Kuristik. Olle Lauli

      I osa

      Kui Prokop Jefimovitš Lõkov tol tuhande üheksasaja kahekümne kolmanda aasta maihommikul Vapnjarka külas rongitrepilt alla vaarus, uskus ta, et on suremas. Prokop oli pikka kasvu tugev mees, aga seal kitsukeses ja kõikuvas vagunis inimeste vahele pressituna seistes oli tal ennist väga halb hakanud. Ootamatu valu alakõhus, nagu ebameeldiv irvitav võõras, ilmunud kurat teab kust keset kena päikeselist päeva: otse kuri võõramaalane, kes sulle heast peast täägi järsku ihusse virutab ja puurib ja kangutab seal üles-alla, nõnda et… ahh, neetud! Kust, raip, see nüüd…! Valu sundis Prokopi kõhust haarama ja end ägisedes kõverasse kiskuma; ta kohkus, vandus mõttes ja kiristas pahameelest hambaid; ootas pingsalt, et kibe valus rõhumine kõhukoopas ometi ära lõpeks, osutuks millekski ajutiseks, mööduvaks. Haihtuks. Kaoks, nagu hajub vedurisuits siin edasiruttava rongivaguni poolavatud akna taga, ning siis, üritas ta pingutades mõelda, vaat ehk juba mõne õndsa hetke pärast, kurram, ei mäleta ta tollest rumalast hädast enam mõhkagi: silmitseb aga pealelõunases rammestuses rongiakna ruudust mööda kolksuvat päikeselist stepimaastikku, vilistab vaikset marsiviisikest või, ahš ükstakõik! närib tubakat ning lihtsalt mõlgutab heameeles oma mõtteid. Nagu inimene rahuajal ikka teeb. Sest eks nõnda oli ju varemaltki old, et keha kas pärast kõva söömaaega või maatöö tegemist enesest järsku halval moel märku annab, kuid kohe, üsna paari viivuga ehk, mõtles Prokop ängistuses, kõik siiski rahuneb, vaevaja kaob ja… ahh!… ilmakorraldus on jälle viisipäraselt endine. Nagu Jumal või… samune… koos poeg Jeesusega… sa põrgu!… kes seda teab, kudas täpselt, olgu nad mõlemad kiidetud!… et ilmavärgi oma pühas headuses… olema loonud!

      Kuid nüüd ei kadunud järsku ilmunud kehahäda kusagile, ilmutas end hoopis lausa iga hetkega suuremaks ja Prokopi esialgne ärritus rumala juhtumise üle kasvas peagi koledaks hirmuks ja paanikaks, valuoieteks, mida ta nüüd enam tagasi hoida ei suutnud. See oli imelik ja lausa hullusti terav valu, kiskus sitke mehe kummargile maha nagu poisikese, päris alla põrandale käpuli kõverasse, vaguni pinkide vahele kookuma. Prokop läks kiiresti higiseks, püüdis ikka veel meeleheitlikult aru saada, mis võimatu jubedus, otse mingi eksituse asi ju, sa jessake! see on, mis nüüd temaga toimub; ootas siiski veel endises lootuses, et valusööst iseenesest mööda läheb: tuleb lihtsalt ära kannatada, nagu siin ilmas ikka raskeid juhtumisi ja olusid ära kannatatakse… Keha läbisid palavikuvärinad, tal oli äkitsi hirmus külm, nii et vabisema võttis, justkui talvel ilma mantli ja kuueta väljas pakase käes oodates, siis kohe hakkas hoopis higi niredena üle ta lauba suhu ja särgikaeluse vahele voolama. Need peened ja soojad soolased puudutused näol ja põskedel, läbi õõnsalt kaikuva rongimüra ning miskisuguse kimeda undamise kõrvus, need siis olidki viimased asjad, mida Prokop tajus – maailm keerutas end hirmsalt ringi ja kadus kiiresti pimedusse.

      … Ärgates, see võis olla ehk paar hetke hiljem, aga kes seda täpselt teab, koledust, millal! – aeg oli justkui oma senise loomupärase korralduse ära kaotanud, segamini ja arusaamatult sassis mingis suures mõistmatus puntras – jah, ärgates oli kõik valesti ja õudne. Prokop tajus veidrat pööritavat võõristust, justkui ei olekski ta enam tema ise, oleks teistsugune, kummaline olend, võõras selles uues, äkitselt sündinud kurjas ilmas, mis on õige vastu mingil kombel ringi vahetatud. Ta on… kusagil… kus?… püüab uurida ja mõistatada, mis on see tume ja pruunilt haisev kangas… halb, kibe… Mis asi see on siin silme ees?… Ja sai aru, et on hoopis kõhuli maas, rongi porist paakunud puupõrandal. Keegi püüdis teda sineliõlast haarates üles tõmmata, rebis paguni kärisedes mantli küljest lahti, aga… halb, halb!… Prokop kaotas uuesti teadvuse, ärkas korraks raputuse ja põsele antud kõva hoobi peale, aga ainult poolenisti, ning kadus jälle, kukkus veel kord sinna pimedasse otsatusse. Tagasi tulles… õõhs!… oli räpane, lääge oksehaisuga põrand ikka ta silme ees õõtsumas… Aga nüüd ei lootnud Prokop enam. Läbi piinava mõtteudu kangastus kujutlus, et kõigeväeline Jumal ise on talle suures vihas äkitselt kallale karanud – tema see ongi! Ja siis ei ole pääsemist…

      „Issake!“ ägises ta ning rongirattad tagusid kõrvulukustavalt ajju. „Sa ristike!… Khh!… Kõik! Nüüd surm… Taevake!… Kuradile! Kohe suren!“ Sülg nirises ta suunurgast justkui haigel loomal, särk mantli all oli higist ligane. Kusagilt ähmasest teadvusesopist kangastus miskipärast heinategu, lõõskav päike nurmede kohal, aga siis kohe mähkus see päike hoopis kuuma venivasse uttu, mis oli nagu tatt ja kõik ebameeldivalt kinni kattis… Prokop oigas maas… Ta peale karjuti, anti jalahoope, keegi kutsus valjul häälel kordnikku, aga see kõik oli justkui eemal, kaugel… Ta proovis läbi valu mõelda, kuidas tuleb korralikult surra, sest kahtlust polnud, et lõpp on käes, hing läheb välja. Ning sai aru, et ei olnud sellele varem üldse mõelnud – suremisele! Jumalale! hingeõnnistusele! – oli ilmakorra rahutuses rumala peaga kõik tarviliku hingehoolduse ära unustanud; hooletusse jätnud kõige olulisema asja: tema, Prokop, oli säärast pattu teinud, et Jumala ära unustanud! Ja siis on selge, et Jumal seda nõnda ei jäta – kus ta, valitseja, saakski! – ei andesta ja ründab äkitsi… Aga mingid asjad ju olid, püüdis ta ahastades mõelda, reeglid ju, korraldused olid, sõnad ja ülestähendused! Jah, midagi seal… A kus on Jumal? Kes üldse on Jumal?… Peas läks kuumaks ja sassi… Ma proovin, soigus ta mõttes. Pingutan. Alla ei anna… Tuleb meenutada katekismusest. Kohe, nüüd! Piiblit, jõõh!… Ah, kas või lihtviisil mõelda oma elust, kas või sedagi: Peterburi lapsepõlvest, lütseumist, revolutsioonist, sõjast; anda kohe kõik andeks… Oma mantli ja särgi rinnaesise oli ta täis oksendanud.

      Peatus Vapnjarka jaamas pidi kestma viis minutit. Prokop ei teadnud jaama nime ega asukohta, tajus vaid rongirataste kolksuva rütmi muutust, rongi pidurdumist, ning püüdis loomusunnil vagunist välja saada: õue, värske õhu kätte, kus ehk kõik see hädaõnnetus siiski möödub – sest värske õhk, jah, ära sa ütle!… – ning siis kõnnib ta, käed taskus, vilistades perrooni peal ja… ah!… Ta ajas end põlvili ja vaevaga jalgele püsti, proovis liikuda, kuid sellest ei saanud asja: rongivagun sööstis keereldes alla ning oli vaja kinni hoida; aga kuskilt polnud ju hoida, sest võimatu oli aru saada, mis on all, mis üleval, ning ka käed olid võõrad, nõrgad. „Minu isa…“ hakkas Prokop palvet pomisema, „isa-isa, hea isa…“ Ta ei mäletanud mitte midagi. „Minu juurde tulid… sest no… minu tund… eh, anna mulle andeks… taevast, öäh-hä!…“ Väljuvad inimesed trügisid pingi seljatoesse klammerduvale Prokopile otsa, tõukasid ta uuesti pikali; ta tundis pöörast iiveldust, inimesed astusid ta peale, ronisid ja tallasid seljas, turjal; aga ta sai kuidagi püsti ja koperdas kõhuvalus ja pöörituses edasi, järsku jälle käigul oksendama mulksudes. „Ai-aah, negodjai!“ kilas kompsudega vanamutt ta ees tulivihaselt; naisel oli miskipärast paks talverätt üle pea keeratud, kuigi ilm väljas oli soe, kuum-kuum!… Prokop hakkas seda rätti meeltesegaduses ära tirima – ema tuli meelde, armas emake! –, eit karjus ja lõi talle laksudes vastu nägu… Inimeste vahel tuigerdades vaarus Prokop rahvavooluga kaasa, sai kuidagi tamburisse ja kui rong lõpuks kolisedes seisma nõksatas, nügis end ukseni ning hakkas, viimast jõudu kokku võttes, madalast vagunitrepist alla ronima. Pea käis pööraselt ringi, rahvamass pressis teda igast küljest ning ta sai aru, et kaotab kohe, nüüd kohe! jälle teadvuse. „Aih, ljudi,“ pomises ta, „no ljudi že, pomiluite ta...“ Hetkeks käis sähvatusena läbi ta teadvuse meenutus sellest, kuidas oli olnud varem: kuidas ta, voh tõesti! raksatab küünarnukiga ribidesse tollele rongitrepilt vagunisse sisse trügivale irvitava näoga nolgile, peksab kogu lollaka rahvahulga laiali, tõmbab pussigi vajadusel saapasäärest. Talle meenuski puss ja ta painutas end nüüd, küünitas jõuetu käe alla saapani, kompas seal, kuid nuga oli kadunud, ära varastatud; küllap siis, kui ta enne teadvusetult vagunipõrandal lamas.

      „Gadõ…“ sisistas Prokop nuga otsivat kätt rusikasse pressides, aga käsi oli lõtv ja jõuetu, käsi ei tõusnud löömiseks – see kõik oli möödas, see elu… Ta haakus mõlema käega higiste inimpihkude lõputust puutumisest libeda trepikäsipuu külge, jõllitas, kuidagi kramplikult ja haletsusega, oma käsi, neid kinnihoidmise pingutusest punaseid sõrmenukke, võõraid, seal kaugel libeda toru küljes… Tuul kandis veduri tossu laiali, see mattis korraks kõik enda sisse ja siis oligi too hetk, kus Prokop arvas, et sureb. Et niimoodi, siin juhuslikus raudteejaamas, arusaamatul, totral põhjusel see juhtubki – jah, ilma igasuguse aruka seletuse või loogikata…

      Ta lamas kõhuli perroonil, verd voolas laubalt silma; ta oli minestades trepilt näoli perroonile langenud, römises