Siinpool linnuteed. 2. raamat. Heli Reichardt
ei! Mutt ei mõtlegi astuma hakata.
„Jood ka kohvi või?” on peremees viisakas. „Piima mul ei ole.”
Nii hilja õhtul Laine kohvi ei joo, temal on vererõhk ja kõik muud hädad. Õnneks päästab telefon Mardi kutsumata külalisest.
„Tulen, tulen,” kinnitab too helistajale ja lisab peatsele kokkusaamisele vürtsi: „Mart nägi oma silmaga…”
„Midagi ma ei näinud,” kohmab pealtnägija, aga see pole oluline. Peaasi, et ta oli Vahingul ja leidis surnukeha – sellest on küllalt. Sinna ümber võib niisuguse stoori kokku keerutada, et lase aga olla. Selge see – täna on tema võrdselt Meetaga muttidel hambus.
Kohv pole jõudnud veel päris ära jahtuda, kui tuleb järgmine külaline: kadunukese poeg, koolivend Tarmo, kellele ta täna ema surmast teatama pidi. Mart oli puid ladudes aega parajaks teinud, kuni Tarts kohale jõudis. Kõik jutud said kohapeal räägitud – mis siis veel? Kui ta tuli viinapudeliga südant kergendama, siis selleks talle siin kaaslast ei ole. Meetast on kahju küll, aga otsigu mõni teine kambajõmm. Pealegi on meeste vahel ikka veel see ammune asi – nii nagu Tartsi nime kuuleb või meest ennast näeb, vilksatab sissejuhatuseks üks ja seesama pilt silme eest läbi: Maire röötsakil köögilaua najal, hõlmad eest lahti, Tartsi üks käsi naise põues, teine oma püksiluku kallal. Kurat! Teda ei osanud nad muidugi keset päeva oodata. Toona oli ka kraanikauss umbes ja Tarts jõudis esimesena appi.
Mart oli ukselävele seisma jäänud, esiti Mairele, siis klassivennale pikalt otsa vaadanud ja ühe lause üle huulte saanud: „Kuidas te võite seda mulle teha?” Mõistagi ei olnud need midagi vastanud. Ega ta seda oodanudki, keeras selja ja tuli tulema.
Mõne aja pärast ilmus Maire asja klaarima: tema jutu järgi oleks Tarmo ta sealsamas köögis ära võinud vägistada, kui Mart poleks jaole jõudnud. Selle eest olevat naine talle surmani tänulik, arvaku mees, mida tahes.
Nii loll jutt oleks võinud naerma ajada, kui Mart ei oleks sealsamas tajunud omaenda olukorra kogu traagikat. Ema öeldud sõnad: „Selle naise nahka su elu läheb!” olid erakordse teravusega tõeks saanud. Vägistamisest polnud juttugi: mõlemad asjaosalised olid nii kiimas olemisega, et kaksipidi arusaam oli täiesti välistatud. Hiljem sellele seigale tagasi mõteldes ei oleks Mart imestanud, kui Maire ise olekski algataja olnud.
See oli nii tema moodi: tasakesi seljatagant juurde hiilida, oma keha tihedasti teise vastu suruda ja oodata, kuni mees ümber pöörab… Naine oli tema just niimoodi rajalt maha võtnud, miks siis mitte teisi. Tookord juhtus see lihtsalt Tarts olema.
Laps, väike tüdrukutirts, oli neid lepitanud või õigemini olukorraga leppima sundinud. Ja kui Mardil enam isa ei olnud ja emagi tervis üles ütles, siis polnudki kedagi peale Maire, keda ligemale lasta. Aastatega oli naine taltsamaks muutunud. Omajagu põhjust oli kindlasti väljanägemises: tüdruku kunagi nii prink ja vetruv ihu, mis otse kutsus puudutama ja lähemalt uurima, oli voltidesse vajunud ja lotendas, nahk oli kare ning ketendas alatasa. Pundunud ja punane nägu rääkis enda eest ja riiakas meel oli kunagisest lahke olekuga tüdrukust võitu saanud. Selles kõiges oli naise arvates süüdi tema, Mart!
Tarmo oli selles loos ainult üks episoodiline tegelane, Mardi jaoks tegelikult tõekuulutaja, kes oli ta silmad avanud, aga mingi kohmetus oli meeste vahele jäänud. Keelualal jahipidamine ei ole mehine tegu – kõik teadsid, et Mart oli Maire teise lapse isa, sellepärast oma naisest lahku läinud, ja kuigi nad elasid teine teisal, olid nad ikkagi nagu mees ja naine. Vähemalt Mart arvas tookord nii.
„Ma tahtsin ühed Vahingu võtmed igaks juhuks sinu kätte hoiule anda,” hüpitab Tarts neid peopesal. „Kui politsei tahab või midagi on, ei pea ma Tartust tulema hakkama,” selgitab ta oma tuleku mõtet.
„Kas sa ise siia ei jää?” imestab Mart.
„Ei noh, kus, homme tööle…” On näha, et mees kibeleb minema. „Sul need puud laotud… Mis kaup teil emaga oli?”
„Viiskümmend eurot.”
Tarmo võtab põuetaskust rahatähe: „Olete Mairega muidugi matustele oodatud, ainult ma ei tea praegu täpset päeva.”
Mairega? Tarts on küll juba hulk aega Tartus ära, aga juba see, et ta Marti siit otsima oskas tulla, näitab, et ta teab nende lahkuminekust, mistõttu neid tuleks eraldi kutsuda. Mis edasiütleja tema on!
„Selline lugu,” kaalub Mart, „ma lähen paari päeva pärast ise Eesti teise otsa matustele. Ma ei tea, kas ma selleks ajaks tagasi jõuan.”
„Anna siis võtmed Maire kätte, las peab silma peal,” lahendab külaline ka selle olukorra.
„Aitäh sulle!” tänab Tarmo ukse poole keerates.
„Mille eest?” imestab Mart. Tema sai raha, mida ei lootnudki näha, tänama peaks tema.
„Ole meheks!” ei hakka teine täpsustama ja pöördub minekule. Hetke pärast tõmbab uhke KIA-maastur kummide vilinal akna alt minema. Küll on kiire!
Kohv on sootuks ära jahtunud ja tühi kõht tuletab ennast meelde. Korra päevas võiks ikka midagi süüa, uurib mees, mida oleks nappidest tagavaradest kõige käepärasem suhu pista. Meeta juures sai viimased päevad süüa, polnud endal muret. Seda ja peatset ärasõitu arvestades pole ta poodigi läinud. Mis siin siis on? Paar turistieinet, mida vallast vaestele jagati; karp heeringat – seda sööks küll, kui viitsiks kartuleid keeta; kolm muna. Mees kükitab külmkapi ees – mida sinna pandud ei ole, seda ei tasu ka loota. Kartuleid ei ole. Siiski – õngitseb ta juurviljakastist leiva alt välja paberinutsakusse keeratud vorstijupi. Paistab teine kaunis auväärne, aga kui ülemine hallikaks tõmbunud viilakas pealt ära lõigata, kõlbab munadele seltsiks küll.
Lõhn, mis peatselt pannilt tõuseb, on isuäratav.
„Kahju, et rohkem ei olnud,” tõstab mees tühja taldriku kraanikaussi. Päev hakkab õhtusse jõudma – nii pikk kui see oligi. Tänane hommik on juba kaugel – nagu Meeta elugi. Öeldakse, et aega mõõdavad selles ajas toimunud sündmused, mitte minutid ega tunnid.
„Olemine on kuidagi hõredavõitu,” raputab mees õlgu. „Tõbiseks küll ei taha jääda, pikk tee ees. Niipea kui võimalik, panen siit ajama.”
Hommikune hirm oma endise naise ees ei tule enam meelde. Praegu on hoopis tähtsamad asjalood esiplaanil: elu ja ennast meelde tuletanud surm. Tarmol paistis linnaminekuga päris tuli takus olevat, ei julgenud öödki oma kodus veeta. Ema on ju ikka ema, olgu ta elus või surnud. Aga ega tea…
Karda elavaid, mitte surnuid! Paistab küll vastupidi olevat. Tema isa läks kontoris jalapealt, ema suri haiglas – koduseinad jäid surmakõledusest puutumata. Tea, kuidas oleks, kui oleks endal selline kogemus? Aga tal peaaegu on! Volli läks oma kodust, oma voodist, ja tema oli hiljem talvel seal nädalakese omapäi redutanud. Selles mõttes, et seda ei teadnud keegi. Läks krematooriumimeestega rääkima ja otsus jääda Saueaugule kauemaks kui esialgu plaanitud sündis kuidagi iseenesest. Mitte midagi seal ei hirmutanud, miski ei häirinud ega hakanud vastu – majas ja selle ümber valitses niisugune rahu, et kui nüüd sellele tagasi mõtelda, siis oli see suisa imelik. Volli oli läinud, aga tema rahu oli talus tunda – veel palju tugevamalt kui eluajal oligi. Vana oli üldse üks omamoodi mees, surmast rääkis ta nii, nagu oleks see üks kallis kingitus, kui inimene siit maa pealt ükskord pääseb. Enda jutu järgi olevat ta korra taevas ära käinud, aga saadetud tagasi – polnud veel aeg. See juhtus üsna varsti pärast Helmi surma, kui ta paat ristlainesse sattus ja külm tahtis hinge seest võtta.
„Kas sa ingleid ka nägid?” oli Mart uudishimutsenud.
„Miks ma’s taevas ei näinud, kui ma maa pealgi näen,” oli vanamees naeru mugistanud. Naer oli tal isevärki – nagu oleks väike mootor podisenud. Või siil, kui see okkad turri ajab.
Pikemalt vanamees seda inglivärki ei seletanud: „Kui antakse näha, näed ise. Mis see teise jutt aitab, igaühel on omamoodi.”
Mart ei näinud ega kuulnud