Ei jäta hüvasti. Борис Акунин

      „Kaitse Issand möödasõitjaid ja rändajaid,” venitas vaimulik laulval häälel. „Olgu meil teekonna lõpus parem kui alguses, muidu milleks üldse sõita?”

      „Seda küll,” nõustus hambakrooniga kodanik, hüpates osavasti ülemisele riiulile. „Närune linn. Vajuks maa alla – poleks kahju.”

      „Mida te ometi räägite. Mul on Samaras kodu, sugulased,” heitis eit ette, kuid rahumeelselt, tigeduseta.

      Kõik olid väga rahul, et olid nii edukalt peale saanud.

      Sisse kiikas konduktor – tuleb välja, et rongides juhtus veel olema konduktoreid.

      „Teistele ma ei paku,” nookas ta hooletult vaguni poole, „aga teile, kui soovite, võin petrooleumi väljastada. Kaheksakümmend ruublikut pudel. Valgust jätkub Moskvani välja, kui tühja mitte põletada.”

      Elektrit rongis mõistagi polnud, pealegi olid lampidest järel vaid mustad augud, kuid laes rippus petrooleumilatern, seni veel läitmata. Hind oli meeletu, kuid kottpimedas polnud tahtmist sõita, juba praegu nägid reisijad üksteist hädavaevu.

      „Kas viskame kümneka nina pealt?” küsis eit ja selgitas hiinlasele: „Te istute kahe koha peal, teilt siis kaks kümpi.”

      Too kummardas vastu vaidlemata, kuid teiste kupee asukatega tekkisid raskused.

      „Mul pole mitte natukestki raha,” ohkas gümnasist. „Ja üldse võib pimedas magada, nii on paremgi.”

      Teenijatüdruk keeldus samuti:

      „Aga mina ronin esimeses jaamas maha, olen Bezentšuki lähistelt. Mis hea pärast peaksin ma Moskva eest maksma?”

      Papp luges värsi:

      „Noh, eks te ise tea,” kehitas konduktor õlgu.

      Kuid siis kummardus ülevalt alla kuldhambaline, ulatas laia žestiga rahapaberi:

      „Võta sajaline, nokats. Tagasi pole vaja. Maksan kogu meeldiva seltskonna eest. Teadke Musta Jašat.”

      Kupee täitus punaka õõtsuva valgusega, rändajad võisid üksteist selgemalt kaeda. Algasid ka rännujutud – spetsiifilised, revolutsiooniajale kohased, kus inimesed on algul ettevaatlikud ja ei avalda oma nime. (Kuldhambaline ei tulnud arvesse – vaevalt ta Jaša oli ja pealegi veel Must.)

      Kõige jutukam oli kirikumees. Rääkis, et ta on hingekarjaseks Sõzrani maakonnas, käinud Samaras ülipühitsetu jutul, sest praosti ei ole ja töötasu pole ammu makstud, kuid sõit läks tühja, Jumal tahtis nii, ainult ilmaaegu sai kulutatud, sest piiskopikirikus asub nüüd vaesuskomitee, kuid pole viga, eks ajame ka töörahata läbi, Issand ei jäta kuivale, aga seminaris oli rektor ikka öelnud: „Ei tubli papp hätta jää.”

      Tüdruk elas linnas „seaduste ablakaadi” juures teenijana, kuid too olla ise „nälgas”, sest kellele neid seadusi nüüd tarvis, teised härrased kadusivad kah ära ja teenida pole enam kuskil, aga kodus on ema-isa ja peigmehed rindelt tagasi tulnud.

      Eit hankis elatist hangeldamisega. Vedas Samarast küladesse vajalikke kaupu, tagasi tuli toidukraamiga.

      „Aga kus kaup siis on?” küsis talt kahtlustav Jaša. „Sõidad justkui tühjalt.”

      Moor lõi kõhklema – kas rääkida või mitte, kuid tal oli kange himu uhkustada. Ronis kuskile seeliku alla, kolksatas lauale väikese kotikese.

      „Näe. Nael nõelu. Maanaistel pole millegagi õmmelda. Annavad ühe nõelakese eest kotitäie jahu.”

      Revolutsioonilise aja kohta ennekuulmatu rikkus. Kõik jäid lugupidavalt vait. Kuid Jaša hakkas kahtlema:

      „Anda nad ju võivad, aga kuidas sina nii palju linna tood? Siin läheks tervet voori tarvis. Hobuseid, vankreid. Ja valvetõketel võetakse jahu ära. Aga võidakse ka maha lüüa kui spekulanti. Vasikas maksab mere taga kopika, aga vedu rubla.”

      Moor pilgutas kavalalt silma:

      „Mul töötab vader raudteeosakonnas. Tegime kaupa. Mina talle pool jahust ja tema toob kohale, sihker-kihker.”

      Nüüd hakati temast veelgi rohkem lugu pidama.

      Siis ajas gümnasist kõiki naerma.

      „Aga mina sõidan ka maale, hankima vahetuskaubana toidu-aineid. Mul on siin,” koputas endale rinnale, „margialbum. Kogusin terve elu, teisest klassist peale. Koloniaalsed. Suvel pakuti Rootsi jalgratast ja õhkpüssi. Keeldusin, ja õigesti tegin. Odavalt ära ei anna.”

      Tema üle lõkerdati südamest – papike suud peoga kattes, naine kiljudes, Jaša täiest kõrist. Eriti kui nooruki silmad lõid pilkuma ja ta sõnas hädiselt: „Ma ju ei tea, mida viia. Ma sõidan esimest korda.”

      Lustis ei osalenud vaid madrus, kes oli kohe pärast jaamast lahkumist bušlati üle pea tõmmanud ja norskama hakanud, ja hiinlane – see muudkui sättis oma suurt pakki ja vist ikka ei mõistnud vene keelt kuigi hästi.

      „Aga mis tarvidust mööda teie, seltsimees, reisite?” küsis moor pead kuklasse ajades Mustalt ja tonksas naabrinnale ribidesse, liiati et ülevalt polnud näha.

      „Mina olen elu stiihia järgi rännumees,” vastas kõrge koha asukas. „Vaatlen elu.”

      „Küll me juba teame selliseid vaatlejaid, sa hoia oma asjadel silma peal,” sosistas spekulandimoor tüdrukule ja peitis hinnalise kotikese seeliku alla tagasi.

      Järg jõudis ka asiaadi kätte, keda piieldi algusest peale uudis-himuga, kuid pärast seika militsionääriga natuke peljati.

      „Küllap teie, kodanik hiinlane, viite vahetuskaubaks tekstiili?” küsis püsimatu mutt. „Kui sitsi, siis selle järele on alati nõudlust. Aga kui seda teie Hiina siidi, siis selleks on tarvis kohti teada. Võin soovitada.”

      „Ei,” vastas too lühidalt, asudes miskipärast pambu ülemist otsa lahti pakkima.

      „Vabandust, mis „ei”?” puuris moor edasi, jõudmata jätku ära oodata.

      „Ma ei ole hiinlane. Ma olen jaapanlane. Ja see pole tekstiil.”

      Ta heitis lambanaha serva tagasi, lükkas baikariide laiali ning avausest tuli nähtavale valge nägu – valgete juuste ja akuraatse musta vuntsiribaga. Nägu oli liikumatu, silmalaud kurvalt suletud.

      „Koolnu!” piiksatas tüdruk, tõmbudes kohkumusest istmel kössi. Papp lõi risti ette. Jaša Must ütles ropu sõna, aga eit pistis niimoodi kisama, et madrus ärkas üles ja tõstis pea, kuid ei saanud mõhkugi aru – ei ulatunud riiulilt nägema.

      „Ei ole koolnu, see on minu isand. Ta magab,” lausus jaapanlane rangelt, pühkides rätikuga oma veidra kaaslase laupa.

      Gümnasist lasi vaimustunult vilet:

      „Vaata aga vaata. Lausa lord Ruthven!”

      Kes see lord Ruthven on, Masa teadis. Kyūketsuki ühes vanas Inglise romaanis. Kyūketsuki on olend, kes elutseb hauataguses maa-ilmas. Päeval magab, öösel imeb inimverd.

      Poiss ei teadnud, kui lähedal tõele oli tema oletus. Isand tõepoolest magas. Ja oli täna tõepoolest söönud lõunaks inimverd.

      Professor Kiritševski retsepti järgi valmistatud toitelahuse viimane ports oli eile otsa saanud ning terves Samaras ei leidunud piiskagi põhilist koostisosa, tursaõli. Seetõttu toitis Masa isandat oma verega, segades sellesse natuke jahu.

      Kõige esimene professor, veel neetud Bakuu linnas, oli öelnud: „Haavatul on säilinud neelamisrefleks, mis tähendab, et kohe ta ei sure. Elab veel kuu või kaks. Kui seda saab eluks nimetada.” Nõnda öeldi neljateistkümnenda aasta juulis, nüüd aga