Lõõmav maailm. Сири Хустведт
Ma ei osanud oma ema teha. See juhtus hiljem. Oli keeruline kujutada inimest, kelle sees ma kunagi olin olnud.
Ma ei pidanud teda jahtima.
Ma jahtisin mehi, huilates: „Vaata mind!”
Meie mõtteid täidavad kogu aeg olematud, võimatud, kujuteldavad objektid, ent kunstis liiguvad need seestpoolt väljapoole, sõnad ja kujundid ületavad piiri. Lugesin noil päevil kõrgete akende ja veele avaneva vaatega suure toa diivanil lebades palju Husserlit: cogitationes on esmased absoluutsed antused. Husserl armastas Descartes’i ja tal olid omad teadvusevood, nagu ka William Jamesil (kellest ta oma loengutes rääkis), mis jooksid üksteisest mööda ja üle ja läbi, ning Husserl kinnitas, et empaatia on teadmiste sügavam vorm.[1.] Husserli õpilane Edith Stein on parim seda teemat käsitlenud filosoof ja ta elaski oma sõnade järgi.[2.] Filosoofiat on raske kujutada. Hakkasin mõtlema, kas ma oskaksin esitada näiteks empaatiat, ehitada empaatiakasti. Sirgeldasin paberile selle sisu võimalikud vormid. Tegin märkmeid. Ümisesin. Kuulasin palju „Matteuse passiooni”. Mõistsin, et mu vabadus on saabunud. Minu teel polnud ees midagi ega kedagi peale Burdeni enda koorma. Tulevik ees valla, pani puuduva haigutav tühik mul pea ringi käima, muutis mind rahutuks ja tõstis aeg-ajalt pilvedeni, otsekui oleksin kanepit tõmmanud, kuigi ei olnud. Olin omaenda väikese Brooklyni lääni valitseja, rikas lesknaine, tited ja põngerjad ja teismelised ammu minevikku jäänud, ning minu aju kubises ideedest.
Kuid siis saabus öine üksildus, rahutu igatsus millegi järele, mis meenutas mulle minu üksioleku aastaid oma esimeses linnakorteris, kui ma Cooper Unionis käisin. Paiskusin tagasi oma noorema mina, üksildase kunstitudengi juurde, kelle tulevikuihalused olid ebamäärased, hõlmates miskil moel nii kuulsust kui ka armastust. Hakkasin mõistma, et tunded, mida olin omistanud oma noorusele, ei kuulunud tegelikult selle eluperioodi juurde. Erutus, mida ma tundsin pärast pikka tööpäeva, oli sama rahutus, mida olin tundnud inimesena, kes on alles lapsepõlve selja taha jätnud. Igatsesin Kedagi, mingit võimalikku tegelast, kellega allesjäänud tunde veeta. Felix, vana sõber ja vestluskaaslane, peenetundeline, puiklev, salvav, flirtiv, lahke Felix oli läinud. Sa oled mind täiesti hulluks ajanud! (Olin puhuti hüsteerik.) Aga ega selleni kunagi ei jõutud. Minu mõistus oli alles jäänud ja tema oma ka ning me olime püüdnud tehtud kahju pidevalt heastada. Enam polnud midagi heaks teha. Midagi parandada. Polnud Felixit. Püüdsin meeleheitlikult seda tühimikku hoomata ning asjaolu, et olin hakanud seda teadvustama kui tegelikkust, võttis tolle teise tühja olendi vormi, täitis lünga, augu meeltes, kuid selle augu nimi polnud Felix.
Ja nii oli mul tekkinud harjumus minna Sunny baari, istuda seal ja vaadata inimesi ja kuulata neid rääkimas, saada nende häältest lohutust. Mõnikord mängiti muusikat. Kord kuulsin, kuidas loeti luulet, ja pärast vesteldi luuletajaga, kellel olid suured silmad ja punaseks värvitud suu, kes oli isegi Ethanist palju noorem, ning kuigi minu meelest olid tema värsid kohutavad, meeldis ta mulle siiski. Ta ütles oma nime olevat April Rain ja ma arvasin, et ta oli selle nime peale tulnud luuletades. Tüdrukul oli kaasas suur lahtise lukuga õlapaun ning ta oli selle külge paar sviitrit ja kübara sidunud, ning kui ta oma laadungi üles tõstis ja end minekule sättis, ütlesin talle, et ta näeb välja nagu sisserännanu, kes komberdab 1867. aastal kailt maale, ja tema selgitas mulle, et magab sõbra juures diivanil, sest tal hetkel päris kodu ei ole, ning ma tõin ta oma koju.
April Rain, väike valge tüdruk, kellel olid küünarvartel linde kujutavad tätoveeringud ja kelle luuletustes oli hunnikute viisi klaasikilde, mis aeg-ajalt lõikasid sisse ja panid verd jooksma, oli esimene kunstnik minu residentsis. Ta ei jäänud kauemaks kui nädalaks. Ühel õhtul leidis ta Sunny baarist mingi sasitud olekuga dändi ja tagasi ta ei tulnudki, kuid kuni ta minu juures elas, meeldis mulle tema lähedus ning tema juuresolek aitas ära hoida õhtul peale tükkivaid piinu. Vaadates preili Raini pehmet palet ja ümaraid põski, kui me sõime läätsi või küpsetatud juurvilju (ta oli taimetoitlane) ning lobisesime Bingeni Hildegardist või Christopher Smartist, unustasin, milline ma ise välja näen. Unustasin, et mul on kortsud, rinnad, mis vajavad ülevalhoidmiseks tugevat rinnahoidjat, ja keskealise kõht, mis tungib esile nagu melon. Selline mälukaotus on meie igapäevaelu fenomenoloogia: me ei näe iseennast ja see, mida me näeme, muutub meiks endiks alles siis, kui me seda vaatame. Ühel õhtul pärast seda, kui olin oma kahekümne kahe aastasele poetessile head ööd soovinud, heitsin enne voodisseminekut pilgu peeglisse, mu oma nägu üllatas mind ja ma puhkesin nutma. Felix armastas seda vananevat lõusta, mõtlesin. Ta ülistas ja silitas seda. Nüüd ei ole kedagi, kes seda armastaks.
See võis olla enesehaletsus – tunne, et olin muutunud liiga inetuks, et ühegi mehe voodit soojendada –, mis ärgitas mind mõttele, et mõningatel minu loodud olenditel on vaja veidike soojendust. Minu ema armastas elektrilisi madratsikatteid, mis soojendasid teda öö otsa; probleem, nagu ta seda seletas, oli tema aeglases vereringes ja kangestunud jalgades. Mu veri ei voola, vaid roomab ringi, ning tundub, et varvasteni see ei jõuagi. Mu vanemate madratsikate oli kaheosaline, üks kummagi voodipoole jaoks. Ema keeras alati enda osa termostaadi kuue pügala peale ja jälgis, et isa pool oleks välja lülitatud, et too magades ära ei hauduks. Pärast isa surma tõstis ema oma poole kuumuse kümne peale, kuid jättis isa poole külmaks, umbes nagu mälestusjaheduseks. Minu figuuride jaoks polnud eritehnoloogiat tarvis, kuigi ma jändasin juhtmestikuga kaua, enne kui sellega päris rahule jäin. Alustasin Felixi elusuurusest kujutisest, see oli idee temast, mitte tema koopia: katsin ta täistopitud kõhetu kuju kangaga, mille värvisin sinise-rohelisekirjuks, lisades veidi kollast ja tupsutades peale punast – inimene kui lõuend –, ning tema pealaele kinnitasin lühikesed valged juuksetutid. Kui ma ta vooluvõrku lülitasin, tõusis tema pehmes kehas palavik.
Sellest saadud nauding oli naeruväärne. Ma ei osanud siis öelda, miks see kuum olend mind rõõmuga täitis, kuid nii see oli. Puudutasin ettevaatlikult ta värvitud külgi ja tunnetasin tema soojust. Võtsin tal ümber kinni. Sättisin ta diivanile enda kõrvale. Kutsusin teda oma üleminekuobjektiks. Aven jumaldas teda. Ethan vihkas. Maisie talus. Rachelit Felix ja teised kujud küll lõbustasid, ent ühtlasi muutsid tõsiseks. Ta tahtis, et ma prooviksin jälle midagi galerii jaoks teha, üritaksin nagu Willy Loman, müüksin toodangu maha ja saaksin tähelepanu, suure tähelepanu osaliseks. Kuid kas polnud nad oma arvamust juba palju kordi avaldanud? Mitte keegi ei tahtnud proua Lordi käsitööd ja nukukesi. Kes ma ometi olin, mingi püha Sebastian või?
Rääkisin oma figuuridele mõeldud küttemehhanismist parasjagu doktor Fertigile, kui mulle torkas pähe mu vaimustuse tõenäoline põhjus. Anima. Animeerimine.
Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse; nõnda sai inimene elavaks hingeks.[3.]
See oli jabur. Harry Burden, selle ateljee pooljumal, püüdis ikka ja jälle taaselustada oma surnud abikaasat ja isa, leinamasinavärk aina vurisemas, kui ta seal õmbles ja toppis ja juhtmestas ja saagis ja vormis ja tinutas, aga see aitas. See aitas, ja ma olin jõudnud olukorda, kus võtsin vastu igasugust abi.
Pärast palavikuliselt pöörast aastat abikaasa ja isa, võiks ehk öelda, et abikisa kujudega mässamist hakkasin mõtisklema nende olendite üle, kes elasid minu mälestustes ja kes ei olnud mitte tegelikud isikud, vaid laenatud minu suurest raamatukogust. Ma ei pea silmas üksnes tegelaskujusid, vaid ka ideid, hääli, vorme, figuure, sõnastatud mõtteid, sõnastamata tundeid. Nimetaksin neid metamorfideks ning need võiksid olla jahedad või soojad või kuumad või toatemperatuuril.
See võis olla April Rain, kes rääkis teistele meie kandis ringi liikuvatele noortele vandersellidele, et mul on vabu tube ja voodeid, kuid tõenäolisemalt oli see Edgar Holloway III, põgenik Upper East Side’ist ja Ethani muusikust sõber, kellel oli kolledži lõpetamisest mitu aastat möödas ja kes otsis tööd, et jõuda lähemale oma unistustele rokkstaarielust. Edgarist sai minu abiline ehitustöödel. Ta oli jässakas poiss püstise ninaga, mis näis tema näo jaoks liiga väike ning tugev, kuulekas ja kiire õppija, kui asi puudutas ehitamist ja ehitusmaterjale. Mis aga puudutas vestlemist, siis selles oli ta üsnagi tuhm, ent see vabastas mind igasugusest vajadusest tema meelt lahutada või seletada lahti oma tubade või neisse paigutatud olevuste tähendusi.