Rootsi kummikud. Henning Mankell

      Originaali tiitel:

       Henning Mankell Svenska gummistövlar 2015 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Toomas Niklus Copyright © Henning Mankell 2015 Published by agreement with Copenhagen Literary Agency ApS, Copenhagen © Tõlge eesti keelde. Maarja Aaloe, 2019 ISBN 978-9985-3-4568-9 ISBN 978-9985-3-4632-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

       Elisele

      See raamat on iseseisev järg romaanile „Itaalia kingad”, mis ilmus aastal 2006. Loo tegevus toimub kaheksa aastat hiljem.

      1

      Minu maja põles maha ühel sügisööl peaaegu aasta tagasi. Oli pühapäev. Pärast lõunat hakkas tuul tõusma. Õhtul näitas tuulemõõtja hooti üle kahekümne meetri sekundis.

      Tuul puhus põhjast ja oli väga külm, kuigi oli alles varasügis. Kella poole üheteistkümne paiku magama heites mõtlesin, et see oli esimene torm, mis sel sügisel mu vanavanematelt päritud saarest üle käis.

      Sügis, varsti talv. Ühel ööl alustab jää tasapisi mere kaanetamist.

      See oli mul sel sügisel esimene kord voodisse minnes sokid jalga jätta. Külm hakkas võimust võtma.

      Kuu aja eest olin suure vaevaga katuse ära parandanud. See oli minusuguse viletsa meistrimehe jaoks raske töö. Paljud katusekivid olid vanad ja pragunenud. Mu käed, mis kunagi olid skalpelliga keerulisi kirurgilisi lõikusi teostanud, polnud loodud jämedate katusekividega ümber käima.

      Ture Jansson, kes oli eluaeg saarestikus posti laiali vedanud ja nüüd pensionipõlve pidas, võttis sadamast uute kivide kohaletoomise enda peale. Ta ei tahtnud isegi raha. Kuna mul on paadikuuris improviseeritud arstikabinet, et Janssoni kõikvõimalike ettekujutatud hädadega tegelda, tundis ta ilmselt, et peab mulle vastuteene osutama.

      Olen aastate jooksul vaadanud paadisillal üle küll tema väidetavalt valutavaid käsi, küll selga. Stetoskoobiga, mis ripub koos hahapeibutisega paadikuuri seinal, olen kuulanud, kas tema kopsud ja süda teevad õiget häält. Iga viimane kui läbivaatus näitas, et Jansson oli parima tervise juures. Nii otsatut hirmu iseenda sisendatud haiguste ees ei olnud ma arstina töötatud aastate jooksul kordagi näinud. Jansson oli täiskohaga postiljon ja hüpohondrik.

      Kord kaebas ta hambavalu. Siis keeldusin temaga tegelemast. Ma ei tea, kas ta käis mandril hambaarsti juures. Kahtlen, kas sellel mehel on kunagi üldse ühtegi hambaauku olnud. Võib-olla valutas tal hammas öisest hammaste kiristamisest?

      Tulekahjuööl võtsin, nagu tavaliselt, unerohtu ja uinusin kohe.

      Ärkasin selle peale, et järsku pandi eredad lambid põlema. Kui silmad lahti tegin, ümbritses mind pimestav valgus. Magamistoa lage kattis hall suits. Magades oli mul ilmselt palav hakanud ja ma olin sokid jalast ära võtnud. Kargasin voodist välja ja tormasin trepist alla kööki. Ümberringi oli söövitavalt tugev valgus. Jõudsin märgata, et kell köögiseinal näitas üheksateist minutit üle südaöö. Haarasin välisukse kõrvalt musta vihmamantli, tõmbasin jalga kummikud, millest üks ei tahtnud kuidagi jalga minna, ja sööstsin õue.

      Maja oli selleks ajaks juba üleni leekides. Tuli mühises. Pidin minema paadisillale, sest alles seal oli kuumus talutav. Seisin ja vaatasin toimuvat pealt. Neil esimestel hetkedel ei mõelnud ma kordagi, mis võis selle katastroofilise põlengu põhjustada. Vaatasin lihtsalt, kuidas mu silme all toimus midagi võimatut. Süda peksis nii ägedalt, nagu tahaks rinnus tükkideks rebeneda. Minu sees möllas samasugune tulekahju.

      Aeg sulas kuumuses olematuks. Hakkasid saabuma paadid unest äratatud saareelanikega. Aga ma ei oskaks tagantjärele öelda, kui kaua selleks aega kulus või kes appi tuli. Vahtisin metsiku pilguga leeke ja kõrgel öötaevas virvendavaid sädemeid. Ühe hirmsa silmapilgu vältel arvasin leekide taga nägevat vanaisa ja vanaema elatanud kogusid.

      Sügiseti, kui suvitajad on lahkunud ja viimased purjekad oma tundmatutesse kodusadamatesse viidud, ei ole meid siin saarestikus kuigi palju. Keegi oli siiski ööpimeduses tulekuma märganud. Sõnum levis telefonitsi ja kõik tõttasid appi. Rannavalve tulekustutusmasinaga pumbati soolast vett, millega pritsiti põlevat maja. Aga loomulikult oli juba hilja. Juhtus ainult see, et tulease hakkas haisema. Põlenud tammepalgid ja seinapaneelid, tapeedid ja linoleumkatted levitasid kokkupuutes soolase veega unustamatut lehka.

      Koidikuks olid järel ainult suitsevad haisvad varemed. Tuul hakkas vaibuma. Torm oli liikunud edasi Soome lahele.

      Tuul oli koostöös tulega justkui oma kurja eesmärgi saavutanud, aidates kaasa sellele, et minu vanaisa ja vanaema ilusast majast midagi järele ei jääks.

      Alles koidikul suutsingi endalt esimest korda küsida, millest tulekahju tekkis. Ma ei olnud süüdanud küünlaid ega jätnud vanaaegset petrooleumilampi põlema. Ma ei olnud suitsetanud ega ka vana pliidi alla tuld teinud. Alles mõni aasta tagasi olin lasknud kõik elektrijuhtmed välja vahetada.

      Ühtegi selgitust ei olnud. Maja oleks nagu iseenesest süttinud.

      Justkui saaks üks maja ise väsimuse, vanaduse või masenduse tõttu enesetapu sooritada.

      Sain aru, et minu ettekujutus elust oli ühes otsustavas punktis olnud väga ekslik. Kolisin saarele pärast üht äpardunud operatsiooni, mille käigus noor naine kaotas käe. Tookord mõtlesin sageli, et see maja seisis seal juba enne minu sündi. Ja seisab seal ka pärast mind.

      Nüüd selgus, et see oli vale. Siinsed tammed, kased, lepad ja ainuke saarepuu kestavad edasi ka pärast mind. Aga sellest ilusast saarestikumajast on järel ainult vundamendikivid, mis veeti siia üle jää mandril asuvast Håkansborgi kivimurrust, mis on nüüdseks ammu maha jäetud.

      Mu mõtisklused katkestas asjaolu, et Jansson seisis mu kõrval. Tal oli seljas kulunud tumesinine kombinesoon. Pea paljas, käes vanad mootorratturikindad. Mäletasin neid ajast, kui ta talviti hüdrokopteriga posti vedas, kui jää oli pealtnäha pragudeta, kuid ei kandnud.

      Ta silmitses mu kummikuid. Maha vaadates nägin, et olin elu eest kiirustades jalga tõmmanud kaks vasaku jala kummikut, vana rohelist Tretorni. Nüüd sain aru, miks üks ei tahtnud jalga minna. Ja miks mul ümber põlenud maja nii vaevaline käia oli.

      „Ma annan sulle kummiku,” ütles Jansson. „Mul on kodus mitu paari.”

      „Mul võib-olla on paadikuuris üks varupaar,” vastasin ma.

      „Ei ole,” ütles Jansson. „Vaatasin järele. Seal on mõned nahkkingad ja rauad, mis vanasti hülgejahile minnes saabaste külge pandi.”

      Mind ei üllatanud, et Jansson oli juba mu paadikuuris tuhnimas käinud. Ehkki seekord tegi ta seda murest mu kahe vasaku jala kummiku pärast. Teadsin juba varasemast, et tal oli kombeks mu paadikuuris käia. Jansson oli üks paras nuuskija. Veendusin ammu, et ta luges läbi kõik postkaardid, mis tema kätte anti, kui suvitajad paadisillal temalt postmarke ostsid.

      Jansson vaatas mind, silmis väsimus. Öö oli olnud pikk.

      „Kus sa elama hakkad? Mida sa nüüd teed?”

      Ma ei vastanud, sest mul ei olnud midagi öelda.

      Läksin suitsevate varemete juurde. Vasak kummik hõõrus. See on nüüd kõik, mida oman, mõtlesin. Erinevast paarist kummikud. Kõik muu on läinud. Mul ei ole isegi riideid.

      Sel hetkel, kui katastroofi ulatus mulle kohale jõudis, läbistas mind kaeblev karje, mida keegi ei kuulnud. Kõik toimus hääletult minu sees.

      Juba oli Jansson jälle mu kõrval. Tal on eriline liikumisviis, nagu oleksid tal jalgade asemel käpad. Ilmub eikusagilt ja lihtsalt seisab su läheduses. Ta paistab valdavat kunsti, kuidas mitte teiste vaatevälja sattuda.

      Miks ei võinud parem tema vilets maja Stångskäril maha põleda?

      Jansson võpatas, nagu oleks mu kibestunud mõttest aru saanud. Kuid küllap ma lihtsalt krimpsutasin