Zoe lugu. John Scalzi
le>
PROLOOG
Ma tõstsin oma issi pihuarvuti ja lugesin sekundeid nullini – koos kõigi kahe tuhande inimesega seal ruumis.
„Viis! Neli! Kolm! Kaks! Üks!”
Ja siis jäi kõik väga vaikseks, sest kõigi – ja tõesti kõigi – tähelepanu oli jäägitult koondunud kõikjal Magalhãesi ühiskajutis näha olevatele monitoridele. Seni olid need näidanud tähistaevast, nüüd olid need tühjad ja mustad ja kõik hoidsid hinge kinni, oodates, mis sinna järgmiseks ilmub.
Sinna ilmus sini-roheline maailm.
Ja me kõik läksime hulluks.
Sest see oli meie maailm. See oli Roanoke, meie uus kodu. Meist pidid saama esimesed inimesed, kes sinna maanduvad, esimesed, kes selle asustavad, ja esimesed, kes elavad seal oma elu. Ja me pidutsesime, sest nägime seda esimest korda. Meie, kaks tuhat Roanoke’i asustajat, kes täitsid pilgeni ühiskajuti, kallistasime ja suudlesime üksteist ja laulsime vana head „Auld Lange Syne’i”, sest, noh, mida sa ikka laulad, kui uude maailma saabud? Uus maailm, uus algus, uus aasta, uus elu. Kõik oli uus. Ma kallistasin Gretchenit, oma parimat sõbrannat, ja me kiljusime mikrofoni, mida olin enne sekundite tagasilugemiseks kasutanud, ja me hüplesime üles-alla nagu idioodid.
Kui me hüplemise lõpetasime, sosistas keegi mulle kõrva: „Nii ilus.” Enzo.
Pöörasin ringi ja vaatasin toda suurepärast kena noormeest. Kaalusin tõsiselt, kas teha temast oma poiss. Ta oli täiuslik kombinatsioon: südamevärinaid tekitavalt ilus, samas aga tundus sellest ise mitte üldse teadlik olevast, sest miks muidu oli ta kogu eelmise nädala proovinud mind ära rääkida? Sõnadega! Nagu polekski talle kunagi kätte sattunud teismeliste poiste käsiraamatut, kus on selgitatud artikulatsioonist hoidumist tüdrukute läheduses.
Hindasin ta pingutusi. Ja ma hindasin, et seda sosistades vahtis ta mind, mitte planeeti. Vaatasin oma vanemate poole, kes kuus meetrit eemal tähistasid kohalejõudmist teineteist suudeldes. See tundus hea mõte. Ma panin käe Enzole kukla taha, tõmbasin ta lähemale ja suudlesin otse huultele. Meie esimene suudlus. Uus maailm, uus elu, uus poiss.
Mis ma ikka öelda oskan. Hetk oli selline.
Enzo ei protesteerinud. „„Oh hea uus ilm, kus on sellised olendid,””1 ütles ta pärast seda, kui tal jälle hingata lasin.
Naeratasin talle, käed ikka ta kaela ümber. „Sa valmistusid selleks,” ütlesin.
„Võib-olla,” tunnistas ta. „Tahtsin, et esimene suudlus oleks tõeliselt täiuslik.”
Näed siis. Enamik kuueteistaastaseid poisse oleks kasutanud suudlust ettekäändeks, et kohe järgmiseks tisside järele sukelduda. Tema kasutas seda Shakespeare’i mängutoomiseks. Tüdrukul võiks hulleminigi minna.
„Sa oled naljakas,” ütlesin ja suudlesin teda veel. Siis lükkasin ta mängeldes eemale, sööstsin oma vanemate juurde, lõin laiali nende omavahelise õrnutsemise ja nõudsin tähelepanu. Nood kaks olid meie koloonia juhid ja nüüdsest neil enam hingetõmbehetki ei ole. Nii et targem oli kohe oma kvaliteetaeg välja võtta. Me kallistasime ja naersime ja siis tiris Gretchen mu sealt ära enda juurde.
„Vaata, mis mul on,” ütles ta oma PDA-d mulle nina alla torgates. See näitas videolõiku minu ja Enzo suudlusest.
„Sa pisike saatan,” ütlesin.
„See on hämmastav,” ütles Gretchen. „Tundub, nagu tahaksid sa kogu ta näo alla neelata.”
„Jäta järele,” ütlesin ma.
„Näed? Vaata.” Gretchen vajutas nuppu ja videoklipp mängis aegluubis. „Just siin. Sa lutsutad teda. Justkui ta huuled oleks tehtud šokolaadist.”
Mul oli väga raske naeru tagasi hoida, sest tegelikult oli tal selle koha pealt õigus. „Lita,” ütlesin ma. „Anna see siia.” Haarasin ühe käega kiiresti ta PDA, kustutasin teisega faili ja andsin aparaadi talle tagasi. „Sedasi. Aitäh.”
„Oh, ei,” oigas Gretchen PDA-d tagasi võttes haledalt.
„Olgu see sulle õppetunniks, kuidas teiste privaatsust rikkuda!”
„Nojah…”
„Tore. Eks ole, loomulikult saatsid sa selle enne mulle näitamist kõigile, keda tunneme?”
„Võib-olla,” ütles Gretchen ja kattis käega suu ja tegi suured silmad.
„Saatan,” märkisin imetlevalt.
„Tänan teid,” ütles Gretchen ja tegi kniksu.
„Lihtsalt pea meeles, et ma tean, kus sa elad.”
„Elulõpuni,” ütles Gretchen ja siis me kiljusime piinlikult plikalikult ja kallistasime teineteist. Kui sa pead elulõpuni elama koos ühesama kahetuhandese pundiga, võib see olla surmavalt igav, ent Gretcheniga seda ohtu ei ole.
Tõmbusime eemale ja vaatasin ringi, kellega ma veel tahaksin seda hetke tähistada. Enzo oli kogu aeg kusagil läheduses, kuid ta oli piisavalt tark mõistmaks, et küll ma ükskord taas temani jõuan. Kui teist korda ringi vaatasin, nägin vanemate assistenti Savitri Guntupallit midagi mu issiga väga tõsiselt arutamas. Savitri oli tark ja võimekas ning võis teinekord olla põrgulik naljanina, kuid ta oli alati tööl. Surusin end tema ja issi vahele ja nõudsin kallistust. Jah, tol hetkel hoolisin ainult kallistustest. Saage ometi aru – sa näed oma uut kodumaailma ainult üks kord esimest korda.
„Zoë,” ütles issi, „kas ma saaksin oma PDA tagasi?”
Ma olin võtnud ta PDA-d, et vaadata sealt täpset aega, mil Magalhães Fööniksi süsteemist Roanoke’i juurde hüppab, ja see oli viimased paar minutit minu käes. Muidugi oli mul oma PDA; see oli mul taskus. Polnud kahtlust, et mu postkastis – nagu kõigi mu sõprade postkastis – ootas video sellest, kuidas ma Enzole seksika märja suudluse andsin. Panin mõttes kirja, et Gretchenile tuleb korralik kättemaks korraldada. Magus, halastamatu kättemaks. Tunnistajate juuresolekul. Koduloomadeni välja. Aga hetkel andsin issile tagasi ta PDA, musi põsele ja lidusin tagasi Enzo juurde.
„Nii,” ütles Enzo ja naeratas. Jumal, ta oli võluv isegi ühesilbilisena. Minu aju ratsionaalne osa pidas mulle loengut selle kohta, kuidas armastus muudab kõik paremaks, kui päriselt on, ja irratsionaalne osa (mis hetkel tähendas suuremat osa minust) selgitas ratsionaalsele osale, kui kaugele ja sügavale ta selle jutuga võiks minna.
„Nii,” vastasin ma talle kaugeltki mitte nii võluvalt, kuid Enzo ei paistnud seda märkavat.
„Ma rääkisin Magdy’iga,” ütles Enzo.
„Uhh. Oi.”
„Magdy pole üldse nii halb.”
„Muidugi, kuigi teatud skaalal „üldse mitte nii halb” tähendab „halb”,” ütlesin ma.
„Ja ta ütles, et ta rääkis kellegagi Magalhãesi meeskonnast,” jätkas Enzo endise võluväega. „Talle olla mainitud enamasti tühja vaatlustekki meeskonna alas. Ta kuulis, et sealt on planeedile suurepärane vaade.”
Ma vaatasin üle Enzo õla sinnapoole, kus Magdy rääkis elavalt Gretcheniga… või Gretchenit ära, sõltuvalt seisukohast. „Mulle tundub, et see pole mitte planeet, mida ta seal lähemalt näha tahaks.”
Enzo vaatas kah selja taha. „Võib-olla mitte. Kuigi, Magdy suhtes õiglane olles, teatud inimesed ei tahagi just väga märkamatuks jääda.”
Kergitasin kulme; see oli nüüd tõsi küll, kuigi teadsin, et Gretchen rohkem lihtsalt flirtis. „Aga sina?” küsisin. „Mida sa loodad näha?”
Enzo naeratas ja laiutas relvitukstegevalt käsi. „Zoë, ma just suudlesin sind. Ma arvan, et võtan selle osa korralikult läbi, enne kui kuhugi edasi liigun.”
„Ooh, kenasti öeldud. Kas need laused töötavad kõigi tüdrukutega?”
„Sa oled esimene tüdruk, kellega ma neid proovin. Ütle, kuidas on?”
Pean ütlema, et punastasin; kallistasin teda. „Seni on kõik hästi.”
„Tore. Ja veel. Ma olen su ihukaitsjaid näinud. Mulle üldse ei meeldiks, kui nad mind harjutades märklauana kasutaksid.”
„Mida?” küsisin üllatust teeseldes. „Ega ometi Hickory ja Dickory sind hirmuta? Ja neid
Autor kasutab antud tegelastega seoses päris palju W. Shakespeare tsitaate ja parafraase. Märgitud stroof on W. Shakespeare „Tormi” 5. vaatuse 1. stseenist. [Kõik märkused siin ja edaspidi tõlkijalt.]