Zoe lugu. John Scalzi
sai vihjest aru. Näete, kuidas õpitakse tsiviliseeritult suhtlema.
„Tore,” ütlesin ka mina ja me Babariga suundusime teele, mu vanematele vastu.
Teine peatükk
Ma ronisin läbi magamistoa akna katusele ja vaatasin tagasi Hickory poole. „Anna mulle binokkel,” palusin. See tegi seda –
(Obinlane: „see”, mitte „tema”. Pealegi on nad hermafrodiidid. See tähendab, et neil on nii meeste kui naiste suguelundeid. Eks naera, kui tahad. Ma ootan. Olgu, tehtud? Hästi.)
– ja ronis siis aknast välja minu juurde. Neile, kes seda kunagi näinud ei ole, märgin ära, et see on üsna muljetavaldav vaatepilt, kuidas obinlane end aknast läbimahtumiseks lahti voldib. See on väga graatsiline ja inimese liikumises ei ole tegelikult midagi analoogset. Universumis on võõraid. Ja veel milliseid.
Hickory oli minuga katusel; Dickory oli õues, enam-vähem minu all, et mind kinni püüda, kui juhtuksin libisema või mind tabaks äkiline nõrkushoog. See on nende tavapärane taktika, kui ma aknast välja ronin: üks minuga, üks all. Ja nad võtavad seda rangelt; kui ma väike olin, nägid emme ja issi alailma Dickoryt uksest välja lendamas ja siis mulle teisele korrusele karjumas, et ma sisse tagasi läheksin. Paranoilistel võõrplaneetlastest kaaslastel on omad miinused.
Lubatagu märkida: ma pole kunagi katuselt alla kukkunud.
Noh, üks kord. Kui ma olin kümme. Kuid olid kergendavad asjaolud. See ei loe.
No vähemalt polnud mul vaja muretseda, et John või Jane mu sisse tagasi käsutavad. Nad lõpetasid selle, kui sain teismeliseks. Pealegi olid nemad süüdi, et ma üldse katusele ronisin.
„Seal nad on,” ütlesin ja viipasin ka Hickoryle suuna kätte. Emme ja issi ja mu roheline sõber seisid mõnesaja meetri kaugusel keset meie sorgopõldu. Ma tõstsin binokli ja nüüd nägin täppide asemel inimesi. Roheline mees oli seljaga minu poole ja rääkis midagi, sest nii Jane kui John jälgisid teda tähelepanelikult. Kõrred kõikusid Jane’i jalgade juures ja sinna ilmus Babari pea. Emme kummardus teda sügama.
„Huvitav, mida ta neile räägib?” sõnasin.
„Nad on liiga kaugel,” ütles Hickory. Ma pöördusin selle poole, et kommenteerida stiilis tõepoolest, geenius. Mu pilk langes teadlikkusekraele ta kaela ümber ja mulle meenus, et lisaks sellele, et need andsid Hickoryle ja Dickoryle teadlikkuse – enesetunnetuse –, avardasid need ka nende meeli, et nad saaksid efektiivsemalt mind hädade eest hoida.
Mulle meenus ka, et need kraed olid põhjus, miks nad üldse siin olid. Minu isa – minu bioloogiline isa – lõi neid obinlastele. Mulle meenus ka, et nende pärast olin ka mina siin. Ikka veel siin, eks ole – elus.
Aga seda mõtet ei taha ma rohkem edasi mõelda.
„Ma arvasin, et need asjad on kasulikud.” Viitasin kraele.
Hickory puudutas seda kergelt. „Kraed teevad palju asju. Sadu meetreid eemal keset viljapõldu toimuva vestluse pealtkuulamine ei ole üks neist.”
„Nii et sa oled kasutu,” märkisin.
Hickory noogutas pead. „Nagu ütled,” nõustus ta oma mittemidagiütleval viisil.
„Sind pole üldse lõbus tögada.”
„Vabandust.”
Ja häda oli, et Hickory mõtles seda tõsiselt. Pole kuigi lihtne olla lõbus ja sarkastiline olevus, kui enamiku su minast teeb masin, mida sa kaela ümber kannad. Omaenese kunstliku mina genereerimine nõuab enda kõvemat kokkuvõtmist, kui sa arvata oskad. On palju tahta, et sa selle kõrvalt suudaksid veel majandada kenasti tasakaalustatud huumorisoont.
Küünitasin end Hickoryni ja kallistasin seda. See oli naljakas asi. Hickory ja Dickory olid siin minu pärast; et mind tundma õppida, mind mõista, mind kaitsta ja kui vaja, minu eest surra. Ja mina tundsin neile natuke kaasa ja üritasin neid kaitsta. Minu isa – minu bioloogiline isa – andis neile teadlikkuse, midagi, millest obinlased olid puudust tundnud ja mida nad olid otsinud kogu oma liigi eksisteerimise aja.
Kuid ta ei teinud teadlikkust neile lihtsaks.
Hickory lasi mul ennast kallistada ja puudutas õrnalt mu pead; kui mina muutusin emotsionaalseks, muutus see häbelikuks. Püüdsin obinlastega mitte liiga hoogu minna. Kui ma läksin liiga emotsionaalseks, võis see nende teadvuse segi keerata. Need ei talunud üldse, kui ma ägestusin. Nii ma siis parem tõmbusin tagasi ja vaatasin uuesti binokliga oma vanemate poole. Nüüd ütles John midagi oma erilise kõvera muigega. Tema naeratus kustus, kui meie külaline hakkas uuesti rääkima.
„Huvitav, kes ta on?”
„Ta on kindral Samuel Rybicki,” ütles Hickory.
See pani mind uuesti selle poole vaatama. „Kuidas sa seda tead?”
„On meie asi teada, kes külastavad sind ja su perekonda,” sõnas Hickory ja puudutas uuesti oma kraed. „Me skaneerisime teda kohe, kui ta maandus. Info tema kohta on meie andmebaasis. Ta on teie Kolooniate Kaitseväe ja Koloniseerimise osakonna vaheline side. Ta koordineerib uute kolooniate kaitset.”
„Huckleberry ei ole uus koloonia.” Ei olnud; see oli koloniseeritud viiskümmend või kuuskümmend aastat enne meie saabumist. Rohkem kui piisavalt aega, et laiaks lüüa kõik jõledused, millega uued kolooniad silmitsi seisavad, ja et inimasustus jõuaks paisuda nii suureks, et ründajad ei suudaks seda enam planeedilt minema pühkida. Loodetavasti. „Mis sa arvad, mida ta mu vanematest tahab?”
„Me ei tea,” ütles Hickory.
„Ta ei öelnud teile midagi Johni ja Jane’i oodates?”
„Ei. Ta hoidus omaette.”
„Noh, ilmselt. Tõenäoliselt sellepärast, et hirmutasite tal sita lahti.”
„Temast ei jäänud väljaheiteid maha,” lausus Hickory.
Ma norsatasin. „Ma mõnikord testin teie huumorisoone täielikku puudumist. Ma mõtlesin, et ta oli liiga hirmunud, et midagi öelda.”
„Me eeldasime, et see oli põhjus, miks sa jätsid meid tema juurde.”
„Noh, jah. Kuid kui ma oleksin teadnud, et ta on kindral, oleksin temaga ehk leebemalt ümber käinud.” Osutasin oma vanematele. „Ma ei tahaks, et neil tuleb jama sellepärast, et mulle meeldis selle tüübi närvidel kannelt mängida.”
„Ma arvan, et keegi tema auastmes ei tule siia selleks, et sul end heidutada lasta.”
Mulle kargas pähe terve nimekiri teravaid vastuseid, mis lausa nõudsid kasutamist. Ma ignoreerisin neid kõiki. „Sa arvad, et tal on siin tõsine asi ajada.”
„Ta on kindral. Ja ta on siin.”
Ma vaatasin jälle läbi binokli. Kindral Rybicki – nagu ma nüüd teadsin – oli pisut pöördunud ja nägin ta nägu natuke selgemalt. Ta rääkis Jane’iga, kuid siis keeras end natuke, et midagi issile öelda. Uurisin emmet pisut pikemalt. Tal oli kinnine ilme; ükskõik millest oli jutt, talle ei meeldinud see üldse.
Emme pööras natuke pead ja äkki vaatas ta otse minu poole, nagu teaks, et ma teda jälgin.
„Kuidas ta seda teeb?” küsisin. Eriüksuses teenides oli Jane’il veel hulga geneetiliselt modifitseeritum keha kui tavalistel sõduritel. Kuid nagu issigi, sai ta teenistusest lahkudes tavalise inimkeha. Ta ei ole enam üliinimene. Ta on lihtsalt hirmutavalt tähelepanelik. Mis on ligikaudu sama asi. Kogu oma lapsepõlve jäin ma peaaegu kõigega vahele.
Ta tähelepanu pöördus tagasi kindral Rybickile, kes talle midagi rääkis. Ma vaatasin Hickory poole. „Tahaksin väga teada, miks nad räägivad keset sorgopõldu.”
„Kindral Rybicki küsis su vanematelt, kas siin on mingi koht, kus nad saavad privaatselt rääkida. Ta rõhutas eriliselt, et eemal minust ja Dickoryst.”
„Kas te salvestasite tema juures olles?” Hickoryl ja Dickoryl olid kraedes salvestusseadmed, mis jäädvustasid helisid, pilte ja emotsioone.