Rasked valikud. Karma Brown
mul öelda, et mul on kahju.“ Ta surus Beni kätt ja pigistas teisega tema õlga.
„Tänan, semu,“ vastas Ben. Hannah vaatas maha, nii et pikk hele juuksepats küljele vajus, ja ma mõistsin, et ta hoiab end hädavaevu vaos.
„Margaritad on valmis ja ma kallasin täna sinu omasse topeltkoguse tekiilat,“ ütlesin ma, haarasin tema kätest kinni ja tõmbasin ta kööki. „Tule. On aeg nina täis võtta.“ David tuli Hannah’ taha ja pani käed tema õlgadele, pigistades neid kergelt, kui me kõik kööki astusime. Mõlemad olid heledapäised ja umbes ühepikkused – David oli vaid mõni sentimeeter Hannah’st pikem – ning me naljatasime sageli, et ma abiellusin oma parima sõbranna meessoost variandiga.
„Mul oleks vist vaja kolmekordset kogust,“ sõnas Hannah, istus köögisaare taha ja hingas võbinal välja.
„Tehtud!“ Kallasin tekiilat ohtrasti juurde ja me mõlemad naersime.
Kolm kannutäit Margaritat, pudel punast veini, hunnik takosid ja kaks raundi seltskonnamängu hiljem oli Hannah purjus ja norskas minu kõrval diivanil. Vaatasin teda, lükkasin juuksed ta näolt ja panin käe tema põsele. „Ma aitan sind, Hannah. Ma ei tea veel, kuidas, aga ma ajan selle asja korda.“
5
Ehkki pohmakas oli esmaspäevaks suures osas taandunud, tundsin end ikkagi jubedalt. Menstruatsioon oli algamas ja ehkki ma olin selleks valmis, ärritas mind mõte sellele. Veel üks kuu ja tuhat dollarit rentslisse läinud raha – sõna otseses mõttes. Ohkasin ja võtsin välja tampoonikarbi, mille olin lootnud koos rasedustestiga minema visata.
Kinnitasin juuksed hobusesabasse – kuna olin toiduretseptide koostaja, ei kandnud ma töö juures juukseid kunagi lahtiselt –, pesin kähku hambad ja tundsin juba kõhus kergeid valunäpistusi. Ben oli köögis ja jõi enne tööleminekut kohvi.
„On kõik korras?“ küsis ta, keerutas kruusi käes ja jõi kohvi lõpuni, pilk ikka minul.
„Täiesti.“
Ta silmitses mind veel veidi aega ja pani siis kruusi kraanikaussi. „Ma tulen täna hilja,“ ütles ta. „Isa ja mina peame selle pakkumisega tööd tegema.“ Isa firma nooremosanikuna tegeles Ben hetkel ühe tähtsa projekti ettevalmistamisega. Tegemist oli luksushotellide ketiga, mis paiknes piki Lõuna-California rannikut, ja kliendile esitlemiseni oli jäänud kaks nädalat.
„Nõudepesumasinas on puhtad nõud,“ ütles ta, nähes, kuidas ma piidlen pahaselt tema kruusi, mille ta pesemata kraanikaussi oli pannud. „Teen selle tühjaks, kui koju jõuan, eks?“ Ta kasutas ettevaatlikku, lohutavat hääletooni, mis oli mõeldudki just sellisteks päevadeks. Arvan, et ta oletas, et kui tema püsib rahulik, olen seda ka mina.
Oleksin tahtnud vihast ja kurbusest plahvatada, Beni peale karjuda kas või ainult selleks, et kurbusest lahti saada. Ent Beni hääletoon vihjas, et olgem teineteisega viisakad, vaiksed ja leebed. Nagu väldiks vihasele agressiivsele koerale silma vaatamist – kui me ei vaata oma ebaõnnestumisele lapsevanemaiks saada otsa, suudame sellest ehk kriimudeta pääseda. Arutlesin vahel, kas Ben uskus, et viisakaks jäämine muudab pettumuse väiksemaks, mõjudes samamoodi, nagu triigiks kortsus puuvillkangast siledaks.
Seega kasutasin ma samasugust hääletooni nagu alati, sest seda tantsu me ju tantsisime – sammud olid peas, rütm etteaimatav. „Jah, olgu.“ Avasin külmiku ukse, võtsin sealt jogurti, kortsutasin kulmu ja panin tagasi. Mõte süüa midagi koorest ja külma ajas sees keerama. Kallasin endale suure kruusitäie kohvi, avasin valuvaigistipurgi ja võtsin sealt kolm tabletti.
Ben kergitas kulmu ja nõjatus vastu kappi. „Peavalu? Või valmistud tänaseks kohtumiseks?“
„Umbes nii,“ vastasin ma. Polnud mõtet talle kõhuvalust rääkida. Ta oli korrutanud lauset „Kahju, et sul jälle menstruatsioon algas“ nii palju, et polnud mõtet seda enam öelda. Kadestasin teda, et ta sai juua kohvi ja minna tööle, ilma et peaks arutlema iga näpistuse üle kõhus ja seda analüüsima.
Ta ajas end sirgu ja suudles mind, maitsedes kohvi ja piparmündihambapasta järele, ning oligi läinud. Ma rüüpasin kohvi ja vastasin oma õe Claire’i sõnumile ema sünnipäeva kohta ning nägin siis ekraanil vilkumas häälsõnumi ikooni. Tõmbasin sügavalt hinge, panin telefoni kõlari peale ja kuulasin Lääneranniku viljatusravi kliinikust tulnud sõnumit, mida olin seni vältinud.
„Tere, Hannah. Siin Rosey doktor Horwarthi juurest. Saime su vereanalüüsi tulemused ja kahjuks pole mul häid uudiseid, aga…“
Vajutasin kõne katkestamise nuppu, panin kolm valuvaigistitabletti keelele ja neelasin need kohviga alla.
6
Juuli
Kui me kliinikust koju jõudsime, lugesin mina samal ajal kunstliku viljastamise infolehti, kui Ben õhtusööki valmistas, ja panin köögisahtlis olevasse viljakuskalendrisse kirja süstide tegemise kuupäevad. Sõime vaikuses. Ben oli valmistanud oma ema kanarooga, aga isegi minu lemmik, vürtsikas toit, ei suutnud mu tuju tõsta.
„Hannah,“ alustas ta ebakindlalt. Pesin parasjagu marinaadikaussi ja peatusin oma nime kuuldes korraks, krigistades hambaid. Ta pidi teadma, et ma ei taha sellest rääkida. Tants, Ben, tahtnuks ma öelda. Püsi meile tuttavate sammude juures.
„Mis on?“ küsisin ma kergelt ja jätkasin pesemist, nagu mõtleksin ainult määrdunud kausile.
„Tean, et me proovime kunstlikku viljastamist, aga… on ka teisi võimalusi. Kuidas oleks lapsendamisega? Me pole sellest mõnda aega rääkinud.“
Lugesin mõttes aeglaselt viieni ja hõõrusin kaussi nii, et vett kapile pritsis. „Ma ei saa sellest täna rääkida. Lihtsalt ei suuda, saad aru?“ Vaatasin vastumeelselt talle otsa, üritades mõtte jõul mõista anda, et praegu pole selleks õige aeg.
„Olgu.“ Ben noogutas, aga ma nägin, kuidas tema ilme muutus. Lõug tõmbus pingule ja ta hingas sügavalt läbi nina. „Millal siis?“
„Mis millal siis?“ Teadsin, et puiklen ebaõiglaselt. See polnud ju ainult minu pettumus. Ben tahtis üle kõige isaks saada.
„Millal sa suudad sellest rääkida?“
„Ma ei tea.“
„Hannah, ma…“
„Ma ei tea!“ karjusin ma ning tõmbasin kummikinnastes käed vahusest pesuveest välja, nii et seebivett mu jalge alla vaibale tilkus. „Mul pole aimugi, kurat võtaks, aga kui sa vastu pole, peseksin rahus nõusid ega mõtleks beebidele, rasestumisele ega kunstlikule viljastamisele, kui sobib.“ Mu hääl kerkis ebakindlalt ja hingeldades. „Või vähemalt tahaksin ma olla kakskümmend neli tundi vihane oma mõttetu emaka peale, enne kui hakkan kaaluma kellegi teise kõrvaleheidetud lapse endale võtmist.“ Kohe, kui olin seda öelnud, tahtsin need sõnad tagasi võtta. Toppida need suhu tagasi ja loksutada, kuni saan nende mõtet muuta. Asi polnud kellegi „kõrvaleheidetud“ lapse adopteerimises – see oli väga inetult öeldud ja mul polnud aimugi, kust need sõnad tulid –, vaid selles, et ma kartsin adopteerimist kohutavalt.
Mul oli paaniline hirm, et kui me adopteerimine beebi, armun ma temasse sügavalt, aga bioloogiline ema muudab viimasel hetkel meelt ning mina jään tühjade pihkude ja purunenud südamega. Pidin seda Benile selgitama, et ta mõistaks vähemalt mu kõhklusi, aga mina ütlesin need inetud sõnad, mis lükkasid meid teineteisest veel kaugemale.
Ben hakkas edasi-tagasi tammuma, tema paljad jalad jätsid maha pritsinud nõudepesuveest põrandale niisked jäljed. Ta kõndis minu ees edasi ja tagasi, käed puusas. „Asi pole ainult sinus, Hannah. Tean, et sina pead taluma süste ja hormoone ning torkimist ja uurimist, aga sa pole üksi. Ma olen siinsamas, elan läbi samu asju, tunnen end halvasti ja vihasena samade asjade pärast nagu sinagi.“
Sundisin pisarad taanduma ja püüdsin keskenduda tema jalajälgedele, et mitte talle otsa vaadata.
„Mingil hetkel peame sina ja mina otsustama, millal sellele lõpp teha. See