Initsiaal purjeka ja papagoiga. Piret Raud
ei vastanud.
„Jätaksin teile täiesti vabad käed,“ jätkas mees. „Teksti osas ja üldse. Võite näiteks pilte juurde joonistada, kui tahate. Tähtajaga pole ka kiiret. Võtke endale nii palju aega, kui kulub.“
Eda lõi kõhklema. Vabaduse mainimine mõjus. Üldiselt kiputi talle täpselt ette ütlema, milline üks või teine asi peaks välja nägema. Soove oli seinast seina: mõni igatses Kellsi raamatust nähtud keldipärast monogrammi, mõni tahtis saada rahvuslikke triipe ja kaheksakandu, mõni aga hoopis pintsliga maalitud orientaalseid hieroglüüfe. Kord paluti tal joonistada loojangu taustal lakka kammiv ükssarvik, kelle sarvest purskub välja lõik Kalevipoja eeposest. See jäi küll toona Edast tegemata.
Mees märkas Eda kahevahelolekut ja lisas:
„Tasu oleks korralik. Võin teile ka avanssi maksta.“ Ta nimetas summa, mis oli pigem väärika suureformaadilise õlimaali hind kui see, mida Eda oma töö eest saama oli harjunud.
Eda otsis käekotist märkmiku.
„Räägime täpsemalt. Kellele see auaadress mõeldud on?“
„Ühele lugupeetud inimesele,“ vastas mees justkui sobivaid sõnu otsides.
„Mis ta nimi on?“
„Vaat nimega on nii, et see võiks jääda kirjutamata,“ ütles mees. „See tähendab, et nime koht võiks küll olla olemas, aga see peaks olema tühi. Kui nii saab paluda.“
„Nojah, saab muidugi. Aga ikkagi …“ Eda oli hetkeks segaduses. „Ma tahaks temast üht-teist siiski teada. On ta mees või naine? Kui vana umbes? Tuleb see juubeliks või mingiks muuks sündmuseks?“
„Miks see oluline on?“
„No ma ei oskagi kohe öelda. Teaksin kasvõi sobivaid värve valida. Võimalik näiteks, et teeksin naisterahvale midagi õrnemat ja peenemat kui mehele.“
„Parem oleks, kui te sellistele pisiasjadele nagu vanus või sugu liigset tähelepanu ei pööraks,“ ütles mees pidulikult, nagu peaks kõnet. „See auaadress võiks rääkida millestki suuremast ja üldisemast kui elatud aastad või meheks ja naiseks olemine. Millestki palju suuremast ja üldisemast. See peaks olema ikkagi kunstiteos. Kõrgem klass!“
„Mis see suurem ja üldisem on? Mingi juhtlõng või info kuluks mulle siiski ära. Milline inimene ta on? On tal hobisid? Aiandus näiteks? Muusika? Kalapüük?“
„Jah, üks asi on oluline küll,“ tunnistas mees. „Oleksin selleni kohe ka jõudnud. See isik nimelt armastab merd. Teiegi vist armastate. Nägin, mismoodi te täna näitust vaatasite.“
„Kas mitte kõik inimesed ei armasta merd?“ ütles Eda häiritult. Talle ei meeldinud, et teda oli jälgitud.
„Sugugi mitte kõik,“ ei olnud mees nõus ning tegi sügavmõttelise pausi, enne kui lausus iga sõna eraldi rõhutades: „Mõned eelistavad järve.“
Eda muigas. Mereinimesed ja järveinimesed, hommikuinimesed ja õhtuinimesed, koerainimesed ja kassiinimesed, riisikainimesed, kukeseeneinimesed – mingit seltsi rahva sekka pidid sa kuuluma. Ometi oli mehel mingis mõttes õigus: merest hoolimine kõneleb hoolija kohta päris kindlasti rohkem kui tema nimi või amet. See oli justnimelt säärane teadmine, mis annab aimu, kellega päriselt tegu. Meretuul ja -kohin, lainete rütm, silmapiiri taha ulatuv lõputu veteväli – Eda tundis merd armastava tundmatu vastu järsku suurt poolehoidu.
„Oleme siis kokku leppinud?“ küsis mees Edat naeratamas nähes. „Lööme käed?“
„Nojah. Vist küll.“
Teisel pool ust katsus keegi linki. Mees võpatas kergelt ja ta silmad tõmbusid pilukile.
„Üks asi veel,“ ütles ta häält tasandades. „Mul on palve, et see minu tellimus ja meie tänane jutuajamine jääksid meie vahele. Kõikvõimalikud sotsiaalmeediapostitused ja muud kõlakad võiksid ära jääda. Ma mõtlen seda päris tõsiselt.“
„Arusaadav,“ ütles Eda. Tal polnudki kombeks oma tähtsamaid töid või eluseiku tuttavatega jagada, nagu ka mitte infot honoraride suuruse kohta. Mees muidugi ei võinud seda teada, nii et tema mure oli mõistetav. Küllap oli auaadress mõeldud selle saajale üllatuseks.
Eda torkas märkmiku tagasi käekotti. Mees ei olnud öelnud midagi, mis ka üles kirjutamata meelde poleks jäänud.
„Kuidas me kontakti hoiame?“ küsis ta siis. „Vahetaks telefoninumbreid äkki?“
„Pole vaja,“ raputas mees pead. „Ma võtan ise ühendust kui vaja. Hoian teil silma peal.“
Mees avas ukse ja Edal ei jäänud muud üle, kui saadud vastusega leppida ning kuulekalt saali astuda. Rahvast oli vahepeal juurde tulnud. Õhk oli paks ja jutusumina detsibellid laes. Suupisted toidulaual olid otsa saanud, ent veini jagus. Juba kukkusidki esimesed joogiklaasid ja läbi lärmi kostsid südid katsed laulujoru üles võtta. Eda ei silmanud endiselt ühtegi tuttavat. Janek oli kuhugi kadunud, lastekirjanik ja kultuurikriitik kumbki oma inimesed leidnud.
Eda tundis end kogu selle melu keskel järsku ääretult üksinda. Ega ta tegelikult ei sobinudki siia. Kunstimaailma hierarhiates on ilukirjutaja täielik null, mingi mõttetu käsitööline ja suveniirinikerdaja. Eikeegi. Igapäevaselt ta sellele ei mõelnud. Mõistusega vaadates ei saagi hierarhiaid tõsiselt võtta. Kuid siiski … Kas tõesti ei olnud mitte ühtegi tuttavat näha? Ei olnud. Ainult võõrad näod.
Eda keeras selja saali poole ja püüdis keskenduda seinal rippuvale fotole. See ei õnnestunud. Ta sai aru, et viimane aeg on lahkuda, enne kui kurvameelsus ligi hiilib ja terve õhtu ära rikub.
2
Väljas oli pimenemas. See üürike hetk, kui taeva sügav ja tume preisi sinine pole veel päris mustaks tõmbuda jõudnud. Eda seisatas ning ahmis himukalt värsket õhku kopsudesse.
Galeriiesine tänav oli kontrastiks avamismelule ebamaiselt vaikne ja inimtühi. Siiski mitte täiesti – saaliakendest paistvas heledas valguslaigus suitsetas Janeki käevangust tuttav balletiseelikuga neiu.
„Hei!“ hüüdis tüdruk, kui oli Edat märganud. „Kas sa sokke nõelud?“
Eda astus lähemale.
„Mis mõttes?“
„Otseses mõttes,“ ütles tüdruk. Ta hääl kähises kergelt nagu vanal suitsetajal. „Kui soki sees on auk, kas sa parandad selle ära või viskad minema ja ostad uued sokid?“
Tüdruku nägu oli nutetud. Ta sigaretti hoidev käsi jõnksatas järsku, nii et suitsu otsa kogunenud tuhk pudenes maha tänavakividele. Lähedalt paistsid neiu käsi ja sõrmed tunduvalt vähem haprad, kui Eda varem arvanud oli.
„Sa mõtled tavalisi puuvillaseid sokke? Ära viskan.“
„No vot!“ oli tüdruk võidukas. „Kõik teevad nii. See on suhetega täpselt samamoodi. Vanasti ei visanud esiemad kunagi sokke minema, vaid nõelusid neid. Ja suhte kallal tehti tööd. Ja mehed hindasid naisi ja kinkisid lilli. Aga tänapäeval! Enam ei ole mingit austust teise inimese vastu. Nii kui suhtel on auk sees, siis joostakse kohe minema. Mitte mingisugust tänu, lugupidamist või tunnustavat sõna!“
Eda ei osanud tüdruku jutu peale midagi öelda.
„Ilus kleit sul,“ tegi ta teist juttu. „Sa tantsid?“
„Ei,“ ütles tüdruk. „See on mul lihtsalt outfit selline. Spetsiaalselt avamise jaoks tehtud. Mõtlesin, et Janek on justkui ühe jalaga tinasõdur ja mina olen tema tantsijanna. Ma ei teadnud siis, et ta mind just täna maha jätta otsustab.“
„Janekil on ju mõlemad jalad olemas,“ tähendas Eda. Lihtsalt selleks, et midagi öelda.
„Ma mõtlesin seda kujundlikult,“ ütles plika teravusega hääles. „ Aga vahet pole. Enam vahet pole.“
Tüdruku sigaret oli lõpuni põlenud. Ta viskas selle maha, võttis pakist uue suitsu ja küsis:
„Kas