Rootsi kummikud. Henning Mankell
kunagi pingi, kus neil oli vanaemaga kombeks soojadel suveõhtutel istuda. Ma ei tea, kas nad rääkisid juttu või istusid niisama. Aga kord, mõned aastad enne nende surma, võtsin vanaisa binokli ja suunasin neile, kui nad seal istusid. Minu imestuseks hoidsid nad käest kinni.
See oli puhas õrnuse ja tänulikkuse väljendus. Nad olid olnud abielus kuuskümmend üks aastat.
Pink oli lagunenud. Ma ei olnud seda kõpitsenud. Olin selle hooletusse jätnud nagu paljud muud asjad siin saarel.
Seisin ja vaatasin ümberkaudseid saari. Mu pilk jäi pidama saarekesel, mis asub minu omast vasakul. Saareke kuulub minu omandisse, aga sellel ei ole nime. See koosneb õigupoolest ainult kahest kaljust ja väikesest lohust, kus kasvavad mõned puud. Aga lohk on piisavalt sügav, et tuule eest varju pakkuda. Lapsena ehitasin sinna tihti onne. Kui olin kümnene ja oskasin korralikult ujuda, lubasid vanaema-vanaisa mul ilusa ilmaga seal ööbida.
Teismelisena käisin seal saarel telkimas. Nüüd vaatasin saart teise pilguga. Mul oli tulnud mõte, mille suhtes ma ei osanud veel seisukohta võtta.
Jätkasin ringkäiku ümber saare. Läänepoolsel kaldal nägin kaht minki, kes kiiresti kaljude vahele kadusid. Muidu oli kõik vaikne. Oleksin nagu viibinud ihuüksi mahajäetud maal.
Kilepalaka juurde jõudes seisatasin taas. Korraga sain aru, mis mul enne märkamata jäi. Lundin ja Alexandersson olid minu äraolekul veel korra tulekahjupaigas käinud. Nad lahkusid, jätmata mulle vähimatki teadet selle kohta, kas nad tulevad veel tagasi või ei.
Ma ei saanud seda tõestada. Aga olin selles kindel.
Mõistsin, et mind kahtlustati tulekahju süütamises. Kuna ühtegi silmaga nähtavat põhjust ei leitud, pidid nad uurima ka võimalust, et olen süütaja.
Ise ma muidugi teadsin, et ei ole midagi teinud. Aga kuidas ma oleksin suuteline siinkandis kuriteos kahtlustatuna ringi liikuma?
Mu elu paisati kord juba pea peale, kui mu arstikarjäär ebaõnnestunud operatsiooni tõttu lõppes. Kas mind oli tabanud järjekordne katastroof? Kui palju ma pidin taluma?
Läksin paadikuuri ja võtsin vererõhumõõtja, millega tavaliselt Janssoni ettekujutatud terviserikkeid kontrollisin. Tegin Hiina särgi varrukanööbi lahti, käärisin varruka üles ja mõõtsin vererõhku. 160 98-le. Minu kohta ebatavaliselt kõrge. Mõõtsin rõhku ka teiselt käsivarrelt. 159 99-le. Tulemus ei meeldinud mulle, kuigi sain aru, et see oli tulekahju pärast. Mind oli tabanud šokk. Mul oli ravimeid, muu hulgas Metoprololi, mida ma muidu ei kasutanud, aga mida olin päeval apteegist ostnud. See langetab vererõhku. Hädajuhul võisin võtta ka ühe rahustava Oxascandi, mida vahel harva tarvitasin.
Katsusin pulssi. See oli 78. Veidi kõrge, aga mitte ohtlikult. Viisin vererõhumõõtja paadikuuri tagasi. Eemalt kostis paadimootori hääl. See oli nii vaikne, et ma ei saanud aru, kelle paadiga tegu. Mõne aja pärast hääl hääbus.
Mulle meenus järsku, et paadikuuris oli üks vana mehaaniline äratuskell. Mäletasin seda lapsepõlvest. Ma ei teadnud, kas see enam töötab. Otsisin selle tööriistade vahelt üles ja võtsin õue pingile kaasa. Vedru pidas, kui ettevaatlikult kella üles keerasin. Kell hakkas kohe tiksuma ja osutid liikuma. Panin kella õigeks ja asetasin enda kõrvale pingile. Hetkel oli see koos telefoni ja Hiina särkidega mu kõige hinnalisem varandus.
Tuul oli hakanud puhuma. Tuulelipp paadikuuri katusel osutas kõhklevalt lõuna ja lääne vahele. Võtsin kella ja tõusin püsti.
Ma ei saanud kauem oodata. Pidin oma tütre Louise’iga rääkima.
4
Louise on nelikümmend aastat vana. Meie viimase telefonikõne ajal oli ta Amsterdamis. Oletasin, et tal oli seal sõpru, kellest ta ei pidanud vajalikuks mulle rääkida. Või siis viibis ta Hollandi pealinnas mõne oma poliitilise projekti tõttu.
Ta teeb ju muudki peale presidentidele ja diktaatoritele kirjutamise. Ta on mitu korda skandaali korraldanud, loopides tagurlikke poliitikuid prügikottidega. Tema tegude põhjal järeldan, et ta on vasakpoolne. Mõnikord pean teda eksinud anarhistiks, teinekord kindlameelseks radikaaliks, kes kasutab lootusetuid meetodeid. Neil kordadel, kui olen püüdnud temaga poliitilist vestlust arendada, olen alati kaotajaks jäänud. Isegi kui tema argumendid ei suuda mind veenda, põrmustab ta mu pideva vahelesegamisega.
Mul ei ole aimugi, millest ta elab. Aga ta ei paista puudust kannatavat ja ma leian, et tema visadus on kadestamisväärne.
Kui Harriet mind üllatas, öeldes, et mul on tütar, oli Louise juba täiskasvanu. Siis elas ta keset melanhoolset Norrlandi metsa. Harriet viis meid kokku. Alguses ütles, et tahab kellelegi külla minna, kui me sõitsime tookord selle järve äärde, mis oli meie reisi tegelik eesmärk. Ühtäkki seisime haagiselamu juures. Ja alles siis, kui uks avanes ja mulle täiesti võhivõõras Louise’i-nimeline naine mu ees seisis, sain teada, et ta on minu tütar. See oli loomulikult üks kõige põrutavamaid ja määravamaid hetki minu elus. Ma sain lapse, tütre, kes oli sündides juba kolmekümneaastane.
Ta elas selles samas haagiselamus, mis hiljem vana lehmaveoparvega minu saarele toimetati. Ta jäi siia, kuni Harriet suri ja me põletasime tema keha ära koos mu vana puupaadiga, mis oli aastaid kuival kõdunenud. Varsti pärast seda ta kadus. Tookord sain tema tegemistest teada ajalehefoto kaudu, millel ta tantsis alasti rahvusvahelise tähtsusega poliitikute ees, kelle tegemisi ta põlgas.
Ma ei tunne Louise’i peaaegu üldse. Aga soovin, et tunneksin. Ta on üha enam sellesse saaresse kiindunud ja ma lubasin, et jätan kõik talle. Vastasel korral peaksin saare maha müüma või kodulooseltsile annetama. Aga raha ma ei vaja ja kodulooseltsis ei suuda nad minu meelest isegi seda selgeks vaielda, millega nad õigupoolest tegelema peaksid. Ma ei taha, et vanaema ja vanaisa majast – kui see uuesti üles ehitataks – tehtaks mingi kiratsev suvekohvik.
Paar aastat tagasi elasid mu saarel pool aastat mõned noored tüdrukud. Nad olid välja visatud abivajavate tüdrukute tugikodust, mida pidas naine, kellel ma kunagi õnnetul kombel vale käe ära amputeerisin. Ta oli mulle andestanud ja ma olin rõõmus, et sain kodutuks jäänud tüdrukuid aidata. Peagi muutusid püsimatud tüdrukud eraldatud saarel elamisest närviliseks. Nad lahkusid, kui mandril üks elamiskoht tekkis. Rohkem ma neid ei näinud.
Olin rõõmus, et neid nüüd siin ei olnud, kui maja põles. Judistasin end mõtte juures, et keegi oleks võinud sisse põleda.
Istusin tükk aega haagiselamu voodil, enne kui olin piisavalt julgust kogunud, et Louise’i number valida. Lootsin, et ta ei võta vastu. Siis oleksin võinud puhta südametunnistusega homseni oodata. Aga ta vastas pärast neljandat signaali. Tema hääl oli lähedal, nagu oleks ta seisnud sealsamas haagiselamu juures.
Küsisin alustuseks tavapäraselt, ega ma ei sega. Ta ütles, et ei sega. Seejärel küsisin, kus ta on. Vanasti küsiti kõigepealt, kuidas teisel läheb. Nüüd küsitakse esimese asjana, kus keegi on.
Ta ei vastanud. See tähendas, et ta ei kavatsenud oma asukohta paljastada. Ma ei käinud peale. Liigse uudishimu karistuseks ei vastanud ta sageli mitu nädalat mu kõnedele.
Rääkisin, mis juhtus.
„Maja põles maha. See juhtus täna öösel.”
„Milline maja?”
„Minu maja, kus ma elan. Mis pidi sulle jääma.”
„See põles maha?”
„Jah.”
„Issand hoidku!”
„Nii võib öelda küll.”
„Mis juhtus?”
„Keegi ei tea. Kui ärkasin, oli kõik leekides. Ma ei jõudnud midagi päästa peale iseenda.”
„Isegi mitte oma päevikuid?”
„Mitte midagi.”
Louise oli vait. Mõistsin, et ta püüdis aru saada, mida olin talle öelnud.
„Kas