PS. Pariisist. Марк Леви
et kirjutada järgmine romaan, või vähemalt üritada seda teha. Kuidas võiks Arthuril midagi selle vastu olla?
„Kui sa seda tõesti tahad. See tähendab, sa tegid ju minu heaks sedasama, kui mul olid rasked ajad ja ma põgenesin Pariisi. Niisiis… kuhu sa täpsemalt lähed?“
Paul polnud ise sellele üldse mõelnud ja haaras sõnasabast kinni:
„Pariisi. Sa rääkisid sellest nii palju. Valguse Linn, kõik need imed, bistrood, sillad, melu, naised… Kes teab, kui mul on õnne, võib-olla leian üles selle imelise floristi, kellest ma nii palju olen kuulnud.“
„Võib-olla,“ vastas Arthur tõredalt. „Aga ega kõik nii imeline polnudki, eks ma püüdsin ka ju muljet jätta.“
„Sellepärast, et sa olid tollal segaduses. Ma lihtsalt vajan uut keskkonda… et midagi muuta, et loomemahlad saaksid voolama hakata.“
„Kui sa tõesti tahad sellepärast minna, siis on mul sinu pärast hea meel. Ja millal sa lahkud?“
„Sööme täna sinu juures õhtust. Sa võid kutsuda Pilguezi ja ta naise, nii et kogu punt oleks koos, et hüvasti jätta. Ja homme sõidan Prantsusmaale!“
Pauli plaan kahtlemata kurvastas Arthurit. Paul teadis, et vana sõber oleks tahtnud vastu vaielda või püüda teda veenda, et büroo jaoks oleks parem, kui ta mõne kuu ootaks. Kui nende rollid oleks olnud vastupidised, siis Paul oleks muidugi teinud kõik, mis tema võimuses, et aidata, teades, et töö teeb end ise.
Pärast hüvastijättu läks Paul koju, olles äärmiselt häiritud. Mis talle ometi pähe tuli? Pariisi kolida! Üksi!
Ta kõndis mööda oma korterit edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda selle hullumeelse ja ootamatu põgenemise plusspooli. Arthur oli seda teinud, miks siis mitte tema? Teine argument, mis oli isegi veenvam kui esimene, puudutas pariisitaride võlusid. Ja kolmas oli lõpuks see, et tegelikult ta võiski ju püüda teise romaani kirjutada… mida ta ei avaldaks… või avaldaks vaid välismaal. Sel moel saaks ta San Franciscosse naasta, kui asi on maha rahunenud. Kui kõik oli öeldud ja tehtud, jäi kõlama vaid üks argument: kirjanik… ameeriklane… vallaline… Pariisis!
Ja Pariisis, kus Paul oli nüüd elanud viimased seitse aastat, oli ta kirjutanud veel viis romaani. Kasvav valvsus pariisitaride suhtes, kelle tujud ta leidis olevat arusaamatud, sundis valima tsölibaadi. Või ehk täpsemalt öeldes: tsölibaat oli valinud tema.
Ta viis romaani polnud nii edukad, kui ta oli lootnud. Ei Euroopas ega Ühendriikides. Mingil põhjusel olid need aga väga populaarsed Aasias, eriti Koreas.
Viimased viis aastat oli Paul olnud romantilistes suhetes oma korealasest tõlkijaga. Kaks korda aastas oli Kyong tema juures nädal aega külas, ei kunagi pikemalt. Naine armastas vaikust, aga Paul just seda koledal kombel kartis. Vahel kujutas ta ette, et oli hakanud kirjutama just selleks, et täita vaikust, samamoodi kui tint täitis tühja lehekülje. Paul ja Kyong veetsid igal aastal koos neliteist ja pool päeva, kaasa arvatud sõidud lennujaama ja tagasi.
Kui Kyong oli tema juures, veetis Paul tunde teda vaadates, ilma et oleks aru saanud, kas naine on väga ilus või näib ta ilus vaid tema silmis. Kyongile meeldis, kui Paul teda ihaldaval pilgul vaatas, ja mees oli temasse armunud rohkem, kui tahtis tunnistada. Ainus probleem oli see, et kui nad koos olid, ei suutnud Paul leida õigeid sõnu, ehkki sõnade leidmine ei oleks tohtinud olla talle probleem – ning samuti naine.
Kuigi nad teineteist eriti tihti ei näinud, olid kummalgi oma harjumused. Kui naine oli Pariisis, meelis Paulile käia Rue Apollinaire’il kinos, justkui see oleks olulisem kui film, talle meeldis jalutada üle Pont des Arts’i silla ja süüa Berthillonis jäätist, isegi keset talve. Tundus, et Kyongile meeldis kõik see rohkem kui Pauli romaanid, ehkki just need olid nad kokku viinud.
Kyong jäi Pauli mõtetesse, kui teda Pariisis polnud, ja oli nii isegi rohkem kohal. Miks ta naise järele nii väga igatses?
Kohe, kui Paul oli käsikirja lõpetanud, alustas Kyong oma esimest nädalast külaskäiku. Ta ei tundnud üldse väsimust, mis oleks iga normaalse inimese puhul, kes on äsja kaksteist tundi reisinud, olnud loomulik, tema nägi välja alati värske ja puhanud. Pärast lihtsat hommikusööki, mis koosnes munast majoneesiga, saiaviilust ja klaasist shandy’st (mis oli võib-olla reisiväsimuse imeravim – Paul arvas, et peab seda kindlasti millalgi proovima), mida naine samuti alati sõi ühes ja samas kohvikus Rue de Bretagne’i ja Rue Charlot’ nurgal, läksid nad Pauli korterisse. Kyong käis duši all ja istus seejärel Pauli laua taha ta uut käiskirja lugema. Paul istus voodi jalutsis ja vaatas teda. See oli vaieldamatult täielik aja raiskamine, sest lugemisel jäi naise nägu ilmetuks. Paulile tundus, et küsimus, kas naine tahab olla ta käte vahel, sõltub sellest, kuidas ta romaani hindab. Justkui naise pakkumine „sõprus ja võib-olla midagi rohkemat“ tuleks tõlkida „rohkemat, kui su peatükid mulle meeldivad“. Seetõttu – selle asemel, et oodata sõnaselget tagasisidet tõlkijalt, kes vastutas ta põhilise sissetuleku eest (sest Paul elas oma koreakeelsetest tõlgetest) – istus Paul liikumatult paigal kuni hetkeni, mil naine talle andus.
Paulile meeldis kirjutada ja elada välismaal. Talle meeldisid Kyongi külaskäigud kaks korda aastas. Kui poleks olnud tõsiasja, et selle hind oli üksindus kogu ülejäänud aasta, oleks ta arvanud, et ta uus elu on peaaegu täiuslik.
Klaasuks avanes ja Paul ohkas kergendunult.
Arthur lükkas pagasikäru ja Lauren lehvitas.
4
Mia avas silmad ja sirutas end. Tal läks mõni hetk aega, et aru saada, kus ta üldse on, nii geograafilises kui emotsionaalses mõttes. Ta ronis voodist välja, avas magamistoa ukse ja läks Daisyt otsima. Aga korter oli tühi.
Köögiletil ootas teda hommikusöök ning selle juures vanal savitassil oli kiri:
Tundus, et sa vajad und. Kui valmis oled, tule restorani.
Mia pani kannu tulele ja sammus akna juurde. Päevavalgel oli vaade veelgi vapustavam ning tänavad olid tulvil kunstnikke ja kohalikke elanikke, kes läksid turule, kaugemal katuste kohal märkas ta Sacré-Cœuri kiriku kuplit. Ta mõtles, mida hakata peale nii selle päevaga kui ka järgmistega. Ta vaatas ahjukella ja püüdis ette kujutada, mida David praegu teeb; kas ta on üksi või võtab Mia puudumisest viimast. Kas ta tegi õigesti, et lahkus, lootes, et mees hakkab tema järele igatsema? Kas poleks olnud parem jääda ja proovida kinni püüda seda, mis oli läinud?
Mia ei teadnud, mida ta tahab, küll aga seda, mida enam ei taha. Ootamist, vaikust, kahtlusi. Ta tahtis tagasi saada oma elutahte ega tahtnud enam ärgata pidevas ärevuses.
Taevas oli hall, aga vähemalt ei sadanud. See on hea algus. Ta otsustas, et ei lähe Daisy juurde; selle asemel kõnnib Montmartre’il ringi, astub poodidesse sisse, võib-olla isegi laseb mõnel karikaturistil endast pildi joonistada. Täielik kitš, muidugi, aga just seda ta tahtiski teha. Prantsusmaal tunnevad teda ära vähesed. Ta kavatses võtta oma vabadusest kõik, mis võimalik.
Mia soris oma reisikotis, leidis sobivad rõivad ja andis seejärel järele kiusatusele oma parima sõbra korterit lähemalt uurida. Ta heitis pilgu valgeks värvitud raamatukapile, mille riiulid ägasid raamatute raskuse all. Ta näppas sigareti pakist, mille keegi oli kohvilauale jätnud, otsides vihjet, mis oleks paljastanud selle omaniku. Kas see oli mees? Sõber? Armuke? Kummaline, et Daisy polnud midagi öelnud. Paljas mõte sellest, et Daisy jagab kellegagi oma elu, tekitas Mias jälle soovi Davidile helistada, minna tagasi aega, kui mehele oli silma jäänud algaja näitlejanna. Ilmselt polnud see Davidi esimene armulugu, aga see, et ta seisis abituna kõrval, kui see välja tuli, oli leebelt väljendudes julm kogemus. Rõdul läitis ta sigareti ja jälgis, kuidas see sõrmede vahel põles.
Ta läks tagasi korterisse ja istus Daisy laua taha. Arvutiekraan oli lukus.
Mia kirjutas sõbrale:
Mis su salasõna on? Ma pean oma meile vaatama.
Kas sa ei saaks seda telefoniga teha?
Ei saa, kui olen välismaal…
Haa! Kitsipung!
Kas