Rootsi kummikud. Henning Mankell
vaja.”
Lõpetasin kõne, enne kui ta jõudis vastata. Mootor käivitus. Andsin gaasi ja jätkasin teekonda mandri poole.
Mu auto on vana, aga usaldusväärne. See on pargitud sadama juurde tühjale krundile, mis kuulub ühele omapärasele naisele nimega Rut Oslovski. Minu teada ei kutsu keegi teda Rutiks. Kõik ütlevad Oslovski. Ta lubab mul seal parkida, kui ma vastutasuks vahel ta vererõhku mõõdan. Mul on auto kindalaekas vererõhumõõtja ja stetoskoop. Oslovski vererõhk on liiga kõrge, kuigi ta võtab viimastel aastatel Metoprololi. Kuna ta ei ole veel nelikümmendki, pean vajalikuks tema vererõhul silma peal hoida.
Oslovski vasak silm on klaasist. Keegi ei tea, miks ta silmast ilma jäi. Õigupoolest ei tea keegi Oslovskist eriti midagi. Janssoni jutu järgi ilmus ta saarestikku umbes kakskümmend aastat tagasi. Siis ei rääkinud ta rootsi keelt kuigi hästi. Ta oli saanud Rootsis asüüli, hiljem ka kodakondsuse, ning väidetavalt tuli ta Poolast. Aga Jansson, kes võib olla väga umbusklik, viitas asjaolule, et mitte keegi ei olnud kunagi näinud ei Oslovski passi ega tunnistust selle kohta, et ta oli Rootsi kodanik.
Oslovski oli ootamatult hea automehaanik. Ta ei peljanud ka rasket tööd nagu sildade parandamine hilissügisel või varakevadel, kui jääminek oli kivikaste rüüstanud ja sillad kiiva või uppi ajanud.
Ta oli tugev, laiaõlgne, mitte ilus, aga sõbralik. Hoidus omaette.
Teised juhutöölised hoidsid tal valvsalt silma peal. Aga keegi ei saanud öelda, et ta oleks liiga väikest tasu küsides nendelt tööd ära võtnud.
Oslovski elas alguses männimetsas väikeses talus, mõne kilomeetri kaugusel merest. Hiljem ostis ta selle väikese maja sadamas, mis enne kuulus ühele pensionile jäänud lootsile.
Jansson oli küsitlenud oma kolleegi, kes sadamas kirju laiali kandis. Oslovski ei saanud kunagi posti. Ta ei tellinud ka ühtegi ajalehte. Võimalik, et tal ei olnud isegi tee ääres postkasti.
Vahel ta kadus ja oli ära mitu kuud. Keegi ei teadnud, kus ta viibib. Ühel päeval oli ta jälle tagasi. Nagu poleks midagi juhtunud. Ta liikus nagu kass öös.
Jätsin paadi sadamasse ja läksin oma auto juurde. Oslovskit ei olnud näha. Auto läks kohe käima. Kardan juba ette seda päeva, kui mu auto peaks üles ütlema ja otsustama vanarauaks hakata.
Tavaliselt kulub mul asulasse sõitmiseks kakskümmend minutit. Sel päeval läks sõit tunduvalt kiiremini. Pidurdasin alles siis, kui nägin, et olin end ohtu seadnud. Hakkasin aru saama, et koos majaga oli surnud midagi ka minus endas. Ka inimese sees võib mõni kandev tala puudu olla.
Parkisin peatänavale, mis on tegelikult asula ainus tänav. Sealsamas oli väike lahesopp, mille olid seal ääres kunagi asunud tehased oma raskmetallidega ära mürgitanud. Mäletan lapsepõlvest parkimistöökoja lehka.
Hoiupank asub valges majas kohe mürgitatud lahesopi ääres.
Läksin kassa juurde ja ütlesin, et mul ei ole ei pangakaarti ega ka isikut tõendavat dokumenti, kõik hävis tulekahjus. Pangaametnik tundis mu ära, kuid paistis siiski kõhklevat. Meie ajal kujutab isikutunnistuseta inimene alati mingisugust ohtu.
„Mul on kontonumber peas,” ütlesin ma.
Lugesin numbrid ette ja tema pani kirja. Seejärel sisestas ta arvutisse minu koodi.
„Seal peaks olema umbes 100 000 krooni,” ütlesin ma. „Pluss-miinus mõnisada.”
Pangaametnik kissitas arvutiekraani poole silmi, nagu ei usuks ta sinna ilmunud teksti.
„99 009 krooni,” ütles ta.
„Mul on vaja 10 000 välja võtta,” ütlesin ma. „Nagu näete, on mul särgi asemel pidžaamapluus. Midagi ei jäänud alles.”
Seletasin meelega kõvema häälega. Pangakontoris jäi vaikseks. Lisaks mind aidanud ametnikule oli leti taga kaks naist. Kolm klienti ootasid oma järjekorda. Kõik vaatasid minu poole. Tegin idiootliku kummarduse, nagu hääletu aplausi peale.
Pangaametnik luges mulle mu rahatähed välja. Seejärel aitas ta mul uue pangakaardi teha.
Lahkusin pangast ja läksin üle tee kondiitriärisse. Olin pangast kaasa võtnud ühe reklaampastaka ja mõned raha välja võtmise blanketid. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin ostma.
Nimekiri tuli väga pikk. Kui lisaks blankettidele oli ka salvrätik täis kirjutatud, andsin alla.
Mul tekkis järsku küsimus, kuidas peaksin välja kannatama selle valu ja leina, mis mind oli tabanud. Olin uuesti alustamiseks liiga vana. Tulevik oli tumm. Kusagil ei terendanud ühtegi väljapääsu.
Kortsutasin blanketid ja salvräti kokku, jõin tee lõpuni ja läksin välja. Seejärel ostsin asula ainsast riidepoest särke ja pusasid, aluspesu ja sokke, püksid ja jope. Kvaliteet ja hinnad mind ei huvitanud. Kui olin kotid autosse pannud, läksin kingapoodi kummikuid ostma. Ainus paar, mille leidsin, oli valmistatud Itaalias. See ärritas mind. Müüja oli noor tüdruk, rätik pea ümber, rootsi keele oskus vilets. Püüdsin sõbralikult käituda, kuigi olin vihane, et neil tavalisi Tretorni kummikuid ei olnud.
„Kas teil Rootsi Tretorni kummikuid ei ole?” küsisin ma.
„Meil on ainult need,” vastas ta. „Teisi pole.”
„See ei ole normaalne, et Rootsi kingapoes ei müüda klassikalisi Rootsi kummikuid.”
Ehkki ma püüdsin jätkuvalt kõigest väest sõbralik olla, pidi ta mu hääletooni tajuma. See ei olnud siiras. Nähes, et ta lõi kartma, ärritusin veelgi rohkem. Olin esitanud tavalise lihtsa küsimuse, mis ei olnud mõeldud ebaviisakuse ega ähvardusena.
„Kas sa üldse tead, millest ma räägin?” küsisin ma.
„Meil ei ole teisi kummikuid,” ütles ta.
„Siis jääb ostmata,” ütlesin mina. „Kahju küll.”
Lahkusin poest. Ma lihtsalt pidin ukse enda järel pauguga kinni tõmbama.
Ka tööriistapoes ei olnud kummikuid, ainult kõva äärega töökingad, et varbad tööd tehes viga ei saaks. Ostsin odava käekella ja läksin edasi sadamapoodi süüa ostma. Mul oli haagiselamus gaasipliit, paar potti ja pann. Ma ei ostnud midagi, mida oleksin tahtnud, aga ka ei midagi sellist, mida ma ei tahtnud. Täitsin musta plastkorvi ükskõiksusega.
Apteegist möödudes meenus mulle, et mu ravimivarud olid tules hävinud. Astusin sisse. Mu arstitunnistus ja retsepti kirjutamise õigus kehtisid.
Enne auto juurde minemist ostsin veel mobiiltelefoni ja kõnekaardi.
Äkitselt taipasin, et mul ei ole pärast tulekahjut ka elektrit.
Sõitsin tagasi sadama poole. Välja võetud 10 000 kroonist oli umbes pool järel. Parkisin auto tavalisse kohta. Oslovski maja uks oli kinni. Kruusateel lebas pooleldi roiskunud vares. Võib-olla oli Oslovski jälle ühel oma saladuslikul reisil?
Panin kilekotid paati ja läksin siis meretarvete poodi. Seal oli kummikuid ja need olid Rootsis toodetud. Vähemasti oli neil Tretorni märk. Aga neil ei olnud minu numbrit. Tellisin ühe paari ja mulle öeldi, et sellega läheb kindlasti kaks nädalat.
Poejuhataja nimi on Nordin. Ta on alati seal olnud. Tulekahjust rääkides oli ta häälele laotunud otsekui leinaloor. Nordinil on palju lapsi. Ta on kolm või neli korda abielus olnud. Praeguse naise nimi on Margareta. Temaga tal lapsi ei ole.
Jansson väidab, et Nordin teeb oma lastele mustkunsti. Ma ei tea, kas see ka tõele vastab.
Väljas kail hakkas mul külm. Võtsin ühest kilekotist särgi ja läksin meretarvete poe peal asuvasse kohvikusse. Tellisin kohvi ja ühe mandlikoogi. Kook oli nii kuiv, et pudenes vaagnalt tõstes laiali.
Istusin lauda, kust avanes vaade sadamale, võtsin mobiiltelefoni pakendist välja ja panin seinakontakti laadima.
Mees, kes saab varsti seitsmekümneseks ja