Keelatud ööd vikondiga. Julia Justiss
sellele ühtegi selgitust. Leedi Margaret polnud traditsioonilises mõttes iludus. Ta juuksed olid kastanpruunid, mitte kuldsed, ta oli pigem keskmisest pikem, nägu piklik, mitte ovaalne, lopsakate huulte ja kaunikujulise ninaga, mida katsid tedretähnid. Aga millegi tõttu nendes erksates rohelistes silmades oli löönud lõkkele füüsiline kirg, mis läks otse Gilesi kubemesse ja tõmbas teda selle naise poole nagu janust meest jaheda selge oja poole.
Kuigi Giles oli liiga kibedalt teadlik ema saatusest, et kunagi elumeheks hakata, oli ta vaevalt kogenematu, ta oli nautinud omajagu diskreetseid suhteid, kuid olnud alati ettevaatlik, et daami kaitsta. Ta polnud mõni äsja ülikooli lõpetanud roheline noormees, kellelt kütkestav daam võiks jalad alt lüüa.
Ta ei osanud lühidalt öelda, mis teda leedi Margareti juures nii põhjalikult rabanud oli.
Ta teadis, et otsib naise uuesti üles, kui ka vaid selleks, et näha, kas ootamatu reaktsioon ka teist korda ilmneb. Või juhtub nii, et lähemal tutvusel ei tundu leedi Margareti veetlus enam sugugi märkimisväärsem kui iga teise kauni ja intelligentse daami oma.
Ta peatus hetkeks, kortsutades kulmu. Kuigi leedi Margaret oli rõhutatult suhet eitanud, pidi ajalehtede hinnang tema ja George’i võimaliku abiellumise kohta millelgi põhinema – väga võimalik, et poolvenna sõnadel. Tähtsasse poliitilisse perekonda abiellumine oleks just üks neist asjust, mida George näeks mõistliku sammuna karjääriredelil valitsusjuhi ametikoha poole, mida ta ihkas.
Auhinnakana, mida ta vahetuskaubana oma kanalasse panna soovib. Giles meenutas itsitades neid sõnu. Leedi Margaret vääris kindlasti enamat.
Kui suhtlemine naisega, keda George ehk enda omaks pidas, põhjustab probleeme, siis olgu nii. Selle võluva daami jahtimine sõltub vaid tema – ja naise – soovidest.
Teine peatükk
Nädal aega hiljem juhatas ülemteener leedi Margareti eesmisse külalistuppa Grosvenor Square’il asuvas linnamajas, kus elas tema vanatädi, lesestunud krahvinna Sayleford. „Ma palusin tuua meile kehakinnituseks kannutäie teed ja taldriku küpsiseid,“ teatas vanatädi, kui oli põsele suudluse saanud. „Sea end kenasti sisse ja räägi mulle kõik Chellinghami kampaania kohta.“
Nagu vanatädi hästi teadis, eelistas Maggie vestlusteemana tavaliselt valimisi. Ja kuigi ta oli pea lõhkemas uudishimust Giles Hadley kohta, ei tahtnud ta lasta tekkida küsimustel – millele tal vastuseid polnud –, millega tädi Lilly teda kindlasti pommitaks, kui ta lükkaks poliitika teemal vestlemise edasi selleks, et härrasmehe kohta pärida.
Seega, kuigi ta tundis rabavalt vähe huvi Chellinghami tulemuste edastamise kohta, kirjeldas ta kohusetundlikult ja lühidalt, mis kampaania ajal toimunud oli.
„Rõõm kuulda, et Armsburn koha säilitas,“ ütles vanatädi. „Minu allikad, kel parlamendis tutvusi, kõnelevad, et Grey valitsuse üks peamisi eesmärke on elimineerida väikelinnad nagu Chellingham, mida kontrollivad kohalikud maaomanikud.“
„Jah, ja ma kardan, et see on üsna kindel, et selline seadus vastu võetakse. Maakond oli tulvil sütitavat ilukõnet! Isegi muidu rahulikus Chellinghamis oli ärevust tekitav… segadus.“
„Segadus?“ kordas vanatädi kulmu kortsutades. „Mida sa sellega mõtled? Sa polnud ometi ohus!“
„Ei, tegelikult mitte. Oh, tänaval, minu kaariku kõrval, oli kähmlus kahe rivaalitseva osapoole vahel, kellest mõned oli tarbinud rohkem õlut, kui neile hea oleks olnud,“ tunnistas ta. „Igal juhul päästis mind kiiresti kõige võluvam härrasmees.“
Vanatädi kulmud tõmbusid veelgi enam kortsu. „Kus Michael ja Proctor olid? Ma oleksin arvanud, et nemad su päästavad, kui see vajalikuks peaks osutuma.“
„Nad olid ühes teises kogunemiskohas, kui see vahejuhtum aset leidis.“
„Sinu isa ei rõõmusta seda kuuldes.“
„Ei, aga midagi halba ei juhtunud, nii et sa ei tohi talle rääkida.“
Vanatädi silmitses teda pika hetke, enne kui noogutas. „Hea küll, kui sa seda soovid. Kes see „võluv härrasmees“ siis oli, kes sind kaitses, kui su lähedased ei suutnud oma kohust täita?“
„Üks parlamendiliige – opositsioonist tegelikult.“ Ta püüdis kõlada võimalikult ükskõiksena ja ütles: „Härra Giles Hadley.“
Vanatädi silmad läksid pärani. „Giles Hadley – kas sa mõtled vikont Lyndlingtoni?“
Maggie noogutas kinnituseks ja vanatädi jätkas: „Oh taevas! Võluv, ütlesid sa? Toorid väidavad, et ta on saatana kehastus!“
„Tema poolvend näitab teda sageli selles valguses. Aga papa imetleb teda ja ma usaldan papa arvamust palju rohkem. See muutis mind siiski uudishimulikuks – erinevus papa ja venna suhtumises temasse – ja mind paneb imestama, mis perekonda nii lõhestanud on. Ma olen kindel, et papa teab, aga ma ei arvanud, et ta mulle eriti palju räägib.“ Ta naeratas vanatädile laialt. „Samas ma teadsin, et sina räägiksid mulle kõik!“
„Mida sa Hadleyst arvasid?“ kõlas vastuseks ootamatu küsimus.
Maggiele tuli küsimus üllatusena ja ta leidis end oma pahameeleks punastamast. „Ma arvan, et see on ilmselge, et ta oli minu arvates veetlev.“
Vanatädi kergitas kulme, üleannetu sädelus silmades. „Kuna mulle ei meenu, et sa kunagi mõne härrasmehe kohta pärinud oleksid, siis seda ma olin juba arvanud. Suurepärane! Sellest on juba kuus aastat, kui sa Robbie kaotasid. Seda on enam kui piisavalt, et sa eluga edasi läheksid.“
„Ära seda mõtle, tädi Lilly!“ protesteeris Maggie kätt tõstes. „Ma ei otsi endale uut abikaasat!“
„Miks mitte? Sa oled ikka veel noor ja kütkestav ja sul oleks ammugi aeg saada üle oma pettumusest Sir Francise pärast. Ja leinast.“
Maggie oli kunagi lootnud, et Sir Francis aitab tal ehk leinast üle saada – ja vaata, kui katastroofiliselt see lõppenud oli. Mõlemad episoodid olid tema jaoks ikka veel liiga valusad, et neid arutada, seega eiras ta küsimust ja ütles hoopis: „Minu arvates oli Giles Hadley… paeluv, muud midagi. Tema mõjuvad sinised silmad vaataksid kui sügavale sinu sisse. Teda iseloomustab rahutu energia, tajutav viha pealispinna all hiilimas, rääkimata tema üsna radikaalsetest poliitilistest vaadetest, nii palju kui ma aru saan. Ta erineb kindlasti kõigist teistest härrasmeestest, keda ma tundnud olen! Ja jah, ta on minu arvates… veetlev. Aga ma ei kavatse midagi rumalat teha.“
Vanatädi vaatas teda kaalutlevalt. „Sa oled nüüd lesk. Ma pole rumaluse poolt, aga diskreetseks jäädes võid sa teha kõike, mida tahad – abiellu või mitte.“
„Praegu tahaksin ma vaid tema olukorrast rohkem teada. On üsna ilmselge, et poolvend vihkab teda. Mitte, et ma temast George’iga rääkinud oleksin, aga kunagi kui opositsioon jutuks tuleb, ei jäta ta võimalust kasutamata, et oma poolvenda salvata. Ma kahtlustan, et suur osa tema tusasusest tuleneb teadmisest, et vikont on pärija, kuigi George on vend, keda nende isa eelistab. Aga miks, tädi Lilly? Mis selle perekonna vahele mõra lõi?“
„See on vana ja üsna huvitav skandaal.“
„Mille kohta sa kõiki üksikasju tead, ma olen selles kindel.“
„Muidugi.“ Vanatädi naeratas. „Mis muud eelist on nii pikal elul ühiskonna keskmes?“
„Noh – mis siis juhtus?“
„See sai alguse aastate eest, kohe pärast seda, kui praegune krahv pärijaks sai. Tema ja ta parim sõber kurameerisid sama naisega – Giles Hadley emaga. Naine armastas sõpra, mitte noort krahvi, aga sõber oli noorem poeg, kel polnud tiitlit ega sissetulekut, ja Randall Hadleyl, kes oli juba lord Telbridge, olid mõlemad. Sõber kavatses minna Indiasse varandust teenima, ent tütarlapse perekond, kes oli suurtes rahalistes raskustes, ei lasknud tal oodata võimalust, et mees võiks ühel päeval rikkurina naasta. Mõistetav tõesti – mees võis sama hästi ka palavikku surra või mõnes kohalikus sõjas tapetud saada. Nad survestasid tüdrukut Telbridge’iga abielluma, mida ta ka tegi kümme päeva