Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse. Maria Malksoo
arvates muu-tuvad nende vastuolud maailmapoliitika keskseks osaks. Selle mahuka uurimuse eellugu sai alguse 1993. a, mil Huntington avaldas ajakirjas Foreign Affairs artikli „The Clash of Civilisations?”, mis 1995. a ilmus eestikeelse tõlkena ajakirjas Akadeemia pealkirjaga „Tsivilisatsioonide
42
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
kokkupõrge?” – siinkohal on otstarbekas juhtida tähelepanu küsimärgile nii originaalis kui ka tõlkeversioonis. Hiljem on Huntington tunnistanud, et „[ü]kski minu Foreign Affairs’is avaldatud artikli eraldivõetud väide ei pälvinud rohkem kriitikat kui „Islami piirid on verised” (Huntington, 1999, 329). Samuti tunnistab autor, et artikliversioonis esitatud järeldus oli tehtud pinnapealse ülevaate põhjal (Samas, 329). Monograafias esitab ta selle hüpoteesi kohta täpsustatud seisukohad.
Näide. Hüpoteesi püstitamine
Huntington (1999) esitab oma põhiväiteks, et islami piirid on verised.
Täpsustatud hüpotees: Kui maailmapoliitika makro- või globaalsel tasandil on esmase tähtsusega tsivilisatsioonide kokkupõrge lääne ja ülejäänud maailma vahel, siis mikro- või lokaalsel tasandil on selleks kokkupõrge islami ja ülejää-nute vahel (Samas, 325).
Tõestus algab ajaloost, mille abil Huntington tuletab lugejale meelde mine-vikus toimunud konflikte islami ja muudesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate rahvaste vahel Euroopas, Venemaal, Lähis-Idas, Indias, Ida-Aasias ja Aafrikas. Edasi tullakse raamatu kirjutamise aega ning minnakse tunduvalt konkreet-semaks. Mitmetele eriuurimustele toetudes esitatakse aastate 1993–1994 kohta järgmised näitajad:
1) tsivilisatsioonidevahelisi konflikte – kokku 30, neist islami sekkumisel 11;
2 tsivilisatsioonisiseseid konflikte – kokku 20, neist islami tsivilisatsioonis 15;
3) kõik kokku – 50 konflikti, neist islamiga seotud 26. (Samas, 328).
Üldiselt on hüpoteesil kaks poolt. Tavakeeles me võime nimetada neid põhjuseks ja tagajärjeks – riikidevaheline kaubandus (põhjus) põhjustab konfliktide vähesuse (tagajärg). Sotsiaalteadustes kutsutakse neid muu-tujateks. Põhiliselt on muutujaid kahesuguseid – sõltumatud ja sõltuvad. Sõltuv muutuja on see, mida püütakse seletada, sõltumatu muutuja on põhjus. Samas tuleb siinkohal olla põhjuslikkusega ettevaatlik. Sotsiaal-teadustes üldiselt ja rahvusvahelises suhetes täpsemalt ei pruugi põhjus-likkus olla nii üksüheselt tuvastatav kui loodusteadustes. On ka kolman-dat sorti muutujaid, mis kas võimendavad või vähendavad sõltumatu muutuja mõju. Neid nimetatakse tihti sekkuvateks muutujateks. Sellised on muutujad, mis ise tagajärge kaasa ei too, kuid mille olemasolu võib käivitada sõltumatu muutuja.
43
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
Näide: muutujad
Michael Brecher, „Crises in World Politics: Theory and Reality”, 1993
Näites toodud muutujad pärinevad rahvusvahelise konflikti puhkemisfaasi analüüsist. Seletame siinkohal lahti ainult esimestena esitatud muutujad – nii sõltumatud (struktuurimuutujad süsteemimuutujate grupis), sekkuvad kui ka sõltuvad.
1. Struktuurimuutujate aluseks on käsitlus jõudude tasakaalust. Maailm võib olla unipolaarne, bipolaarne ja multipolaarne. On veel teisi võimalusi, kuid need võime praegu rahumeeli kõrvale jätta. Kui maailmas toimub üleminek näiteks bipolaarsest maailmast unipolaarsesse – nagu see Brecheri uurimuse valmimise ajal toimuski –, siis võib see muutus kaasa aidata konflikti puhkemise võima-likkusele.
2. Niisugune jõudude tasakaalu muutus võib kaasa tuua kõige tavalisemad polii-tilised hirmud – heaolu languse, territooriumi murenemise, poliitilise režiimi muutumise ning seda nimekirja annab veelgi pikendada. Siin on nad esitatud kui väärtushirmud.
3. Teine sekkuv muutuja – lõhkuv tegevus – on seotud poliitilise otsustamisega. Eliit ei suuda olla konsensuslik, otsustajate vastasseisud süvenevad ning sealt võib jõuda konflikti puhkemisse.
4. Konflikti puhkemine ongi selle analüüsi sõltuv muutuja.
Sõltumatud muutujad
Sekkuvad muutujad
Sõltuvad muutujad
Süsteemimuutujaad
Struktuur
Tasand
Suhtlusmuutujad
Kestvus
Võimelisus
Režiim
Kaugus
Tegevus
Iga
Režiimi kestvus
Suurus
Väärtus-hirmud
Lõhkuvad tegevused
Puhkemine
Algatamine
Haavatavus
a) Kvantitatiivne ja kvalitatiivne meetod
Positivistlikus uurimises on võimalik eristada kahte suuremat mee-todite rühma – kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed. Earl Babbie (2010) järgi on nende peamiseks erinevuseks vaatluste numbriline esitamine.
44
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
Kvantitatiivsetele meetoditele on iseloomulik vaatluste numbriline esin-damine ja töötlemine selleks, et kirjeldada ja seletada nähtust, mida need vaatlused peegeldavad. Selleks tuleb muutujad operatsionaliseerida, neid on vaja kuidagi mõõta. Kvalitatiivsed uurimused on Babbie järgi sellised, kus on tegemist mittenumbrilise vaatluste uurimise ja tõlgendamisega saamaks teada sügavaid tähendusi ning suhtemustreid. Kvalitatiivsed meetodid jagunevad omakorda kaheks – juhtumi analüüs ning võrdlev meetod.
Peamine kvantitatiivne meetod on