Jõuluingel. Мишель Дуглас
selleks, et parastada?”
Mees kargas püsti. „Sa usud, et ma…”
Cassie tõstis sõrme huultele ja osutas peaga ukse suunas. „Ole ettevaatlik.” Üks kassipoeg jooksis Soli jalgade vahelt läbi ja puges tooli alla. Teine liitus temaga. Ettevaatlikult istus mees toolile tagasi, kuid ta ei julgenud vastu seljatuge nõjatuda.
„Ma ju mõistan sind, Sol.”
Mees soovis, et ta ka ise suudaks ennast mõista.
„Mäletad, mul oli samasugune ema nagu Alec.”
Muidugi ta mäletas. Mõnikord soovis ta kogu hingest, et suudaks unustada. „Aga sina kutsusid teda alati emaks. Kas sina sõlmisid temaga enne surma rahu?”
Juuksesalk langes naise näole, varjates ta silmi, pannes Soli kahetsema oma karme sõnu. Ta ei tohiks end Cassie peal välja elada. Naine ei olnud küll kuidagi seda ära teeninud.
„Ei, ma ei sõlminud temaga rahu. Ta ei olnud kunagi nii kaua kaine, et ma oleksin seda teha jõudnud.”
Põrgu päralt, ega ta ometi nutma hakka. Cassie ei nutnud kunagi. Sol ei olnud…
„Ja nüüd on ta surnud.” Naine naeratas Solile. See oli nukker naeratus, mis tabas meest otse südamesse.
Sol sirutas käe ja kattis naise oma. „Ma poleks pidanud sulle sedasi ütlema.”
Cassie keeras oma kätt ja pigistas mehe oma. „Mina ka mitte.”
Kui naine vabastas end mehe haardest, tundis Sol hinges suurt tühimikku.
„Ma olen kuulnud, et sa oled nüüd tähtis arhitekt.”
Cassie ei tahtnud minevikust rääkida. Ta oli sellega lõpparve teinud. Sol kehitas õlgu. Ka tema oli eluga edasi läinud.
„Kas sa tulid koju, et mulle lõpuks see puuonn ehitada?”
Naise sõnad kutsusid esile naerupahvaku, millega kaasnesid ka mälestused lapsepõlvest. „Ma olin selle täiesti unustanud.”
„Mina mitte.”
Miski naise hääles sundis teda Cassie poole vaatama. Tal olid imekaunid silmad – kannikesesinised, soojad ja sametised. Mees uskus, et ta mäletas kõike. Ta juhtis oma mõtted sellelt kõrvale. „Ma tegin isegi selle onni jaoks joonised.” Kuidas ta selle unustanud oli? Ta oli nende joonistega nädalaid vaeva näinud.
„Minagi mäletan neid.” Cassie naer muutis ka mehe rõõmsaks. „Me ei leidnud selleks piisavalt suurt puud.”
„Mul olid kõrged sihid.”
„Ja sul ka õnnestus see.”
Naise sõnad olid soojad ja väljendasid siirast rõõmu. Sol tundis häbi, et ta oli vältinud…
Ta hingas sügavalt sisse. „Ma kuulsin, mis Brianiga juhtus. Mul on väga kahju, Cassie.”
Juuksesalk langes jälle naise näole, varjates selle täielikult. Cassie käed värisesid ja torge läbis mehe südant.
Cassie sees pulbitses viha ja kõhus hakkas keerama. Nägu muutus süngeks. Ta ei suutnud kuuldavale tuua ühtegi lauset, millega ta tavaliselt teemat muutis. Ta üritas kõigest väest end vaos hoida.
Idioot. Kas sa tõesti lootsid, et Brianit terve jutuajamise jooksul kordagi ei mainita?
Kui Cassie juuksesalgu silmilt lükkas, märkas ta mehe kaastundlikku pilku ja ta vihkas seda. Hetkeks tundis ta kiusatust juuksed tagasi näo ette tõmmata, et tal kergem valetada oleks, kuid ta ei suutnud valetada – Solile küll mitte. Mees näeks teda läbi.
„Eelmised jõulud olid põrgulikult rasked.” See oli vähemalt tõde. Cassie keerutas sõrmes abielusõrmust. „Ja seetõttu hoolitsen ma selle eest, et sel aastal see nii ei oleks.”
Naine oli südamest tänulik, kui Sol noogutas mõistvalt ega puudutanud enam seda teemat. Cassie köhatas hääle puhtaks.
„Millised on sinu plaanid? Kas sa jääd jõulupühadeks siia?”
„Jah.”
Naine tundis joovastust. „See on ju suurepärane.” Jõuludeni oli jäänud veel üheksa päeva. Cassie kiikas mehe poole, kuid ei suutnud ta näost midagi välja lugeda. Korraks tundis naine pettumust, kuid siis kehitas õlgu. Kümme aastat oli pikk aeg. „Mida sa jõululaupäeval kavatsed teha?”
Sol kergitas ühte kulmu, vaatas korraks naisele otsa ja krimpsutas nina. „Ei tahaks sinu õhulosse lõhkuda, kuid minu jaoks on jõululaupäev täiesti tavaline päev.”
„Kas tõesti?” Cassie asetas käed rinnal risti.
Mees niheles toolil. „Kuule, ma…”
„Kui me veel lapsed olime ega saanud jõule pidada, siis oli see päev küll väga tähtis.”
„Kas sellepärast sa seda nüüd nii kangesti tahadki tähistada?” ei jäänud mees vastust võlgu.
„Kas sina just sellepärast seda ei tähista?” küsis naine kiiresti vastu.
Hetkeks põrnitsesid nad teineteist altkulmu ja purskasid siis naerma. Sel hetkel võttis Cassie otsuse vastu – maksku, mis maksab, aga Sol tähistab sel aastal jõule korralikult, isegi kui ta ise väidab, et ei taha seda. Kõik vajavad jõule.
Seda enam, et viimati tähistas Sol jõule kaheteistkümnesena.
Cassie vaatas meest üle laua. Küll oli tore, et mees lõpuks kodus oli. Naine imetles meest salaja sel ajal, kui Sol mõtteisse süüvinult aeda vaatas, pilk niisama kinnine nagu naine mäletas. Ta oli juba noore poisina nägus. Sol lahkuski kodust väga noorena. Mees oli palju muutunud. Ta oli täiskasvanuks saanud.
Ta oli mees. Ja milline mees veel.
Naine tundis, kuidas pulss kiirenes. Sol oli tõeliseks kompuks sirgunud. Kindlasti paneb ta oma kohalolekuga Schofieldi naissoost elanikkonna kihama.
Aga mehe silmad polnud muutunud. Need olid endiselt süsimustad, läbitungivad ja lahked. Ja tõenäoliselt suudaks Sol ka nüüd naist lugeda nagu raamatut, kui Cassie talle selleks väikseimagi võimaluse annaks. Naine tõstis sülle kassipoja, kes mööda ta jalga üles ronis. Ta ei tohtinud mehele seda võimalust anda – mitte mingil juhul. Kiisu tõmbas end Cassie süles kerra ja hakkas nurru lööma.
Naine uuris Adamsite tagaverandat. See ja pesunöör kulgesid piki majakülge. Ta kargas püsti ja kõndis veranda lõppu, vaadates paremale ja vasakule, siis pöördus tagasi, surudes kassipoega vastu rinda. „Sol, ma vajan teenet.”
„Sinu heaks ükskõik mida.”
Cassie oli jahmunud mehe nii kiirest ja enesekindlast vastusest. „Kas see on ikka arukas?” küsis naine nõudlikult. Soli ajas see naerma ja tema hääle mahe kõla paitas Cassie nahka sametiselt nagu kuum kakao. Naine tahtis end mehe sülle kerra tõmmata ja nurru lüüa.
„Kuigi ma pole sind kümme aastat näinud, Cassie Campbell… Parker, tunnen sind ikkagi.”
„Ma võin olla muutunud.”
Mees vaikis. Ta mõõtis naist pilguga, mis muutus üha salapärasemaks. „Seda kohe kindlasti.”
Cassie prantsatas toolile tagasi. Ta viskas parema jala üle vasaku. Jalg hakkas iseenesest õõtsuma. Ta pani jala maha, kuid siis hakkas põlv närviliselt nõksutama. Ta pani uuesti jala üle teise ja lasi sel omatahtsi õõtsuda.
„Näed väga hea välja, Cassie.”
Naise jalg lõpetas äkki õõtsumise. Sol takseeris naise nägu ja Cassie tundis, kuidas ta hakkas õhetama igalt poolt, kus mehe pilk peatus.
„Lausa suurepärane.”
„Tänan,” kraaksatas naine. Ta haaras oma klaasi. „Ka sina näed hea välja.” Seda öeldes ei vaadanud ta mehele otsa. Cassie neelas lonkshaaval külma vett, kuid see ei jahutanud temas tärganud kuumust.
„Mis teene see siis on?”
Õige küll, teene.