulmatu!
Avaldada oli veel kaksteist pakkumist. Linnapea vuristas need ette, kusjuures tema higisele näole ilmus kergendus iga kord, kui etteloetav nimi ei kuulunud Morriganile. Viimaks kobas ta kastipõhjas ja tõmbas välja tühja käe.
„See oli viimane ümbrik,” sõnas linnapea, sulgedes tänulikult silmad. Tema hääl värises. „Pa-palun kõigil pakkumise saanud lastel minna saali tagumisse otsa ja … ee … meie abilised juhatavad teid vestlusruumidesse, kus te … ee … kohtute oma võimalike patroonidega. Kõik teised … olen kindel, et te kõik … teate küll. See ei tähenda, nagu te poleks kõik väga võimekad ja … nojah.” Linnapea viipas kergelt publikule ja sellesse suhtuti kui lahkumise märguandesse.
Corvus vandus, et võtab midagi ette, kaebab kellegi kohtusse, kangutab linnapea tema kohalt – aga meer nõudis protokolli järgimist. Morriganile tuleb võimaldada kokkusaamine pakkujatega, kui ta seda ise soovib.
Ta soovis seda väga.
Loomulikult teadis Morrigan, et ta ei saa kunagi ühtegi pakkumist vastu võtta. Tegelikult ta teadis, et kui need salapärased võõrad avastavad, et on pakkumise teinud äraneetud lapsele, võtavad nad selle tagasi ja tõenäoliselt jooksevad väga kiiresti minema. Aga oleks ebaviisakas nendega isegi mitte kohtuda, mõtles Morrigan. Nad olid ju nii kaugele tulnud.
Mul on kahju, harjutas Morrigan oma peas, aga ma olen äraneetud laste registris. Ma suren Loojakul. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite.
Jah. Viisakas ja asjalik.
Ta juhatati lagedate seintega tuppa, kus oli laud ja selle kummalgi pool üks tool. See meenutas ülekuulamisruumi … ja Morrigan oletas, et mingil moel see nii ka oli. Patrooni ja lapse kohtumise mõte oli anda lapsele võimalus esitada nii palju küsimusi, kui ta soovis, ja patroon pidi neile ausalt vastama. See oli üks väheseid asju, mis talle oli isa igavast pakkumiste päeva kõnest meelde jäänud.
Mitte et tema mingeid küsimusi esitama hakkab, tuletas Morrigan endale meelde. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite, kordas ta mõttes kindlameelselt.
Ühel toolil istus udusulgi meenutavate pruunide juustega mees, kes ümises endamisi ühte viisi. Tal oli seljas hall ülikond ja ees traatraamidega prillid, mida ta ninalt oma kahvatu peenikese sõrmega üles lükkas. Ta naeratas rahulikult ja ootas, et Morrigan istet võtaks.
„Preili Crow. Minu nimi on härra Jones. Aitäh, et tulite minuga kokku saama.” Mees kõneles vaikselt ning korralike nappide lausetega. Tema hääl oli tuttav. „Ma esindan oma tööandjat. Ta sooviks teile sellikohta pakkuda.”
Harjutatud kõne haihtus Morrigani peast. Väike võbelus tuli tüdruku kõhtu tagasi. Üks tibatilluke optimistlik liblikas oli äsja kookonist välja pugenud. „Millist … sellikohta?”
Härra Jones naeratas. Tema tumedate väljendusrikaste silmade nurkadesse tekkisid pisikesed kurrud. „Sellikohta tema ettevõttes, Squalli tööstuses.”
„Squalli tööstuses?” kordas Morrigan kulmu kortsutades. „See tähendab, et te töötate …”
„Ezra Squalli juures. Jah. Vabariigi kõige mõjuvõimsama inimese juures.” Mees pööras pilgu lauale. „Õigemini mõjuvõimult teisel kohal oleva inimese juures. Esimene on meie austatud president.”
Äkki jõudis Morriganile kohale, kus ta oli seda häält kuulnud. See oli toosama mees, kes oli raadios rääkinud vunderi nappusest.
Ta nägi välja täpselt selline, nagu pidi, mõtles tüdruk – tõsine ja korralik. Maitsekas. Valged peenikesed käed enda ees kindlalt ristatud, nahk nii kahvatu, et see oli peaaegu läbipaistev. Ta ei olnud kohutavalt noor. Aga ta ei olnud ka vana. Temas polnud midagi korratut, mitte midagi, mis tema laitmatult klanitud välimust rikuks, kui välja arvata vasakut kulmu poolitav peenike valge arm ja hõbehallid juuksed meelekohtadel. Isegi tema liigutused olid täpsed ja kaalutletud, nagu tal ei jätkuks tarbetute liigutuste jaoks energiat. Täiuslikult vaoshoitud mees.
Morrigan tõmbas silmad kissi. „Mida mõjuvõimult teine mees vabariigis küll minust tahab?”
„See pole minu asi öelda, miks härra Squall tahab seda, mida ta tahab,” lausus härra Jones, haakides oma käed korraks teineteise küljest lahti, et taas prille kohendada. „Mina olen üksnes tema assistent. Mina viin tema soove ellu. Praegu soovib ta, et teist saaks tema õpilane, preili Crow … ja tema pärija.”
„Tema pärija? Mida see tähendab?”
„See tähendab, et ta soovib ühel päeval näha teid enda asemel Squalli tööstuse eesotsas; oleksite rikkam ja mõjuvõimsam, kui suudate ka oma kõige pöörasemates unistustes ette kujutada, ning juhiksite kõige vägevamat, tähtsamat ja tulusamat ettevõtet, mida on iial nähtud.”
Morrigan pilgutas silmi. „Kodus ei lubata mul isegi ümbrikuid kinni kleepida.”
See paistis härra Jonesile nalja tegevat. „Ma ei usu, et te ka Squalli tööstuses ümbrikuid kinni kleepima hakkate.”
„Mida ma seal siis teeksin?” Morriganil polnud aimugi, mis teda sellist küsimust esitama sundis. Ta püüdis meenutada, mida oli ennist öelda kavatsenud. Midagi selle kohta, et ta on äraneetud … Aitäh, et tulite …
„Te õpite impeeriumit valitsema, preili Crow. Ja te õpite seda parima käest. Härra Squall on hiilgava mõistusega ja andekas mees. Ta õpetab teile kõike, mida teab, asju, mida ta pole ühelegi elavale hingele õpetanud.”
„Isegi mitte teile?”
Härra Jones naeris vaikselt. „Eriti mitte mulle. Selliõpingute lõpus hakkate teie juhtima Squalli tööstuse kaevandamise, masinaehituse, tootmise ja tehnoloogia sektoreid. Rohkem kui sadat tuhandet töötajat üle terve vabariigi. Kes kõik annavad aru teile.”
Morriganil läksid silmad suureks.
„Iga kodanik ja majapidamine siin riigis on teile tänu võlgu. Teist saab nende päästeingel – see, kes annab neile soojust, energiat, toitu, meelelahutust. Iga nende vajadus, iga soov … kõik need sõltuvad vunderi kasutamisest ja täidetakse Squalli tööstuse tublide inimeste abil. Teie abil.”
Mehe hääl oli muutunud nii vaikseks, et see oli peaaegu sosin. Morrigan kummardus lähemale.
„Ezra Squall on rahva suurim kangelane,” jätkas mees. „Enamgi veel – ta on nende helde jumal, nende kõikide mugavuste ja õnne allikas. Ainuke elav inimene, kes oskab vunderit kaevandada, jagada ja hallata. Meie vabariik sõltub täielikult temast.”
Härra Jonesi silmadesse oli tekkinud fanaatiline läige. Üks tema suunurk kerkis kummaliseks muigeks. Morrigan tõmbus tagasi. Ta mõtiskles endamisi, kas härra Jones armastab Ezra Squalli või kardab teda või tahab ise Ezra Squall olla. Või kõike kolme korraga.
„Kujutage