Sinised õunad. Katrin Kurmiste
hästi toime. Pärast mitmepäevast paastumist maitsesid leib ja vesi nagu tõeline pidusöök.
Naised ootasid vaikides, kuni ta oli lõpetanud, siis lausus Epp mõtlikult:
„Arvan, et praegu oleks teil siiski kõige targem siia jääda.” Ta tegi käega tõrjuva liigutuse õdede suunas, kes valmistusid taas protesti tõstma, ja jätkas:
„Esiteks seetõttu, et päevavalguses on teil ohtlik väljas liikuda, eriti siinkandis, kus teid laialt tuntakse ja teatakse, ja mitte ainult nime-, vaid ka nägupidi. Teiseks on meil üks lähedalt sugulane punases valitsuses kõrgel ametipostil, minister kogunisti, ja tema roosast aupaistest langeb loodetavasti pisut ka meie peale, nii et meid riigivastastes tegemistes eriti kahtlustama ei kiputa.” Ta tegi pausi, nagu tahaks mehele anda võimalust ta sõnadest õigesti aru saada ning lisas siis: „Kolmas ja kõige tähtsam asi on see, et meie majas on peidupaik, mida mujal ei ole.”
Vastuseks Endriku küsivale pilgule seletas Epp:
„Igal talumajal on kartulikelder, ka meil on õue peal selline olemas. Aga meil on veel teinegi, laudadega vooderdatud kelder, millest isegi lähimad naabrid midagi ei tea. See on siinsamas maja sees, luuk on otse teie jalgade all. Kinnijäämise korral olete seal muidugi nagu rott lõksus. Te peate nüüd kähku otsustama, sest kui ma teist õigesti aru sain, siis on meil lähemal ajal, võib-olla juba üsna pea, külalisi oodata.”
Endrik kõhkles. Ta teadis väga hästi, mis teda ennast ja naisi ees ootab, kui teda siit peaks leitama. Aga enesealalhoiuinstinkt ja väsimus osutusid kõhklusest tugevamaks. Pääsemisvõimalus oli siin kindla peale suurem kui väljas, kus võis üsna kergesti haarangulistele otse sülle joosta.
„Oleksin teile väga tänulik, kui te mind kohe minema ei aja,” sõnas ta lihtsalt.
„Hästi,” vastas Epp, „siis ei tohi aega kaotada. Teie,” pöördus ta Juta ja Elsa poole, „minge tooge paar lambanahka ja mõned tekid. Aga teie aidake mul laud kõrvale nihutada.” Viimane käsk oli mõeldud Endrikule, kes naise kiiret otsustusvõimet, tegutsemisjulgust ja vastuvaidlematul toonil antud korraldusi üha suureneva imetlusega oli jälginud.
„Sündinud juht,” lipsas tal mõte läbi pea.
Kui laud ja triibuline põrandavaip olid kõrvale tõmmatud, tuli nähtavale raudse rõngaga varustatud keldriluuk. Epp tõmbas luugi üles:
„See siin ongi teie lähemate päevade peidupaik. Liikuda siin muidugi ei saa, on võimalik lamada, istuda ja kükitada. Vasakul seina sees on kaltsudega kinni topitud väike auk, sealtkaudu saate värsket õhku juurde, kui hingamine raskeks läheb.”
„Kas sa ikka annad endale aru, et tood meile kõigile häda ja õnnetuse kaela?” püüdis lambanahkadega tagasi jõudnud Elsa veel viimast vastupanu osutada.
„Selle maja ukse tagant pole abivajajaid kunagi tagasi saadetud, olgu siis valgel või punasel ajal. Nii oli see siis, kui isa elus oli, nii on see praegu ja nii jääb see ka edaspidi,” ei lasknud Epp ennast kõigutada.
„Veri on ikka paksem kui vesi,” nähvas Elsa.
„Inimveri on alati punast värvi ja praegusel ajal on sugulased kõik need, kelles veel vähegi inimlikkust on säilinud.”
Endrik ei taibanud naiste jutust sõnakestki ja nagu vastuseks tema esitamata küsimusele lausus Epp:
„Need on meie oma pere jutud, kuulete kunagi, kui juhust tuleb.”
Siis haaras ta lambanahad ja teki ning viskas need luugist alla keldri põhja.
„Ronige nüüd sinna, heitke pikali ja katsuge natuke puhata. Kui otsijad peaksid tulema, teeme üleval kanget lärmi, et teaksite ettevaatlik olla ja mingit häält ei teeks. Võtke tükk leiba ja see plekkpurk, seda võib teil vaja minna, kui peate pikemaks ajaks peitu jääma.” Endrik pidi jälle imestama naise võime üle kõike selgelt ja viimse kui pisima üksikasjani läbi mõelda ja ette näha.
Ta ronis alla kitsasse auku, laotas lambanahad kobamisi põrandale, heitis pikali ja tõmbas teki peale. Üleval katsid naised luugi taas põrandariidega ja tõstsid raske söögilaua kohale tagasi.
Endrik lebas rõskes pimeduses ja püüdis kaootilises mõttemöllus korda luua. Aga mõtted tulid ja läksid, segunesid vormituks massiks, vajusid laiali, kadusid ja kaugenesid. Kusagilt eemalt nagu läbi udu kostis summutatud muusikat, mis meenutas orelimängu. See tuli kõrgel kaljusel merekaldal seisvast majast. Kahe torniga rohmakas hall kivihoone tundus kuidagi tuttav, Endrik oli kindel, et oli seal varem käinud. Aga millal ja miks? Orelihelidesse segunesid nüüd inimeste hääled, algul sosinal, siis ikka valjemaks ja valjemaks paisudes. Kiriku uksed avanesid – muidugi! see oli ju Tallinna Kaarli kirik, teda ja Maarjat oli seal laulatatud – ja hägusas valguses tulid nähtavale tuttavad kogud. Papa, kust sina siia said? Ma tean päris kindlasti, et sa oled surnud. Või äkki ei ole? … Aide ja Rein, miks on teil nii tõsised ja kurvad näod, kas midagi on juhtunud? Kus mamma on? Näe, sealt ta tulebki, ikka kärmelt ja käbedalt nagu alati… Siis ilmus kirikuuksele Maarja, paljajalu, seljas must pahkluudeni mantel, peas mööda maad lohisev valge mõrsjaloor, ja suundus kellelegi pilku heitmata aeglasel sammul otse kaljujärsaku poole. Endrik tahtis Maarjat allakukkumise eest hoiatada, ta katsus karjuda, kuid suust ei tulnud vähimatki häält, siis sirutas ta käe, et naist kinni pidada, aga Maarja libises peatumatult edasi ning Endriku väljasirutatud käsi jäi abitult õhku rippuma. Otse Maarja kannul astus Kaarel, laskevalmis püss käes… Need mustad vormitud kujud seal puude taga… kas te näete neid? Neil kellelgi ei ole nägu… Nad hiilivad aina lähemale ja lähemale… Hoidke ennast… Neil on automaadid, nad tulistavad… Nad tapavad teid kõiki… Läbilõikav automaaditärin pani õhu värisema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.