Zoe lugu. John Scalzi
olnud. Seda pilku nähes tuli mulle meelde, kui vana ta tegelikult on, vaatamata oma nooruslikule välimusele. Niipalju, kui ta rääkida oli tohtinud, oli tal raskeid olukordi elus ette tulnud rohkem kui korra.
Ja nüüd oli üks neist jälle käes. Seekord koos meiega. Meie kõigiga.
Teised pidid ootama, kuni ta suu lahti teeb ja sellest teatab, aga mina juba teadsin, milline on tõde.
Et oleme eksinud.
I OSA
Esimene peatükk
Lendav taldrik maandus meie maja ees ja pisike roheline mees tuli sellest välja.
Lendav taldrik huvitas mind hulga rohkem. Seal, kus ma elan, pole rohelised mehikesed tegelikult midagi haruldast. Kolooniate Kaitseväe rahvas ongi roheline; see on osa geenimanipulatsioonidest, et teha neist paremaid võitlejaid. Klorofüll nende nahas annab neile lisaenergiat, olemaks tõeliselt esmaklassilised tulnukalömastajad.
Huckleberryle, kolooniasse, kus me elasime, ei sattunud Kolooniate Kaitseväe sõdureid just tihti; koloonia oli kindlalt paigas ja juba aastakümneid polnud olnud tõsist rünnakuohtu. Aga Kolooniate Liit võttis vaevaks kolonistidele kõike Kolooniate Kaitseväkke puutuvat pidevalt meelde tuletada. Mina teadsin neist rohkem kui keskmiselt.
Kuid lendav taldrik, nojah. See oli midagi uut. Uus-Goa oli põllumajanduskommuun. Traktorid ja harvesterid ja loomadega veetavad vankrid ja ratastega ühistranspordibussid provintsipealinna sõiduks, kui tuli tahtmine hõrku kõrgkultuuri mekkida. Lennumasinad olid sealkandis haruldus. Pisikese üheinimeselennuki maandumine su õue oli midagi sellist, mida iga päev ei juhtu.
„Me Dickoryga peaksime talle vastu minema?” küsis Hickory. Me jälgisime majast, kuidas roheline mees end oma sõiduriistast välja hiivas.
Ma vaatasin Hickory poole. „Arvad tõesti, et ta on ohtlik? Tähendab, kui ta meid rünnata oleks tahtnud, oleks ta pigem üle lennates meile kivi kaela visanud.”
„Olen alati ettevaatlik,” ütles Hickory. Selle lause väljaütlemata pool oli, et kui asi minusse puutub. Hickory on väga armas ja paranoiline.
„Proovime selle asemel esimest kaitseliini.” Ma läksin võrkukse juurde. Krants Babar seisis seal, esikäppadega uksele toetudes ja siunates oma geneetilist olemust, mis polnud talle andnud haaramisvõimelist pöialt või aju, mis mõtleks välja, et surumise asemel oleks targem tõmmata. Ma avasin talle ukse; ta võttis paigalt nagu karvane isesihtuv ilarakett. Rohelise mehe auks peab ütlema, et ta laskus ühele põlvele ja tervitas Babarit nagu vana sõpra; tänutäheks sai ta korralikult üle ilastatud.
„Hea, et ta ei lahustu,” ütlesin ma Hickoryle.
„Babar pole väga hea valvekoer,” sõnas Hickory, jälgides, kuidas roheline mees mu koeraga mängib.
„Ei, tõepoolest ei ole,” nõustusin. „Aga kui midagi on vaja korralikult niisutada, ajab asja ära.”
„Ma katsun seda sobival juhul meeles pidada,” lausus Hickory; ta reageeris mu sarkasmile alati sellisel mitte millekski kohustaval viisil.
„Tee seda.” Avasin ukse. „Ja palun jääge hetkeks sisse.”
„Nagu soovid, Zoë.”
„Tänan.” Läksin verandale.
Selleks ajaks oli roheline mees jõudnud verandaastmeteni, hüplev Babar kannul. „Mulle meeldib su koer,” ütles ta mulle.
„Seda ma näen,” vastasin. „Tema jaoks oled sa selline keskmine.”
„Kuidas sa tead?”
„Sa pole täielikult üle ilastatud.”
Ta naeris. „Järgmine kord katsun rohkem välja panna.”
„Pea meeles, et rätiku kaasa võtad.”
Roheline mees noogutas maja poole. „See on major Perry maja?”
„Loodetavasti,” ütlesin ma. „Kogu ta koli on siin.”
Tunnustuseks sain kaks sekundit vaikust.
Jah, lood on nii, et olen võimatuseni sarkastiline. Tänan küsimast. See tuleb mu issiga pikalt koos elamisest. Ta peab ennast üsna vaimukaks; ma ei ole päris kindel, kuidas sellesse suhtuda, ent igatahes on see koolitanud mind väga heaks torgetele ja nöögetele vastajaks. Viskad mulle vindiga palli, lendab see ogadega tagasi. Minu ja isa arvates on see paeluv ja lahe. Me võime olla vähemus. Kui mitte muud, siis on huvitav jälgida, kuidas inimesed sellele reageerivad. Mõnede arvates on see armas. Teiste meelest mitte nii väga.
Arvatavasti kuulus mu roheline sõber sinna „mitte nii väga” kategooriasse, sest vastuseks muutis ta teemat. „Vabandust, mulle tundub, et ma ei tunne sind.”
„Ma olen Zoë. Major Perry tütar. Leitnant Sagani ka.”
„Oh, õige. Vabandust. Ma kujutasin sind nooremana ette.”
„Kunagi olingi.”
„Ma oleks pidanud taipama, et oled ta tütar,” ütles ta. „Sul on su isa silmad.”
Ära anna järele, üritas mu aju viisakas osa võidelda. Võitle. Jäta see.
„Tänan,” ütlesin. „Ma olen adopteeritud.”
Minu roheline sõbrake seisis seal minuti, täpselt nagu kõik teisedki, kes on sellise faux pas’ga hakkama saanud – tardunult, hale naeratus näole veetud, kuni aju hammasrattad ragisevad, et kuidas end välja keerutada. Kui ma oleksin lähemale kummardunud, oleksin arvatavasti kuulnud kilinat ja kolinat ta oimusagarates.
No see oli küll õel, märkis viisakas osa mu ajust.
Aga no kuulge! Kui tüüp nimetab isa major Perryks, võiks ta teada, et isa läks erru kaheksa aastat tagasi. Kolooniate Kaitseväe sõdurid ei saa lapsi teha; see on osa nende võitlusvõimet tõstvatest geenimanipulatsioonidest, saate aru – ei mingeid juhuslikke lapsi. Seega kõige varem oleks ta saanud kedagi eostada pärast seda, kui ta sai errumineku järel uue, tavalise keha. Ja siis oleks tulnud see „üheksa kuud rasedust”. Võib-olla ma olin viieteistkümneselt oma ea kohta suhteliselt väikest kasvu, aga kindla peale ei näinud ma välja nagu seitsmene.
Ausalt öeldes mulle paistab, et mul pole suuremat põhjust end sellistes olukordades halvasti tunda. Täiskasvanud mehed võiksid natukese elementaarse matemaatikaga hakkama saada.
Aga noh, kaua sa ikka lased tal seal konksu otsas rabeleda. „Sa kutsusid isa major Perryks. Tundsid sa teda teenistuses?”
„Tundsin,” ütles ta, ilmselgelt rõõmsana, et vestlus edasi kandub. „Sellest on muidugi juba aega möödas. Tea, kas ma ta äragi tunnen.”
„Minu arvates näeb ta samasugune välja. Vast vähe teist värvi.”
Ta mühatas selle peale. „Ilmselt küll. Rohelisena oleks tal siin raske sulanduda.”
„Ma ei usu, et ta siia kunagi lõpuni sulanduks.” Taipasin samal hetkel, kui paljudel eri viisidel võib sellest valesti aru saada.
Ja muidugi ei raisanud külaline aega just sellega alustamiseks. „Ta ei ole sulandunud?” Ta kummardus Babarit patsutama.
„Ma ei mõelnud seda päris nii. Enamik Maalt tulnutest Huckleberryl on pärit Indiast või on siin sündinud Indiast tulnute lapsed. See lihtsalt on pisut teine kultuur kui see, milles ta üles kasvas.”
„Saan aru,” noogutas roheline mees. „Ja ma olen kindel, et ta saab siinse rahvaga väga hästi läbi. Major Perry on selline. Olen kindel, et sellepärast ta teebki siin seda tööd, mida ta teeb.” Minu isa töötas ombudsmanina – see on keegi, kes aitab inimestel valitsuse bürokraatiast läbi närida. „Julgeksin öelda, et mind üsna huvitab, kuidas talle siin meeldib.”
„Mida sa silmas pead?” küsisin.
„Ma lihtsalt mõtlen, et kuidas ta naudib universumist pensionileminekut, ei muud.” Ta vaatas mulle otsa.
Kusagil mu aju tagaosas