Top Dogg. Йенс Лапидус
Teksad – Emelie ei suutnud meenutada, kas ta oli oma kolme Leijonis töötatud aasta jooksul teda iial nii sportlikes riietes näinud. „Ma arvasin, et sinusugused pesitsevad ainult Kungsholmenil ja satelliitides.”
Iseenesest oligi tal õigus. Enamik Stockholmi kriminaalõigusbüroodest asus Kungsholmenil. Tänu Stockholmi kohtumaja, politseimaja ja arestimaja lähedusele oli see väga loomulik valik kõigile, kellele meeldis kohtumistele, ülekuulamistele ja läbirääkimistele jala minna. Ülejäänud aja istus Emelie sageli Södertörni kohtus ja Huddinge arestimajas või Attunda kohtus või Sollentuna arestimajas. „Satelliidid,” nagu Magnus ilmselt eelistas eeslinnu kutsuda, viisid Emelie mõtted Ida-Euroopale. Satelliitriigid, Nõukogude Liidu käpaalused.
„Ma saan Jossaniga kokku,” ütles Emelie. „Ja tema siit reservaadist kuigi meelsasti ei lahku.”
Magnus naeris, Anders Henriksson aga ei liigutanud kulmugi. Emelie mõtles ta tulipunasele näole, kui tema ja Magnus olid ta esimest korda pihtide vahele võtnud, selle eest, et Emelie oli otsustanud Emanuelssoni kaitsta.
„Ma kuulen, et sul läheb hästi,” ütles Magnus ja tõstis veiniklaasi justkui toostiks.
„Jah, mul on lausa liiga palju tegemist. Peaksin ühe abi palkama.”
„Siis on põhjust rõõmustada. Aga kas sa ei saa ikka veel päris sama palka kui meie juures?”
Emelie mõtles, kas ta narrib niisama sõbramehe poolest või püüab teda päriselt provotseerida. Ta tõstis oma veel tühja klaasi mehe poole. „Koht tipus on kulukas.”
Anders Henrikssoni näkku lisandus Emelie viimase kommentaari juures värvi. Kuid Magnus itsitas edasi.
„Kuule,” ütles ta ettepoole nõjatudes. „Mul vist on üks kutt, kes sobiks sulle suurepäraselt. Ta saatis meile eelmisel nädalal avalduse, just advokaadiks saanud, kohtupraktika tehtud, paistab arukas, kõva töömees nagu sinagi.”
„Miks te ise siis teda ei võtnud, teile ju meeldivad töönarkomaanid?”
Magnus kallutas end veel rohkem ettepoole, tema suu peaaegu riivas Emelie kõrva. „Ta rääkis üksikisikute õiguste kaitsmisest ja sellise süsteemi kaitsmisest, mis toetaks kõiki. Ausalt öeldes ajas ta murettekitavalt sama juttu mis sina. Ja peale selle on ta vegan, ja inimesed, kes ei taha surnud asju süüa, ei ole kunagi usaldusväärsed.”
Emelie tõmbas pea tagasi ja silmitses Magnust. Mehe silmad särasid.
Emelie lausus: „Ütle, et ta saadaks mulle avalduse.”
Tagasi kontoris. Anneli helistas. „Mul on siin liinil üks naine, kes küsib sind ja on täitsa meeleheitel,” ütles ta ja ühendas kõne.
„Kas Emelie Jansson?” küsis hele hääl teisel pool.
„Jah, see olen mina.”
„Tore, väga tore. Mina olen Katja ja mul oleks vaja sinuga kokku saada. Kohe täna.”
Emelie naaldus tooli seljatoele. Marcus istus vaikides tema vastas ja näppis oma arvutit.
Kõikidele tundus alati, et just nende asi on kõige kiireloomulisem. Võib-olla polnudki seal midagi imestada – kui sind kahtlustati kuriteos või kui sa langesid selle ohvriks, oli kogemus alati traumaatiline, midagi, millega tahad otsekohe tegelema hakata.
„Täna olen ma hõivatud, mu uus advokaat on just tööle tulnud. Kas me võiksime kohtuda järgmisel nädalal?”
„Ei, ei. Me peame kohe kohtuma. Pole aega oodata.”
„Tohin ma küsida, milles asi?”
Torus oli vaikus.
Emelie kordas küsimust. „Mida see puudutab?”
Ta kuulis, kuidas Katja sügavalt sisse hingas. Kui ta uuesti rääkima hakkas, tundus hääl pisut värisevat. „Ma ei saa sellest telefoni teel rääkida. Millal sa siis saaksid?”
Emelie kuulis pigem mingit nüanssi naise hääles kui tema sõnade sisu.
„Kas me võiksime selle esmaspäevaks jätta? Mul tavaliselt ei ole kohtumisi laupäeval ja pühapäeval.”
„Ma ei tea. Sa ei tohi mitte mingil juhul kellelegi öelda, et sa minuga rääkisid.”
„Meil on täielik vaikimiskohustus.”
Emelie mõtles, milles asi võis olla. Noor naine polnud õieti midagi öelnudki – ometi kisendas tema hääles ilmselge ängistus.
„Ma tahaksin väga kohtuda esimesel võimalusel, kas enne esmaspäeva oleks siiski võimalik?” küsis Katja.
Emelie teadis, et põhimõtetest klientide suhtes tuleb kinni pidada, muidu oled ise lõksus. Ometi tundus siin peituvat midagi eriti kiireloomulist. Ta ütles: „Olgu. Kohtume homme.”
4
Laupäevane õhtusöök ema ja isa juures Kista ridaelamus. Isal oli jälle depressioon, nagu ema ütles, ja Roksana oleks hea meelega tahtnud teda kuidagi aidata, aga kõigepealt pidi isa ise aru saama, et tal on teisi vaja, sest ta ei saa selles olukorras üksi hakkama.
Roksana istus ühel diivanil ja Caspar tema vastas, samadel nahkdiivanitel olid nad lastena maadelnud. Paksul Pärsia vaibal seisis klaaslaud, millele Roksana kukkus kord seitsme-kaheksa-aastasena otsa ja isa läks endast välja, kuna arvas, et laud läks katki. Roksana mõtles sellele mõnikord: kas baba ei kartnud siis, et Roksana võis katki minna? Klaaslaual oli messingkandik teeklaasidega, nii nagu alati – ema oli esimese asjana vee keema pannud, veel enne kui Roksana oli esikus jõudnud jaki seljast võtta.
Mõned asjad ei muutu kunagi.
Televiisoris käis jalgpalliülekanne. Kardinad olid poolenisti ette tõmmatud ja diivanipadjad värvide järgi sätitud: punased ühes nurgas, rohelised teises. Puust vitriinkapp oli täis kuldkarahvine, messingtaldrikuid ja vaase, Roksana oleks võinud kinnisilmi öelda, kuidas need on paigutatud. Asjad, mida ema kõige kõrgemalt hindas, olid vanaisa küünlajalad. „Dokhtaram, need on minu kõige väärtuslikumad esemed,” ütles ema ikka. „Mitte et nende eest peaks oksjonil just palju saama, aga see oli vanaema perekonna kingitus vanaisale pulmade puhul. See on ainus mälestus, mis mul ema perekonnast on.”
Caspar ei tõstnud pilku televiisorilt. Ta elas kodus, kuigi oli vanem kui Roksana – aga just see tõsiasi oli nendevahelises suhtluses tabu. Seda ei tohtinud nimetada, sest siis oleks Caspar end alandatuna tundnud.
Baba tuli sisse ja Roksana embas teda. „Mul on hea meel, et sa siin oled,” ütles isa talle kõrva sisse. Ta lõhnas Aramise järgi nagu alati. „See on parfüümide parfüüm, see on originaal, kõikide meesteparfüümide isa,” oli ta kord vastanud, kui Roksana uuris, miks ta kasutab „vanameeste lõhna”, olgugi et ta ei väljendanud end päris niimoodi, ei kasutanud just seda sõna.
Isal oli seljas valge lühikeste käistega särk, mis oli topitud siniste teksade värvli vahele. Püksid olid päris kenad, tõeliselt norm core, nagu Z oleks öelnud, aga sellisest jutust ei jaganud isa mõhkugi. Kui ta diivanile istus, tõi ta kuuldavale ainult ühe sõna: „Caspar …”
Nii Caspar kui ka Roksana teadsid, mida see tähendab – et baba tahab kanalit vahetada.
„Aga Man U mängib ju. Zlatan, jumala eest,” nähvas Caspar.
Isa võttis puldi ja pani teleka kinni. „Jalgpall on tore, kui mängib Team Melli. Kas te mäletate seda mängu?”
Roksana teadis, mida ta silmas peab – kui Iraan pidas Rootsiga 2014. aastal Friends Arenal maavõistluse, olid nad kohapeal, koos neljakümne tuhande teise Rootsi-iraanlasega. See oli mälestus kogu eluks, rahvapidu, ja ainus kord, kui ta oli näinud isa sellises meeleolus – sest Iraan oli kaotanud 1:3 ja isa oli nutta lahistanud. Ometi nägi Roksana, et need polnud ainult kurbusepisarad – seal oli midagi veel. Ja fakt oli see, et ka Roksana nuttis, see mäng oli äratanud temas midagi, millest ta ise arugi ei saanud – uhkuse, samas igatsuse millegi järele, millest seni oli tema meelest ainult ema jahunud – tunde, et ta kuulus kuhugi, jagas midagi