Hirm. Trump Valges Majas. Bob Woodward
Jared istus presidendile kõige lähemal, asus ta Trumpi öeldut üles kirjutama.
„Kirjuta kiri valmis ja too mulle allakirjutamiseks,” käskis Trump teda.
Jared koostas presidendi dikteerimise järgi uut kirja, kui Porter sellest kuulis. „Saada mustand mulle,” ütles ta. „Kui me seda teeme, siis ei saa seda teha salvrätikule. Me peame selle kirja panema nii, et see meile häbi ei teeks.”
Kushner saatis oma visandi paberkoopia. Sellest polnud kuigi palju kasu. Porter ja Cohn lasid midagi kokku kirjutada näitamaks, et nad teevad, mida president oli käskinud. Trump ootas kohest reageerimist. Nad ei saanud marssida kohale tühjade kätega. Visand oli osa suitsukattest.
Ametlikul nõupidamisel esitasid KORUS-e ülesütlemise vastased kõikvõimalikke argumente: USA ei olnud kunagi varem vabakaubanduslepet lõpetanud, olid õiguslikud küsimused, geopoliitilised küsimused, olulised riikliku julgeoleku ja luure küsimused; kiri ei olnud valmis. Nad lämmatasid presidendi faktide ja loogikaga.
„Töötame siis kirjaga edasi,” ütles Trump. „Ma tahan näha järgmist visandit.”
Cohn ja Porter ei valmistanud järgmist visandit ette. Nii ei olnud presidendile midagi näidata. Selleks hetkeks oli küsimuse varjutanud udu, mis kaasnes presidendi otsuste tegemisega. Trump hakkas tegelema teiste asjadega.
Kuid KORUS-e probleem ei kadunud. Cohn rääkis kaitseminister James Mattise, merejalaväe erukindraliga, kes oli ehk mõjukaim isik Trumpi kabineti liikmete ja personali seas. Sõjaveteran Mattis oli teeninud relvajõududes nelikümmend aastat. 175 cm pikkust tikksirget kindralit iseloomustas alaline maailmaväsimus.
„Me kõigume serval,” ütles Cohn kaitseministrile. „Võimalik, et seekord vajame toetust.”
Mattis püüdis piirata oma käike Valgesse Majja ja jääda nii palju kui võimalik sõjaliste küsimuste juurde, kuid mõistes olukorra pakilisust, tuli ta Ovaalkabinetti.
„Härra president,” ütles ta. „Kim Jong-un kujutab endast meie riiklikule julgeolekule kõige vahetumat ohtu. Me vajame Lõuna-Koread liitlasena. Võib tunduda, et kaubavahetus ei ole selle kõigega seotud, kuid see on keskse tähtsusega.
Ameerika sõjalised ja luurevarad Lõuna-Koreas on selgrooks meie võimele end Põhja-Korea eest kaitsta. Palun ärge katkestage lepet.”
„Miks maksab USA aastas miljard dollarit raketitõrjesüsteemi eest Lõuna-Koreas?” küsis Trump. Ta oli maruvihane lõppfaasi kõrglennu ala kaitsesüsteemi (THAAD) raketitõrjesüsteemi pärast ning ähvardas viia selle Lõuna-Koreast ära Oregoni osariiki Portlandi.
„Me ei tee seda Lõuna-Korea pärast,” ütles Mattis. „Me aitame Lõuna-Koread, sest see aitab meid.”
President paistis nõustuvat, kuid ainult selleks hetkeks.
2016. aastal kirjeldas kandidaat Trump Bob Costale ja mulle presidendi tööd järgmiselt: „Rohkem kui midagi muud on see meie riigi julgeolek … See on number üks, kaks ja kolm … Tugevad relvajõud ei lase juhtuda meie riigile väljastpoolt halbu asju. Ja ma olen kindel, et see jääb minule alati selle definitsiooni osaks number üks.”
Tegelikkus oli säärane, et 2017. aastal olid Ühendriigid emotsionaalselt ülierutatud, muutliku ja ettearvamatu juhi sõnade ja tegude lõa otsas. Tema personal oli ühendanud jõu, et sihilikult panna pidurit presidendi kõige ohtlikumatele mõttesähvatustele. See oli maailma võimsaima riigi täitevvõimu närvivapustus.
Järgnev lugu ongi sellest.
2017. aasta 5. septembri visand kirjast Lõuna-Korea presidendile kaubandusleppe ülesütlemise kohta. Gary Cohn võttis selle president Trumpi kirjutuslaualt Ovaalkabinetis, et seda ei saaks allkirjastada ja ära saata
ESIMENE PEATÜKK
2010. aastal, kuus aastat enne Donald Trumpi võiduka presidendivalimiste kampaania ülevõtmist, tuli telefonikõne Steve Bannonile, kes oli tollal viiekümne seitsme aastane ja produtseeris parempoolset maailmavaadet propageerivaid poliitilisi filme.
„Mida sa homme teed?” küsis David Bossie, pikaajaline esindajatekoja vabariiklaste uurija ja konservatiivne aktivist, kes oli ligi kakskümmend aastat jahtinud Bill ja Hillary Clintoni skandaale.
„Lõikan neid kuradima filme, mida ma sulle teen,” vastas Bannon.
Lähenemas olid 2010. aasta kongressi vahevalimised. Oli Teepartei liikumise kõrgaeg ja vabariiklastel oli hoog sees.
„Dave. Me lõpetame veel kaht filmi. Mina toimetan. Ma töötan kakskümmend tundi päevas.” Ta pidas silmas Citizens Unitedit, Bossie juhitud konservatiivset poliitilist tegevuskomiteed, mis paiskas välja Clintoni-vastaseid filme.
„Kas sa saaksid koos minuga New Yorki tulla?”
„Milleks?”
„Donald Trumpiga kokku saama,” vastas Bossie.
„Misjaoks?”
„Ta mõtleb presidendiks kandideerimisele,” ütles Bossie.
„Millise riigi?” küsis Bannon.
„Ei, tõsiselt,” kinnitas Bossie. Ta oli juba mitu kuud Trumpiga kohtunud ja koostööd teinud. Trump oli palunud kokkusaamist.
„Mees, mul ei ole aega pihku peksta,” ütles Bannon. „Donald Trump ei kandideeri kunagi presidendiks. Unusta ära. Obama vastu? Unusta ära. Mul ei ole mingiteks kuradima lollusteks aega.”
„Kas sa ei tahaks temaga kokku saada?”
„Ei, mul ei ole selle vastu mingit huvi.” Kunagi oli Trump andnud Bannonile kolmekümneminutilise intervjuu pühapäevapärastlõunase raadiosaate „The Victory Sessions” jaoks, mida Bannon oli juhtinud Los Angelesest ja ristinud mõtleva inimese jutusaateks.
„See tüüp ei mõtle seda tõsiselt,” ütles Bannon.
„Mina arvan, et mõtleb,” vastas Bossie. Trump oli telestaar ja tal oli kuulus tõsielusaade „The Apprentice”, mis oli NBC-s paar nädalat vaatajanumbrite järgi esikohal. „Sellest, kui läheme ja temaga kokku saame, ei sünni mingit kahju.”
Viimaks nõustus Bannon minema New Yorki Trump Towerisse.
Nad sõitsid liftiga üles kahekümne kuuenda korruse nõupidamissaali. Trump tervitas neid soojalt ning Bossie ütles, et ta on teinud üksikasjalise esitluse. See oli õppeotstarbeline. „Esimene osa”, ütles Bossie, „selgitab, kuidas kandideerida vabariiklaste eelvalimistel ja võita, teine osa aga, kuidas kandideerida Ameerika Ühendriikide presidendiks Barack Obama vastu”. Ta kirjeldas peamisi valimisstrateegiaid ning rääkis protsessist endast ja kampaaniateemadest. Bossie oli traditsiooniline niigi vähest sekkumist pooldav konservatiiv ning Teepartei liikumise esiletõus oli tulnud talle üllatusena.
Bossie sõnul oli see Ameerika poliitikas tähtis hetk: Teepartei populism tuhiseb üle riigi, väike inimene saab oma hääle. Populism on rohujuureliikumine poliitilise status quo segipaiskamiseks tavaliste inimeste kasuks.
„Mina olen äriinimene,” meenutas Trump neile. „Ma ei ole professionaalne poliitiline karjerist.”
„Kui te kandideerite presidendiks,” ütles Bossie, „siis peate teadma palju väikeseid ja palju suuri asju.” Väikesed asjad olid dokumentide esitamine tähtajaks, eelvalimiste reeglid osariigiti – üksikasjad. „Te peate tundma strateegiat ja seda, kuidas delegaate enda poole võita.” „Kuid esmalt,” lisas ta, „peate mõistma, mida kujutab endast konservatiivne liikumine.”
Trump noogutas.
„Teil on teemadega probleeme,” jätkas Bossie.
„Mul ei ole teemadega mingeid probleeme,” kinnitas Trump. „Millest sa räägid?”
„Esiteks, kunagi ei ole vabariiklaste eelvalimisi võitnud inimene, kes ei poolda elu,” ütles Bossie. „Ja teie pooldate paraku väga valikut.”
„Mida