Essexi Siug. Sarah Perry
nüüd on kindel, jah, ja ärge enam niimoodi tehke.“ Ta kõneles väravavalvuri autoriteediga, nõnda et Cora tundis ennast üpriski piinlikult ja ütles: „Oi, andke andeks, ma ei tahtnud teid ehmatada. Asi on lihtsalt selles, et ma nägin enda arvates midagi liikumas.“ – „Need on räästapääsukesed ja need ei peaks teile üldsegi muret tegema.“ Unustades viivuks oma ametikombed, kohmitses ta salli kallal ja ütles: „Thomas Taylor − teie teenistuses. Pole siin enne käinud, nagu ma aru saan?“
„Paar päeva tagasi tulime. Mu sõbranna ja mina“ – Cora viipas Martha poole, kes seisis pisut eemal vihmavarju all, ise pahameelest kange – „jääme siia mõneks ajaks, nõnda et ma pidasin õigeks tervitama tulla.“ Nii Cora ise kui ka sant proovisid tabada selles teadaandes midagi mõistuspärast, aga seda leidmata läksid jutuga edasi.
„Te vist tulite maavärina pärast,“ ütles Taylor, viibates selja taha varemete poole. Ta manas ette justkui oma märkmeid silmitseva loengupidaja ilme, ja Cora, kes oli alati õpihimuline, andis mõista, et nii see on. „Kas te räägiksite meile sellest?“ küsis ta. „Kui teil aega on.“
Mehe mäletamisi oli see tulnud (tema sõnad) kaheksa aastat tagasi, täpselt kaheksateist minutit kümnel. Oli olnud nii ilus aprillihommik, kui üldse võib kujutleda, ja tagantjärele peeti seda õnnistuseks, sest enamik inimesi oli õues. Essexi maapind oli perutama hakanud, nagu tahtnuks see kõik oma linnad ja külad turjalt raputada; kakskümmend sekundit – mitte rohkem – ühtevalu vappeid, mis korraks peatusid, otsekui oleks hinge tõmmatud, ja siis algasid jälle. Colne’i ja Blackwateri suudmelahes oli meri muutunud vahutavaks lainemölluks, mis rüüstas randa ja pilbastas kõik lahel olnud alused. Langenhoe kirik, kus teati kummitavat, oli raputatud peagu kildudeks ning Wivenhoe ja Abbertoni külast polnud järel suurt muud kui puru. Seda tunti Belgiaski, kus teetassid kukkusid laualt maha; siin Essexis aga oli ühes maamajakeses kokku varisenud sein lömastanud laua all maganud poisi ning üks mees, kes puhastas raekoja kella sihverplaati, sadas redelilt alla ja ta käsi tuli otsast. Maldonis arvati, et keegi oli tahtnud dünamiidiplahvatusega linnarahvast hirmutada, nõnda et see kisendades tänavaile jookseks, ja Virley kirikut ei andnudki taastada ning selle kogudus koosnes nüüd üksnes rebastest ja pinkide asemel olid nõgesepuhmad. Aedades olid õunapuilt õied maha langenud ja tol aastal neilt saaki ei saadud.
Corale tundus, et kui järele mõelda, siis ta tõepoolest mäletas pealkirju, milles oli olnud tunda lustinootigi (kujutleda vaid, et väike tasane Essex, mille maastikul polnud õieti kühmugi, oli värisenud ja purunenud). „Uskumatu!“ ütles ta vaimustunult. „Kõik meie jalge all kogu selles maanurgas on paleosoikumiaegne kalju – mõelge, see vormus viissada miljonit aastat tagasi ja raputas nüüd oma õlgu ning lükkas meie kirikutornid ümber!“
„Sellest ei tea ma midagi,“ ütles Taylor, vahetades Marthaga pilgu, milles võis aimata arusaamist. „Igatahes Colchesteril läks halvasti, nagu näete, kuigi surma ei saanud keegi.“ Ta osutas pöidlaga haigutavatele varemetele ja ütles: „Kui teil on plaanis sinna minna, siis astuge ettevaatlikult ja hoidke silmad lahti, sest äkki näete mu jalgu, mis pole siit kaugemal kui viisteist jardi.“ Ta sikutas oma pükse ja sättis nende tühjalt rippuvat kangast, ning Cora, kel oli peagu nutt kurgus, kummardus, pani talle käe õlale ja ütles: „Mul on väga kahju, et ma sundisin teid seda meelde tuletama, ehkki tõenäoliselt ei unusta te seda iialgi – ja ka selle pärast on mul kahju.“ Ta võttis kukru, juureldes, kuidas anda raha nii, et see ei jätaks almuse, vaid töötasu mulje.
„Nojah, kuulge“ ütles Taylor ja võttis mündi vastu viisil, millest võinuks arvata, et ta tegi Corale teene. „See pole veel kõik!“ Dotseeriv maneer kadus ja ilmus peiariilme. „Söandan arvata, et olete kuulnud lugu Essexi siust, kunagisest Henhami ja Wormingfordi hirmuvalitsejast, keda on jälle näha olnud?“ Cora teatas innukalt, et ei ole kuulnud. „Ah nii,“ ütles Taylor kurvalt. „Ma mõtlen, et kas ma ei peaks teid parem murest säästma, kui arvestada peente naiste habrast meelelaadi.“ Ta silmitses oma külalist, ja ilmsesti otsustas, et üheski säherduse mantliga naisterahvas ei ole võimalik mingite tühiste koletistega õudu tekitada. „Nõndap: juhtus see 1669. aastal, kui troonil oli reeturkuninga poeg, ja inimene ei saanud miiligi maad kõndida, ilma et poleks jälle näinud mõnd tammepuu või väravaposti külge naelutatud hoiatust. „Kummalised lood,“ oli neil kirjas, „jubedast, lambukese silmadega koletissiust, kes ilmub Essexi vetest ja otse kaasikutesse ja rahva sekka välja!“ Ta nühkis münti vastu oma käist läikima. „Need olid Essexi siu ajad – oli see siis soomustest ja kõõlustest või puust ja puldanist või oli see kõigest hullumeelse jampsimine, aga lapsi ei lubatud jõekallastele ja kalurid unistasid paremast ametist! Ja siis oli see kadunud sama äkki, nagu oli ilmunudki, ja ligemale kakssada aastat ei olnud tast kippu ega kõppu, kuni tuli maavärin ja raputas midagi seal vee all segamini – miski pääses vabaks! Suur roomav olend, kellele sobib ühtviisi maal ja vees, ja juttude järgi rohkem nagu lohe kui siug, ja soojendab kenal päeval päikese käes tiibu. Esimene inimene, kes teda Cleari neeme juures nägi, kaotas aru ega saanudki seda enam tagasi ja suri vähem kui poole aasta eest hullumajas, jättes endast maha kümmekond joonistust, mille ta oli ahjusöega teinud …“
„Kummalised lood!“ ütles Cora. „On asju maal ja taevas rohkem, sõber, kui kogu teadus unes näeb3 … öelge mulle, kas sellest on kunagi mõni pilt tehtud, kas keegi on mõelnud asjast võimudele ette kanda?“
„Minu teada mitte.“ Ta kehitas õlgu. „Ei saa öelda, et see mulle endalegi eriti korda läheks. Essexi rahvas on sedasorti asjades ülearu agar: kõik need Chelmsfordi nõiad ja Must Karvik, kes siin ringi kondab, kui ta on Suffolki lihast ära tüdinud.“ Ta uuris naisi pisut, ja äkitsi näis ta nende seltskonnast väsinud olevat. Ta pani mündi taskusse ja patsutas seda kaks korda. „Hea küll siis, ma olen täna oma leiva ära teeninud, küllaga veel, ja mind viiakse varsti koju head toitu sööma. Pealegi“ – ta vaatas nägu krimpsutades Marthat, kelle kannatamatus pani ta vihmavarju värisema – „arvan ma, et teil on nüüd parem minema hakata, aga pange tähele pragusid kõnniteel, nagu mu tütar teile ütleks, sest ei või teada, mis seal all on.“ Ta tegi nende poole suursuguse käeviipe, mis oleks sobinud hästi mõnele riigitegelasele, kes nõnda sekretäri ära saadab, ning kuuldes läbi niiske õhu üht noort paari naermas, pööras end ümber ja manas näole oma anuva ilme.
„Kusagil seal,“ ütles Cora jälle Martha kõrvale astudes, „kogu selle kivipuru ja prahi sees on tema kingapaar ja võib-olla ka jalaluud, millest ta ilma jäi …“
„Ma ei usu sellest sõnagi; vaata, tuled pannakse põlema ja kell on viis läbi. Me peaksime tagasi minema ja Frankie järele vaatama.“ See oli tõsi, nad olid jätnud Frankie voodisse, tihedalt ja jäigalt tekki mähitud nagu muumia, ning tema eest pidi hoolitsema majaperemees, kes oli ise kolm poega üles kasvatanud ja pidas Cora last taltsaks olevuseks, kelle nohust saab supiga jagu. Kimbatuses Francis – see mees ei suhtunud temasse mitte ainult vähimagi kahtluseta, vaid läbinisti osavõtlikult – oli nõustunud näitama üles napivõitu lahkust, millesarnast ta ema ei olnud kunagi pälvinud. Ta olevat andnud majaomanikule ühe oma aarde (raudpüriidi tükikese, mida tema lootmisi võinuks kogemata kullakski pidada) ja võtnud lugemiseks Sherlock Holmesi jutte. Cora pani küll imeks, kuidas on võimalik tema poja pärast muretseda (haigena muutus poisi nägu heledaks ja tütarlapselikuks, nii et ta süda läks hellaks), aga oli ometi nende lahusolekuga rahul. Elu neis kahes pisikeses toas oli sundinud teda kokku puutuma poisi väikeste rituaalidega ja lapse ükskõiksus tema viha või helluse vastu ei saanud märkamata jääda; tema vabadusepäev lossitornis ja raagus pajud Colne’i kaldail olid olnud nauditavad ning ta tõrkus seda lõpetamast. Martha, kes mingi trikiga oskas panna Cora mõtted sõnadesse veel enne, kui need olid kujugi saanud, ütles: „Vaata nüüd, su mantel on vettinud ja juuksed läbimärjad, lähme mõnda kohvikusse ja ootame, kuni vihm järele jääb.“ Ta osutas pilguga tilkuva varikatuse poole, mille all paistsid aknaist koogikuhjad.
Cora ütles ettevaatlikult: „Pealegi ta magab juba, eks ju? Ja ta on nii pahur, kui ta üleval on …“ Süütunnet jagades sammusid nad mööda märga sillutist, mida eretas madal päike, ja olid jõudnud varikatuseni, kui Cora kuulis tuttavat häält.
Tõlkinud Georg Meri (William Shakespeare, „Hamlet“)