Miniaturist. Jessie Burton
võtma hilines. Ta räägib ainult oma õega, Nella aga on sunnitud kleidikäised üles käärima, et neid mitte õlise kalaga ära määrida. Otto lastakse vabaks ja ta teeb kummarduse, sõrmed hoolikalt paberilehti pigistamas. „Hoolitse selle eest, Otto,” käsib Johannes. „Ja täna minu poolt.” Nella mõtiskleb, kas ka Johannese äripartneril on Otto moodi teener, või on Otto linnas ainus omataoline. Tütarlaps otsib Otto näost vähimatki ebamugavuse märki, kuid mees näib enesekindel ja oskaja.
Kullakangide hinnad, maalid kui raha, mõne Bataaviast toodava kauba pakkijate lohakus – Marin neelab innukalt Johannese hoopis mahlakamaid maiuspalu. Kui mees ka paistab millegi suhtes tõrges, korjab Marin, mida saab, nagu oleks see au, millest võidakse teda ilma jätta. Ta kogub jutukillukesi tubakamüügi, siidi ja kohvi, kaneeli ja soola kohta. Mees jutustab šogunaadi uutest piirangutest kulla ja hõbeda väljaveole Dejimast, kahjust, mida need pikapeale võivad põhjustada, ja VOC-i otsusest, et kasum on uhkusest tähtsam.
Nella tunneb end kõigist uutest teadmistest üsna purjus, kuid Marini pea paistab püsivat kaine. Mida kuulukse Bantami sultaniga sõlmitud pipraleppe kohta ja mida see VOC-i jaoks tähendab? Johannes jutustab õele nelgipuukasvatajate mässudest Ambonis, kus maa on VOC-i nõudel üle mõõdu ja määra puid täis istutatud. Kui Marin nõuab täpset aruannet sealsete rahutuste põhjuste kohta, tõmbab mees näo krimpsu. „Marin, praeguseks on olukord kindlasti muutunud ja me ei tea midagi.”
„Ja see, Johannes, osutubki liiga tihti probleemiks.” Marin uurib vennalt mingi Lombardia rätsepalt kuuldud siidijutu kohta. „Kes seal sisseveoõiguse võitis?”
„Ma unustasin,” vastab vend.
„Kes, Johannes? Kes?”
„Henry Field. Inglaste Ida-India Kompaniist,” kostab vend.
Marin lööb rusika lauale. „Inglane.” Johannes vaatab talle otsa ega lausu musta ega valget. „Vend, sa mõtle, mida see tähendab. Mõtle. Juba teist aastat järjest. Me lubame sellel teise mehe rahakotti minna. Meil ei ole…”
„Aga inglased ju ostavad meie Haarlemi linase kokku.”
„Küüned enda poole.”
„Nad räägivad meie kohta sedasama.”
Kullakangidest sultanite juurde ja inglased kõrvalepõikeks – Marini teadmised on tõsiselt hämmastavad. Johannes on päris kindlasti teadmiste jagamisel üle piiri läinud, sest kuidas muidu teaks üks naine VOC-i tegemistest nii palju?
Nella tunneb end üpris nähtamatu ja kõrvalejäetuna – ta on esimest päeva siin ja kumbki pole teda ainsagi küsimuse vääriliseks pidanud, ehkki arutelu kaubanduse üle annab Nellale võimaluse poolsuletud laugude alt vargsi oma abikaasat piielda. Mehe naha on päike pruuniks põletanud ning Nella ja Marin on ta kõrval kahvatud kui vaimud. Nella kujutleb mehele piraadikübara pähe ja vaatab vaimusilmas, kuidas Johannese laev kauge mere tumesiniseid laineid lõikab.
Ta kujutleb rohkematki – kujutleb Johannest ilma riieteta ja manab silme ette selle, mis mehel laua all naise järele igatseb. Ema rääkis ju talle, mida abielunaistel on oodata – kerkiv ja valu tekitav ora, lootus, et piin ei kesta pikalt, tilkuv jalgevahe… Assendelftis on piisavalt jäärasid ja uttesid, et teada, kuidas see asi täpselt käib. „Ma ei taha niiviisi abielunaine olla,” kurtis ta emale. „Teistviisi ei saa,” kostis vastuseks. Tütre näoilmet märgates muutus emand Oortman pisut leebemaks, kallistas Nellat ja patsutas ta kõhtu. „Sinu keha on kogu asja võti, kallike. Sinu keha on võti.” Kui Nella uuris, mille täpselt ta peab lukust lahti keerama ja kuidas, nähvas ema vastu: „Tänu Jumalale, siis saab sul katus pea kohal olema.”
Nella keskendub oma taldrikule kartes, et teised kaks võivad ta näol peegelduvaid meenutusi mõista. „Aitab sellest nüüd küll,” ütleb Marin. Nella võpatab, nagu oleks meheõde ta mõtteid suutnud lugeda. Johannesel on inglasteteemaline jutt pooleli ja ta kummutab klaasipõhjast merevaigukarva õlut kurku.
„Kas sa oled rääkinud Frans Meermansiga tema naise suhkru asjus?” lõikab Marin mehe jutu vahele. Mehe vaikimine muudab ta näo rahulolematuks. „Johannes, see lihtsalt vedeleb laos. See tuli Surinamist rohkem kui nädal tagasi, aga sina pole neile siiani öelnud, mida sellega teha kavatsed. Nad ju ootavad.”
Johannes paneb klaasi käest. „Sinu huvi Agnes Meermansi värske rikkuse vastu üllatab mind,” sõnab ta.
„Tema rikkus ei huvita mind. Ma tean, kui väga Agnes tahab meie müüre maha kiskuda.”
„Alati sa kahtlustad midagi! Agnes tahab, et mina tema suhkrut veaksin, sest ta teab, et ma olen parim.”
„Noh, aga müü see siis ära ja tõmba asjale joon alla. Mäletad ju küll, mis on kaalul.”
„Ja kõigist asjadest, mida ma müüa võiksin, käid sa just sellele peale! Marin, aga lekkerheid3, pöörane ihalus kõige magusa järele – mida sinu pastor selle peale kostaks?” Johannes pöördub oma abikaasa poole. „Nella, minu õde arvab, et suhkur pole inimeste hingele hea, kuid ta tahab sellegipoolest, et ma seda müüksin. Mida sina sellest arvad?”
Nellale meenub kohe tema tagasilükatud palve martsipani saada ja ta on ootamatu tähelepanuavalduse eest tänulik. Hinged ja raha, mõtleb ta, need kaks mõtlevad ainult hingedest ja rahast.
„Ma hoian lihtsalt nina vee peal,” sõnab Marin napilt. „Johannes, mina igatahes kardan Jumalat. Kas sina kardad?” Marin haarab kahvli pihku nagu väikese kolmhargi. „Palun, vend, lihtsalt müü see suhkur maha. Meil on eelis, sest siin pole suhkrumüüjate gildi. Võime müüa nii kallilt, kui tahame, ja sellele, kellele tahame. Saa sellest kähku lahti. See oleks kõige parem.”
Johannes silmitseb ikka veel damastist laudlinal lebavat puutumata leiba. Nella kõht koriseb ja ta surub vaistlikult käe kõhule, nagu suudaks käsi selle vait hoida. „Otto ei kiidaks meie uut sorti vabakaubandust heaks,” lausub Johannes vilksamisi ukse poole vaadates.
Marin lööb kahvliharud damastkangasse. „Tema on hollandlane. Pragmaatik. Ta pole suhkrurooistandust isegi näinud.”
„Peaaegu nägi.”
„Tema mõistab meie äri sama hästi kui meie ise.” Naise hallide silmade pilk puurib mehe omasse. „Kas sa pole minuga nõus?”
„Sa ära räägi tema eest,” vastab Johannes. „Ta töötab minu, mitte sinu alluvuses. Ja see laudlina maksis kolmkümmend kuldnat, nii et ole kena ja lõpeta minu omandi augustamine.”
„Ma käisin sadamas,” nähvab Marin. „Bürgermeistrid uputasid eile hommikul üksteise järel kolm meest ära. Nad riputasid neile kivid kaela. Toppisid mehed kotti ja viskasid vette.”
Kusagil koridoris kliriseb taldrik. „Rezeki, paha koer!” hüüatab Cornelia, kuid Nella märkab, et Johannese mõlemad penid tukuvad söögitoa nurgas. Johannes sulgeb silmad ja Nella imestab endamisi, mis seost võib uputatud meestel olla suhkru laovarudega või Otto arvamusega või Agnes Meermansiga, kes püüab meie müüre maha lõhkuda.
„Ma tean, kuidas inimene upub,” pomiseb Johannes. „Sa vist unustasid, et ma olen oma elust suurema osa merel veetnud.”
Johannese häälest kostab hoiatus, kuid Marin jätkab ikkagi. „Ma küsisin mehelt, kes sadamat koristab, miks bürgermeistrid need inimesed ära uputasid. Ta vastas, et neil polnud Jumala lepitamiseks piisavalt kuldnaid.”
Naine jääb hingetult vait. End toolil õõtsutaval Johannesel on peaaegu et leinaline näoilme. „Marin, mina arvasin, et Jumal andestab kõigile?” sõnab ta. Johannes ei paista tahtvat oma küsimusele vastust kuulda.
Õhk on kuum ja atmosfäär terav. Näost punane Cornelia ilmub söögituppa ja koristab taldrikud ära, Johannes aga tõuseb toolilt. Kolm naist silmitsevad teda ootavalt, kuid ta ruttab käega õhku pekstes toast välja. Marin ja Cornelia paistavad selle liigutuse tähendust teadvat ning Marin haarab hommikueinele kaasa võetud raamatu kätte. Nella märkab, et see on Hoofti näidend „Tõeline narr”.
„Kui